Jane Saks saatis Reisijutud.com-ile oma reisikirja Kongost, kus ta elas Rwanda piiri lähedal Gomas. Pikk lugu ilmub mitmes osas.
TEEL AAFRIKASSE
Neid eestlasi pole vist enam eriti palju, kes Egiptuses käinud poleks. Mina siiski veel kuulun nende hulka, kes pole. Seega oli mulle Kongo DV külastus tõesti esimene kord Aafrika mandrit külastada.
Kui lõpuks küllaltki kallis pilet Tallinn-Stockholm-Ethiopia-Kigali käes oli, võisin oma esimest reisi Aafrikasse ootama jääda. Pileti hinnas oli 2x23 kg + 8 kg käsipagasit.
Olin nii ootusärevuses, et öö enne reisi algust ei saanud sõba silmale ja päeval puudus toiduisu. Ootasin nii väga... nagu ootasin ka oma esimest lennureisi Tartu-Riia-Pariis. Asi oli ootamist väärt.
Lend Tallinn- Stockholm-Ethioopia- Kigali kestis üle 24 tunni ja see lend ei möödunud sugugi rahulikult. Juba Tallinnas selgusid igasugused tüütud pisiasjad. Näiteks see, et mu pagas ei ole lennupiletile lisatud, kuigi enne reisi küsisin selle reisikompaniilt üle ja sain nende kinnitava vastuse, et võin võtta kaasa mainitud kilod.
Lõpus asi lahenes, kuid Stockholmist edasi pidin ühest lennujaamast teise jõudma ning tänu jumalale on olemas veel lahkeid kodanike, kes mind selles ka aitasid.
Lend Stockholmist Etioopiasse toimus öösel ja magada oli pea võimatu, sest minu kõrval istusid kaks väga jutukat meesterahvast, tagumises reas kuulas keegi muusikat ja jalgu polnud kuskile panna.
Lisaks veel ei kuulu ma inimeste hulka, kes saavad magada igal pool ja igas asendis. Olen väga erksa unega ja selle koha pealt väga pirtsakas.
Vaheseiklus Etioopia lennujaamas
Etioopia Addis Ababa lennujaam oli lihtsalt jube. Pidin tegema seal uue tsekk-inni, kuna Stockholmist mulle pardakaarti ei antud. Jõudsin siis lõpuks Etioopia lennujaama ja kõndisin läbi kogu lennujaama - mis oli umbes kaks Tartu lennujaama suurust, kuid informatsiooni ja korralduslikkuse poolelt oleksin nagu 20 aastat ajas tagasi läinud.
Ma ei leidnud kedagi, kelle poole pöörduda, sest nägin ainult paari kohvikut ja meenepoode. Rääkisin siis vastutulevatele turvameestele oma mure ära, küsisin, kuhu peaksin pöörduma. Nad ütlesid, et otse väravatesse (mis lõpuks oli ka õige). Selgitasin uuesti, et mul pole ju pardakaarti. Siis saatsid nad mu trepist alla putkasse, kus oli kaks sõbralikku, naeratus näol ja sooja südamega tegelast, kes proovisid lahendada igasugu reisijate probleeme.
Lõpuks jõudis kätte ka minu kord oma murest rääkida. Nad otsisid mu nime arvutist, aga ei leidnud seda. Mulle tundus see uskumatu ja võimatu. Ulatasin neile oma juba kasutatud pardakaardid ja välja prinditud pileti - nad palusid oodata. Ma siis ootasin nii 20 minutit. Siis pöörduti taas minu poole, klõbistati arvutis ja ei midagi. Nad ütlesid, et ärgu ma muretsegu, pean lihtsalt minema terminal 1-e, kuid see siin on ju terminal 2. Sinna saab, kui keeran siit paremale ja lähen trepist alla. Sealt saan endale ka pardakaardi. Ilusat reisi!
Tänasin ja tõttasin näidatud suunas. Trepist alla jõudes jäin ootama bussi, mis terminal 1 poole suundus. Olin ainuke inimene selle peal. Hetke pärast liitus minuga ka üks härrasmees ja buss sõitis terminali ukse ette. Selline buss, mida võib leida Varbuse Maantemuseumist. See ju polegi Euroopa ja ajas tagasi on vahel päris vahva rännata - iga lapse unistus! Sõitsime kõige rohkem 50 meetrit ja olimegi terminal 1 ukse ees.
Uksest sisse, trepist üles ja seal oligi võimalik oodata lendu vastavalt vajadusele. Kellel rohkem vedanud oli, lamas lamamistoolis, teised istusid tavalistel toolidel või einestasid kohvikus (sest seal oligi ainult üks kohvik) või nagu üks itaallaste kamp - pikutas põrandal.
Kell oli 7 hommikul. Mina olin mures oma veel olematu pardakaardi pärast. Küsisin jälle turvameestelt - sest seal puudus selline koht nagu info - kes tegid mu jutu lõpus ehmunud näo: “pole pardakaarti!?” ja saatsid mu teisest trepist alla, kus inimesed tegid check-inni ja läbisid turvaväravat, mis asus 2 meetrit välisuksest (ehk siis enne turvavärav ja siis check-in).
Saba polnud, sain kohe jutule. Esitasin oma loo, mis oli mul inglise keeles vägagi selge, ja esitasin kohe ka prinditud pileti. Minu nimi ei olnud reisijate nimekirjas. Mul hakkas kõhe. Palusin uuesti kontrollida, rääkides samal ajal oma kahest kohvrist, mis Stockholmist juba Kigali poole teel olid. Ei midagi. Härra kutsus kohale teise härra, kes veidi klõbistas klaviatuuriga ja siis mu ilma pardakaardita, kuid lahkelt naeratades trepist tuldud teed tagasi üles saatis. “Muretsemiseks pole põhjust,” nagu ta väitis.
Olin surmväsinud. Alustasin oma trippi eelmisel päeval Tartust kell 13.30 Noorteekspressiga Tallinna, lennukites olin halvasti maganud, tahtsin pikali visata ja tõesti mitte muretseda.
Lennuni oli veel 3 tundi aega. Vedas - sain endale lamamistooli. Võib-olla tõesti polnud muretsemiseks põhjust.
Tabloo, kus oli kirjas info lendude väljumise kohta, oli sama suur (pisike) kui minu pere (vanemate) esimene televiisor, mida mäletan oma lapsepõlvest 90ndate alguses. Ja neid oli terve lennujaama peale 2. Lennujaam polnud ka väga suur, kuid siiski - 2.
1,5 tundi ma siis pikutasin ja proovisin magada, kui järsku märkasin, et rahvamassid (kui neid seal lennujaamas üldse oli) hakkasid liikuma turvaväravate poole.
Vaatasin tablood ja seal oli minu lennu taga tekst: liikuge turvaväravate poole. See kiri oli veel nii umbes viie teise lennu taha kirjutatud. Tõesti, juba praegu, nii vara? OK, mis seal ikka. Kahju oli toolist loobuda, mis nii kui selja keerasin leidis juba uue kasutaja.
Turvaväravates ei küsinud keegi ei pardakaarti ega passi. Mul oli käekotis üks poolik veepudel, mis lasti väravatest ilma mureta läbi. Seal oleks ära võetud igasugused terariistad nagu käärid, noad, kruvikeerajad.
Värav läbitud, suundusid kõik laua äärde, mille taga kleenuke naine pardakaartidele rohelise kleepsu peale pani või istekohti muutis. Kui kord minu käes oli, ütlesin, et mul pole pardakaarti. Ta küsis, kuhu ma lendan ja kirjutaski pardakaardi käsitsi valmis.
Algas uus 1,5-tunnine ootamine ruumis, kus puudusid igasugused tablood reiside kohta, kuid selle eest oli seal valjuhääldi, mida peaks vist nimetama tasahääldiks, sest minuni ei jõudnud ükski lause, mida ma korralikult kuulnud oleks.
Uhh, see oleks küll pull, kui ma lennust maha jääks.
Õues sadas aga vihma. Tegin läbi ooteruumi akna õues olevast lennukist ühe pildi. Lennujaama sees ma pilti teha ei julgenud, kuigi see oleks märksa huvitavam kaader tulnud. Tukkuma jääda ka ei julgenud, kuna kartsin lendu maha magada. Lugeda polnud isu, kuna silmad olid rasked ja valutasid magamatusest. Rääkida polnud kellegiga. Ma lihtsalt olin ja vaatasin tühjal pilgul läbi akna õue. Ja siis ta tuli - härra, kes kõva häälega kutsus reisijaid Kigali lennule. Minu lend! Ta kontrollis pardakaarte ja me suundusime bussi, millist võib kohata igas Euroopa lennujaamas: kaasaegne, noh! Seisime seal bussis 15 minutit, kui meid jälle bussist välja aeti - lennugrupp (stjuuardessid siis) ei olnud veel lennuettevalmistustega valmis.
Vabandust. Jälle tagasi ooteruumi ja 30 minutit hiljem uus katse. Seekord viis buss meid lennuki ette ja lennuk viis edasi Kigalisse, Rwandasse.
Topeltkallis Aafrika
Sõber, kellele külla läksin ( sakslane) ütles, et võtaksin kaasa igasugust kraami, mida vähegi ette suudan kujutada, kuna Kongo Demokraatlikus Vabariigis (KDV) on kõik topeltkallis.
Kuna tegu oli mu esimese reisiga, ei osanud ma suurt midagi ette kujutada, mida täpselt kaasa võtta oleks vaja. Ostsin triikraua, käterätid kööki ja vannituppa, pesulõksud, tasse, kausse, taldrikuid, kulbi, hambatikud, seepi, shampooni, hambapastat, nõudepesuvahendit, raamatuid, filme, muusikat jne. Sööki ka: mett, leiba, sinepit, juustu, õli, šokolaadi, vorsti jne. Kokku sain veidi üle 30 kg. Ainuke, mis nendest asjadest kohapeal olemas, oli triikraud (seebid ja šampoonid nagunii, kuid neid ikka kulub).
Kigali lennujaamas maksin ka 30 dollarit viisa saamiseks. Hiljem sain targemaks: enne riiki sisenemist peab taotlema Interneti kaudu endale viisa. Seda teadmist läks mul vaja ka siis, kui soovisime nädalavahtust Rwandas veeta. Siis tasusin samuti 30 dollarit.
Mu sõber Wolfram oli mul Rwandas lennujaamas vastas ja neljatunnine sõit Kongosse koos ühe söögipeatusega võis alata.
Sõin esimest korda maisitõlvikut ja see läks koheselt mu lemmiksöökide nimekirja. Tee peal nägin esimest korda ka banaanikasvandust. Nägin veel, kuidas poisid murul jalkat tagusid ja kuidas enamasti naised, kuid ka mehed suuri pampe või korve pea peal kandsid, kuidas mehed laudade või küttepuude koormat seljas kandsid, väikseid uberikke ehk elamuid. Inimesed olid sõiduteel autodega võrdsed liiklejad, mikrobussid olid inimestest pungil ja mõni kõlkus isegi aknast väljas, veokid olid ka otsast otsani koormaid täis ja tipus istusid veel mõned poisid. Pildistada ma veel ei julgenud, kuigi väga tahtsin.
Söögipausil hakkas üks vanem härrasmees meiega rääkima. Kigali oli kunagi olnud prantsuskeelne, kuid nüüd ingliskeelne. Härra rääkis vabalt mõlemas keeles ja oli lugenud „Loomade farmi“ (mis tuli jutuks, kui ta rääkis Goma sõjaväest ja olukorrast riigis).
Sain teada, et sõdurid Gomas röövivad päise päeva ajal inimesi - võtavad raha, telefone jms, kuna nad ei ole riigi poolt tasustatud. Ja kui sa peaks keelduma, siis lähed päevaks-paariks trellide taha. Kui on vaja tõelisi mehetegusid teha, siis kõnnivad minema, sest „miks peaks oma elu kaalule panema riigi eest, mis ei maksa mulle pennigi.“
Otsitakse uusi vabatahtlikke, et uut ja paremat sõjaväge moodustada. Kindlasti on sõjaväes mingi hulk vabatahtlike, kuid enamik neist on lihtsalt sunnitud seda kõike kaasa tegema.
Samuti pidid politseinikud sõidukeid peatama ilma igasuguse põhjuseta (muidugi nad mõne põhjuse kuskilt ka leiavad) ja siis kohe raha nõudma. Kõik osutus ka tõeks, sest nägin seda mitmeid kordi oma silmaga.
Veel võttis mees sõna võrdõiguslikkuse teemal mustade ja valgete vahel. Oleme ju kõik inimesed, mida paljud ei mõista/ei taha mõista - nii ta rääkis.
Kui ta nägi, et ma sõna otseses mõttes üritasin süüa maisitõlvikut, millele alguses hammas kohe üldse peale ei hakanud, kuna see oli nii tuline ja kuuldes, et see on mu esimene kord seda süüa, ütles mees, et enne ei tohi ma Aafrikast lahkuda, kui selle nipi omandanud olen. Sain selle aga kiiresti selgeks. Tõlvikut antakse ka vangidele süüa, sest see tekitab täis kõhu tunde.
GOMA, KONGO
Linn, kus ma Kongo DR-is elama hakkasin, oli Goma, mis asub otse Rwanda-Kongo piiri ääres. Elanikke on umbes miljon ja linn asub Nyiragongo vulkaani jalamil.
Goma linna juures ületasime piiri valutult. Aga viisat niisama kergelt ma siiski ei saanud. Me loodsime selle saada piiril. Ja see ametimees, kes meile viisat väljastas, küsis 400 dollarit ühe kuu viisa eest. Pöörane hind! Muidugi proovisime ka midagi sellist talle öelda, kuid mina olin see, kes riiki siseneda tahtis ja seega tema oli see, kes sai hinna määrata. Miks ma küll kahtlen, et see raha tema taskutest kaugemale ei jõudnudki?
Goma oli hoopis midagi muud, kui Kigali Rwandas. Kongos puuduvad asfaltteed, õigemini leidus üks väikene jupp kesklinnas, kus oli midagi sõidutee sarnast, mujal mitte. Inimesi tundus olevat veel rohkem ja kõik ikka keset sõiduteed. Tänaval müüdi värskest lihast kuni diivaniteni igasugust kraami. Autod ja mootorrattad( enamik neist olid taksod, millega sõit maksis pool dollarit) liikusid, kuidas juhtus ja nii mitmes reas, nagu mahtus. Kui keegi koperdas ees või mõni inimene ületas teed, lasti lihtsalt signaali.
Taksodel on ka oma diil. See on kellegi kaval äriidee. Kuna need masinad on nii odavad (1500 dollariga saab ühe kätte), siis äri on selline: ostad paar masinat, annad need tuttavale või sugulasele kasutada ja ütled, et ta peab iga päev 5 dollarit masina omanikule tooma, ülejäänu jätab endale. Sõitjate teenistus on aga suurusjärgus kui töötab terve aasta ja säästab, siis aasta säästudest saab ta ka endale ise uue ratta muretseda.
Lapsed vaatasid poe ukse taga telekat kõik kobaras koos ja telekas ei olnud suurem, kui arvutiekraan. Kahjuks ma nägin seda autoaknast ega näinud, mida telekas näidati.
Uberikud – poed ja elamud - olid palju kehvemad, kui Kigalis, Rwandas. Kongo DV kui üks rikkalikumate maavaradega riike maailmas - kohv, kuld, teemantid - suudaks aga toita kogu Aafrika.
Ootasin hirmuga, kuhu mind viiakse. Olin valmis, et ka mina hakkan elama väikeses onni meenutavas majakeses. Ja mu ainus soov oli, et sellel siis vähemalt aknad ees oleksid. Sattusin kõrge metall-kiviaiaga ümbritsetud õuealale, kus patseerisid kolm turvameest (UN-i mehed). Aia sees oli maja, 2 korrusega, millest Wolfram üüris ülemist korrust. Alumine korrus alles ootas üürilisi.
Maja taga oli suur järv (Kivu järv). Järves saab ujuda, kui tuul on vaikne, aga kuna tegu on vulkaanijärvega, siis on see täis metaani, mis teeb hingamise raskeks, isegi võimatuks. Muudab su uniseks ja sinna sa jääd.
Kuid kohalikud on sellest teadlikud ja viimase 20 aasta jooksul on kõigest üks inimene oma elu sinna järve jätnud.
Kuid mitte terve järv pole nii ohtlik. Neid kohti peab teadma. Metaani silmaga ei näe, kuid on võimalik haista ja vett käega katsudes on see soojem kui muidu (ligi 20 kraadi aastaringselt). Kala siin väga ei ole. Oli, kuid kalapüük läks liiga suureks ja kaladel pole ka eriti toitu, nüüd kala peaaegu polegi. Muidugi pole ka vee puhtus kiita. Seal mitte ei pese kohalikud ainult ennast, oma rõivaid ja mootorattaid, vaid sinna lähevad ka väljaheited ja surnud loomad, keda süüa ei saa. Järve sügavus on umbes 500 meetrit ja on täis prahti ja soga. Tuulise ilmaga võib randuda igasuguseid asju. Näiteks rääkis mulle tuttav (valge aafriklane), et tema tõi kord siit järvest välja koti. Vaatas, et mis kott see siis selline on? Kotil oli peal ühe maailmaorganisatsiooni logo. Avas koti ja kott oli täis raha - münte! Ta ei suutnud oma silmi uskuda. Hiljem selgus, et tegu oli valerahaga. Kuidas see kott järve sattus ja mida sellega varjata taheti, jäi saladuseks.
Olles selles aias ja majas, on võimalik unustada, milline on linn väljaspool. Siin on vaikne ja rahulik. Ainult linnukesed laulavad.
MINU VARJUPAIK
Esimene mulje, kui pimedas kohale jõudsime (kell 19 on juba kottpime) oli positiivne.
Kuid korteril on omad miinused ka. Elektrit enamasti pole. Ainult päeval mõneks tunniks, vahel ka öösel mõned tunnid ja siis, kui Wolframi üürimaja omanik, kes elab kõrvalmajas, generaatori sisse lülitab. Kui me ise seda teeme, maksab tund elektrit 4 dollarit! Esimesel õhtul istusime küünlavalgel.
Telekas ei tööta, dušši alla saab minna siis, kui elektrit on, mitte millal tuju tuleb. Üle voodi on moskiitovõrk malaariaohu vastu.
Hommikul kell 7 saabub meie juurde Christian - koduabiline (sünniaasta 1979). Ta teeb väga head süüa, koristab, peseb pesu (käsitsi). Ta tuleb viielapselisest perest ja elab nende kõigiga koos, lisaks veel ema. Isa tal pole.
Christian oskab prantsuse keelt, kohalikku suahiili keelt ja imenatuke inglise keelt. On ka varem koduabilisena töötanud. Ta käib meie juures iga päev kell 7-14.30 ja pühapäevad on vabad. Temast on palju abi. Teenib ta ühes kuus ligi 200 dollarit. Olen hakanud mõistma, et teenused on siin odavad. Kui aga midagi osta, siis on hinnad samad, mis meil.
Kuigi alguses peab olema kannatlik, et talle seletada, kuidas ja mida me ootame ning tuleb ka mõista, et talle on võib-olla meie mõned soovid väga veidrad. Kuid ta proovib, on hoolas ja tegelikult saab hästi hakkama. Lisaks on ta mulle seltsiline, kelle käest saan kohaliku elu kohta uurida ja kellega koos linna minna.
Ta tahab väga ka inglise keelt rääkida, kuid mina jällegi prantsuse. Nii me siis räägime ühes ja teises keeles.
OHUD GOMAS
Mina valge kogemusteta tütarlapsena väga miskitest ohtudest ei teadnud, kuid Wolframi organisatsiooni turvaülem (prantslane) valgustas mind rõõmuga.
Koti- ja taskuvargad on levinud. Nendeks on enamasti lapsed, kuna neil pole väga suurt muud teha. Varastatakse nii kraami ja raha saamise eesmärgil kui ka igavusest. Alati pean endaga kaasas kandma koopiat passist ja Wolframi telefoninumbrit. Raha ja telefoni võimalikult ihu lähedal. Üksinda soovitati mitte kodust lahkuda, pimedas seda enam.
Joomiseks tuleb kasutada ainult pudelivett või keedetud vett. Õhtul tuleb kanda võimalikult heledaid, parem lausa valgeid riideid, sest moskiitod armastavad tumedaid värve (mõtlesin kurvastusega oma kaasa võetud tumedatele kleitidele).
Vahel võib juhtuda, et kuulen püssilaske. See pole siis muud, kui kohalikud sõjamehed püüavad vargaid.
Autoga sõites tuleb alati uksed lukustada. Riietuda ei tohiks väljakutsuvalt ja väga paljastavalt. See on kõik enese turvalisuse huvides. Seega lühikesed suvekleidid ei ole siin parim riietus.
Järgmisel päeval pärast saabumist sõitsime Wolframi autoga linna.
Jube oli. Kõigi pilgud olid suunatud meile. Ma pole varem ennast nii ebamugavalt ja ebakindlalt tundnud. Jah, olen saanud pilkude osaliseks Euroopas, kuid siis hea välimuse pärast. Siin aga riietun dressidesse või teksastesse. Asi on nimelt selles, et kohalikud on harjunud nägema valget meest, kuid valget naist näevad paljud esimest korda. Ning nende silmis oleme meie, valged, kahjuks liikuv rahakott... kuigi ajapiku nägin ise linnas käies vähemalt ühte valget meest ja kui hiljem restoranis käima hakkasime, siis võis kokku sattuda väga paljude valgetega.
Lapsed tulevad ja küsivad küpsist, raha ning “kas võib teid saata”, lehvitavad, tõstavad pöidla püsti, hüüavad “musungu”. Naised tulevad raha kerjama ning kui tahad kelleltki miskit osta, sööstavad kõik ümbrusest oma kaubaga sulle ligi ja pakuvad müügiks.
Mulle aga meeldivad naiste kohalikud kleidid. Need on nii kaunid, et otsustasin ka endale ühe osta, see tähendab, et ostan ise riide ja siis lasen sellest kleidi õmmelda. Selline kleit ei maksta rohkem kui 30 dollarit. 15 dollarit on tasu õmbluse eest ja kleidiriie on siis vastavalt 10 kuni 20 dollarit.
Suveniirideks on puust nikerdised, maskid ja sümbolid. Wolfram ostis endale 2 suurt maski ja tooli. Mehed, kes seda kaupa müüvad, teavad täpselt, mida nad müüvad. Wolfram küsis igasuguseid küsimusi (nt miks selle maski suu on nii, milline on naisemask jne) ning nad teavad seda rääkida. Otse loomulikult teisiti ei olekski võimalik sellist kaupa müüa.
Teadma peab letil oleva iga eseme kasutust, ajalugu ja tähendust. Kuigi ese pidi oma võime kaotama, kui seda juba korra kasutatud on. Korralikud ja ajalooga asjad on ka kõrgelt hinnatud. Alla 100 dollari ei saa siis naljalt midagi kätte. Mõne väiksema maski ehk ainult.
Wolfram on loonud kahe härraga ka kontaktid, et kui miskit huvitavat müügil on, siis talle antakse teada.
Kallis on ka söök. Veini müüakse alates 8 dollarist pudel. Samas puu- ja juurviljad on hoopis parema maitsega. Need on tõesti mahlased, täidlased, magusad. Neid võiks süüa lõpmatuseni. Ja nende hind pole ka kõrge. Näiteks ananassi võib saada poole dollariga.
Kaupa veetakse punktist A punkti B pea peal, seljas või puust tehtud kaherattalisel nikerdisel, mis näeb välja nagu tõukeratas. Sinna pannakse kaup peale ja seda lükatakse kõrval kõndides edasi. Kaupa, mida vedada, on küllaga.
Goma on üks hullemas seisus olevaid Kongo DV osasid. Siin, veidi nö kesklinnast eemal, on telklaager, kus on olukord tõeliselt jube.
Sinna sattudes tundsin ennast kui dokfilmis, mida olen Aafrika nälgivate ja kodutute inimeste kohta telekast vaadanud. Kuid nüüd oli see reaalsus. Ma ise olin nende inimeste vahel ja nägin oma silmaga kõike seda vaesust.
Inimestel on katkised riided seljas, lastel võis näha, kuidas piss mööda jalgu alla jookseb, mõne tüdruku kleit oli augulina ja selle all ei paistnud olevat mingit aluspesu.
Elamiseks on telgid või lipp-lipi-peal stiilis ehitatud väikesed onnid. Kui me seal autoga sõitsime, jooksid lapsed meie autoga kaasa, hüppasid auto tagumiste kojameeste külge. Samuti lehvitasid, hõikasid tervitusi või küsisid raha.
Üks vanem naisterahvas virutas lahtise käega vastu auto kapotti ja ütles kohaliks keeles mõned sõnad. Samal ajal olid teeääred täis naisi ja mehi, kes tegid süüa, sõid, pesid pesu.
Midagi sellist pole ma veel kogenud. Seda oli raske taluda ja hiljem sellest üle saada. See vaatepilt oli täpselt see, kui keegi eurooplane poolnaljaga ütleb: „sina viskad selle lihtsalt ära, kui Aafrikas inimesed nälgivad.“
Hiljem kuulsin, et selline kerjamine ja haleda näo tegemine on rohkem show pärast. Et jätta võimalikult armetu mulje. Ometi ei saa unustada, et seal siiski on selliseid ka, kellel pole tõesti midagi ei süüa ega kehakatmiseks.
Samas, kui läks vaestele toidu jagamiseks, pidid kohale tulema ka teised, kes ei ela sellises vaesuses, teevad kurva ja näljase näo pähe ja loodavad, et ka neile miskit head osaks saab.
Selle tõttu hakatagi inimesi kontrollima ja üles märkima. Mis aga tähendas omakorda seda, et inimesed lasid ennast kirja panna kui kodutud. Kui loendamine tehti ette teatamata ja keset ööd, viibis aga laagris poole vähem inimesi.
MA OLEKS NAGU TELEKAST NÄHTUD DOKKFILMIS
Minu elamise lähedal on Goma ülikool ( kuhu ka mul korraks asja oli, kuid sellest hiljem). See maja on aukliku aiaga piiratud kahekorruseline hoone, millel kunagi ehk aknad ees olnud, kuid nüüd on need augulised või puuduvad üldse.
Olen seal korra näinud ka üliõpilasi akende peal istumas. Milline see seest välja näeb, pole mul aimugi. Kui uurisin Wolframi käest, mida seal õppida saab, vastatas ta, et vist kõike.
Veel on Gomas üks huvitav maja. See maja on ülevalt alla, läbi kahe korruse poolik. Nagu maja esimene pool oleks puudu. Täpselt nii, nagu maavärin ühe majaga teha võib. Alles jäänud osa on aga inimestest tühi.
Selle maja lugu oli päris ennekuulmatu. Nimelt olid majaomanikul miskid probleemid riigipeadega. Ja see probleem ei lahenenudki ning riigipead ütlesid, et mida-mida? Sinu maja on meie maa peal! Saatsid siis kopa, mis pool majast maha võttis. Nüüd seisab teine pool tühjalt ja mure on lahendatud.
Lõunatasime ühes hotellis. Need hotellid näevad välja nagu iga teine hotell Türgis või Kreekas. Aias on kõik olemas nagu peab: lamamistoolid, palmid, lauad, päiksevarjud jms. Turistidele pidavat see meeldima. Ei neid huvita, mis toimub väljaspool seda hotelli. Turistid tulevad siia ainult pidutsema. Kelnerid olid ilusti ja viisakalt riides, kuid samas ka võimalikult lohakalt - vest eest lahti, kellel tööd polnud.
Teenindati meid möödaminnes, midagi moka otsast lausudes. Ilmselt polnud meie need, keda oleks vaja paremini teenindada. Me ei olnud piisavalt rahakotid.
Hinnad olid samad, mis Euroopas tavalises restoranis - mitte siis liiga üles vinnatud, kuid võimatu oleks öelda, et ka odavad. Seal liikus ka fotograaf, kes oleks soovi korral külastajatest fotosid teinud, muidugi teatud tasu eest, kuid kuna peale meie lõunatas seal veel ainlt üks laudkond ja meil oli oma kaamera kaasas, mida härra märkas ja millest hiljem Wolfram ja kohalik fotograaf ka rääkima hakkasid, ei tulnud ta meile oma teenust pakkuma. Fotograafil oli masin, mis kohe pildi välja printis.
Minu lemmikuks hakkab kujunema vist praekana ja praetud banaanid. Nämma!
Meie korterinaabrid on ühel pool meie maja omanikud - mees Bulgaariast, naine kohalik, 2 last ja 2 koera, kes õhtuti ka meie aias jalutavad. Nendel on suur aed. Aias on kiiged, batuut. Maja on kahe korrusega. Maja ees kaks autot. Lapsed käivad Belgia koolis. Teisel pool on sakslased ja itaallased. Neid ma ei ole kohanud, kuid Wolfram on neile ennast tutvustanud ja veidi nendega sõprussuhteid loonud.
Teekatteks meie maja ees on väikesed vulkaanikivid. Minu jaoks on need nagu suveniirid. Kindlati võtan mõne koju kaasa.
Vulkaanikividest on ehitatud aiad ja majad.
Teisel päeval, kui linna sain, olin juba palju enesekindlam ja julgem. Jah, kui osta tädidelt/tüdrukutelt miskit, siis tulevad kõik ümbrusest sulle oma parimat kraami pakkuma või raha küsima. Sellega peab õppima hakkama saama.
Mul tekkis ka idee, et kui mul ja Wolframil oleks jalgratas, oleks päris vahva sellega päeval linnas ringi sõita. Üksi ma välja oma maja territooriumilt ei lähe. Rääkisin aga Christianiga, et kui ta läheb sööki ostma, võtaks minu kaasa.
Ilm on siin soe ja päikseline. Õhtud on veidi jahedamad. Päeval päikese käes on väga soe ja mõnus, kuid istudes varjus on jahedam (tegu on augustikuu lõpuga).
Jahedam selles mõttes, et mina tõmban varjus endale salli peale ja paljaste varvastega ei ole. Päikese käes on paras päikest võtta.
Võrreldes Itaaliaga, kus sel aastaajal on päike nii kuum ja röövib kogu su energia, on Kongo päike inimsõbralikum.
Meie rõdule tuleb päike alles kell 15, kuid siis selge taeva korral on nii tugev, et on võimalik päevitada.
Öösel tõuseb aga tuul ja korra kogesin ka tormi. See oli päris jube, sest meie maja taga oleva järve peal olid väga suured lained.
Rohi on siis roheline ja puud ka, kuid Itaalias on kõik suve lõpus kõrbenud.
Emad kannavad oma lapsi linaga selja peal. Siis on käed vabad, et tööd teha. Ja lapsi on neil palju. Kui emal pole mahti, kannab last teine laps, kes on ainult mõned cm pikem, kui kantav laps. Ja need emad on noored.
Pulmaautod on kaunistatud värviliste paelte ja tuttidega. Külalised on kaunites kleitides, tihti mitu naist samast riidest tehtud kleidis. Ja pulmas need kleidid või kostüümid ei ole euroopallikud ega ameerikalikud, nagu nad vabal ajal kannavad, vaid need on nende kohalik stiil, mis mulle väga meeldib ja mida isegi kanda tahaks.
Mehed kannavad ülikondi. Nad näevad suurepärased välja. Pruutpaar on riietatud valgesse. Ka mehel on seljas valge ürp. Kui alguses neid kaugelt nägin, vaatasin, et kaks pruuti. Tegelikult oli üks ikka mees.
Ühes sellises pulmas oleks täitsa tore ja huvitav osaleda. Ja nagu kirjeldusest aru võib saada, on see rikaste inimeste privilege korraldada selliseid pulmi. Sama huvitav oleks ka vaesest perest pruutpaari pulmas kohal olla.
Politsei peab suvaliselt autosid kinni, ilma igasuguse põhjuseta ja siis nõuab raha sisse. Olin ise tunnistajaks, kui politsei pidas kinni auto, sest see jäi keset teed seisma, et kellegagi tänavalt rääkida. UN-i autosid nad naljalt ei peata.
Gomas on kõigele vaatamata pangad, Western Union, poed, restoranid ja kuuldavasti ka ööklubid.
POLE HALBA ILMA HEATA
Meie majas on suuremaks mureks elektri puudumine.
Kogu aeg peab jälgima, et taskulambid, arvutid ja muu kraam, mille patareisid tuleb laadida, oleks kogu aeg stepslis, sest iial ei tea, millal elektrit on.
Elekter võib tulla öösel või varahommikul. Päeval olenevalt tujust. Õhtul nii kella kuue ja kümne vahel pole seda kunagi olnud.
Ma veidi kardan, et selline on-off süsteem võib akusid rikkuda, kuid muud võimalust ka pole. Samamoodi, nagu dušši all saab siis käia, kui elektrit on, sest siis on kindlasti ka boileris piisavelt vett ning veesurve on paras, et dušši võtta.
Külmkapp töötab ka ainult elektriga. Samuti telekas ja makk. Meil on ka väike raadio, mis töötab patareidega, sest hommikul on päris hea ikka uudiseid ka kuulda. Raadios hoiatati, et keegi ei sööks metsas juhuslikult leitud surnud või tapetud loomi. Nad nimelt kannavad endaga ohtliku haigust.
Veel on meie majas ühes magamistoas sisalik. Algul ma mõtlesin, et tema kolis meie juurde sisse, kuid asi võib olla sootuks teistpidi, et meie kolisime tema juurde sisse ja nüüd on ta segaduses ega saa aru, mis toimub.
Ta on siiski parem naaber kui ämblik, ma leian. Ometi olen ma ka tema nägemisest hirmul. Iga päevaga harjun temaga üha enam, kuid jube on ikkagi. Ükskord jätsin oma käekoti sinna tuppa voodi peale, lukk lahti. Enam ma ei mäleta, miks mul nii kiire oli või miks nii käitusin, kuid sinna tuppa tagasi jõudes ja käekotti lahtiselt nähes olin nii hirmul, et sisalik võib ju kotti minna. Võib-olla ta ei saa enam välja. Appi! Ja kas nad ka hammustavad?
Kallasin koti sisu voodile - õnneks sisalikku seal ei olnud. Kuid enam iial ei jäta ma kotti nii lohakile.
Tegelikult ma ei tea ju, palju neid seal toas olla võib. Mina olen näinud ainult ühte, kuid ega ma ei saaks ju aru, kui nad eraldi käivad, et see on nr 1 ja see nr 2.
Õues on neid rohkem. Üks neist on teistest märgatavalt ilusam. Ta on umbes kolme erinevat värvi. Alguses ma arvasin, et äkki on kameeleon, kuid ei, ikka sisalik. Ma sain ta endale ka kaadrisse, mitte just top klassi foto, aga vähemalt mingi mälestus temast.
Veel pildistasin linde ja skuutreid, kes meie aiast mööda sõidavad. Naljakas, et ise nii kardan, kuid ikka proovin neid pildistada, et miski mälestus neist jääks. Tegin pildi ka toas elavast sõbrast. Huvitav, kas ta seal nälga ei sure?
Ilma elektrita on siis ikka suhteliselt karm. Õhtuid üksi veeta pimedas toas on väga nukker. Kell võib olla kõigest 21.00, kuid kella vaatamata tundub olevat vähemalt südaöö.
Kohalikud lähevadki magama kella 8 ja 9 vahel. Kell 6 on siin juba hämar ja kell 7 pime. Nad lähevad vara magama ja tõusevad ka vara. Üleval ollakse siis, kui on valge.
MINA, CHRISTIAN JA TURG
Nüüd siis saabus see päev, kui Christian pidi linna turule ja poodi minema ning mina kauplesin ennast temaga kaasa.
Tema käes oli kogu raha, et oleks kõik selge ja mu paranoiad taskuvaraste kohta ei lubanud mul miskit enda käes hoida.
Isegi turul olles olin oma käekella pärast mures.
Christian peatas tänaval meile kaks taksot, mis siin on mootorrattad ehk boda-bodad, rääkis neile, kuhu me minna soovime ja et nad ikka ettevaatlikult sõidaks.
Mulle oli see nimelt esimene kogemus selle masinaga sõita. Ma olin näinud inimesi ka kahekesi ühe ratta seljas istumas, kuid Christian ütles, et see on liialt ohtlik. Nii me siis istusime eraldi ratastele ning sõit võis alata.
Minu juht seadis oma peegli ka nii, et ta mu nägu näeks. Ma vist punastasin. Ta sõitis väga ilusti. Võimalusel ikka parema tee peal ja enne igat auku (siin on auk augus kinni, lisaks suured vulkaanikivid, jalutavad inimesed sõiduteel, teised taksod ja autod) võttis ta hoo maha.
Mina olin ikkagi nii pinges ja hirmul, et masina pealt maha tulles olid käed higised. Vaatasin sõites ka mitu korda üle õla, kas Christian ikka on oma taksoga mul sabas. Christian oli aga nii kena, et alati, kui ma taha vaatasin, ta lehvitas ja ma naeratasin. Hirmul on suured silmad!
Kuid jutud käivad, ja vaevalt, et tühast kohast, et inimesi veetakse sedasi minema ning hiljem hoitakse pantvangis või tehakse veel midagi õudsamatki. Ja kus sa sealt ratta pealt siis hüppad või põgened, kui aru saad, et asjalood hakkavad kehvasti minema. Seega, tahtsin ikka kindel olla, et mu koduabiline mul sabas püsib.
Minu taksojuht ja mina sõitsime ilma kiivrita. Nii nagu ka teised. Kohale jõudes oli mu nägu ja silmad tolmu täis. Kuid olin õnnelik, et lõpuks sellise taksoga sõita sain.
Turule jõudes tuli pähe mõte, et ega koju ma siit küll minna ei oskaks ja mingit aadressi mul ka ei ole, telefonist rääkimata, et Wolframile helistada.
Olin täiesti Christiani kätes. Ta tasus taksodele kokku 1 dollari (summas tuleb ALATI enne sõitu kokku leppida), võttis mul käest kinni, mida ma ei pidanud vajalikuks, kuid kuna ta seda tegi, et tahtnud olla ebaviisakas ja oma kätt tema peost ära tõmmata.
Christian kohtas turul palju tuttavaid, kes kõik teda tervitasid, tegi kaupa puu- ja juurviljamüüjatega ning oskas ka pakkumistele ei öelda, kui tuldi isuäratavate maasikatega meid meelitama.
Tädid tulid kohe mulle oma kraami pakkuma, kuid nähes, et ma olen selles osas passiivne ja et minu käes pole ka raha, jätsid nad mu rahule ja pöördusid Christiani poole.
Mõned naised vaatasid mind ülevalt alla ja alt üles. Ma ei teadnud kas naeratada või teha nägu nagu ma seda ei märkaks. Üks laps jooksis mööda ja tõmbas käega üle mu selja. Siis tulid küll külmajudinad peale.
Nagu lihamüüjatel, nii ka teistel ei olnud kaalu, millega täpset kogust välja kaaluda. Samuti ei olnud kuskil näha hindasid. Ma ei saanud seega teada, palju maksab kobar banaane või kilo mangosid. Müüjal olid vabad käed panna kaubale just talle sobiv hind, hinnates siis enne ostja arvatavat rahakotti, nahavärvi või kes teab veel mida. Näiteks seda, kas see kohalik, kes siin sisseoste teeb, töötav musungu (valge inimese juures) või mitte. Kui töötab, siis kohe kindlasti ikka kõrgem hind.
Kuid turul müüdi kõike: lahtiselt liha, puu- ja juurvilju, toiduõli, riisi, riideid, jalanõusid, majapidamistarbeid, vihikuid, naelu ja kruvisid, tööd tegid õmblustöökojad jne.
Sealsamas turul oli ka imepisike pood, kuhu me koos Christianiga koos sisse ei mahunud, kuid kus oli müügil väga palju erinevaid asju ja ka mulle vajalik nõel ja niit.
Christianile pidin ma selgeks tegema, et ma neid asju vajan, etüüdi abil „ Niit ja nõel“, kuna ma ei osanud seda prantsuse keeles öelda. See oli päris naljakas, kuid ta sai minu soovist aru.
Siililegi selge, et keegi ei küsinud, mis värvi ma seda niiti soovisin. Saime tavalise musta. Olin rõõmus, sest oleks võinud palju hullemini minna. Mul oli vaja nimelt käterättidele köögis ja saunalinadele vanitoas aasad õmmelda. Ja Eestis ma veel mõtlesin, et võtan oma varustuse kaasa, kuid millegipärast see ainult mõtteks jäigi ja nüüd omad vitsad peksavad.
Meisterdasin aasad (kuna mingit paela ega midagi ei olnud) riidetükist, mille olin oma kohvri külge sinunud, et seda paremini teistest eristada. Need aasad just kõige kaunimad ei tulnud, kuid südamega said nad tehtud küll.
Nüüd olid meil ostud tehtud ja rahad otsas. Oleksin kangesti tahtnud osta maasikaid, sest ilma naljata, kõik puu- ja juurviljad on siin maitsvamad ja mahlasemad. Maitse, mida põhjamaal ei kohta. Seda jään kindlasti igatsema. Kuid eks siis teine kord.
Uusi taksosid oodates möödus meist 2 autot UN-i sinistes kiivrites armeest (keda on terve Kongo peale üle 20 000 mehe). Nad viipasid mulle käega ja naeratasid. Nemad ei röövi kedagi ega lase ilmaasjata püssi.
UN-i helikopterid lendavad aeg-ajalt üle meie maja. See on ju tore!
Takso kutsumiseks ei kasutanud Christian teadaolevat käega vehkimist ja sõna “ takso” hüüdmist, vaid sisises läbi hammaste “tss-tss” (see on vist parim viis, seda kirja panna). Hiljem olen kuulnud teda ka inimesi nii kutsumas. Kuidas nad seda küll kuulevad?!?
Peagi olid 2 taksot meie ees ja sõit võis alata. Minu taksos oli seekord ka muusika. Milline luksus. Ning ma tundsin ennast märksa rahulikumana. Ainult korra hüüatasin „uih“.
Ma vist hakkan selle sõitmisega vaikselt harjuma (kohalikud sõidavad nii, et nad ei hoia kuskilt kinni. Mõnel on lausa käed rinnal või kotid süles. Laps sõidab kas juhi süles ja hoiab tahavaatepeeglitest kinni või ema-isa süles).
Sõites nägin seekord kahte meest, kes kandsid jalgupidi enda käes kanu, kelle pead rippusid maapinna poole. Ühes käes umbes 5 kana. Pealtnäha polnud kanadel miskit viga. Suled küljes, jalad terved, pead otsas. Kuid nad ei liigutanud. Hiljem rääkisin Wolframile, et nägin, kuidas mehed kandsid surnud kanu, kuid ta oli päris kindel, et need olid elusad kanad. Minu küsimusele, et miks nad siis ei liigutanud, vastas ta, et äkki nad olid näljased või äkki mehed on juba mitu tundi neid sellises asendis hoidnud. Igatahes oli see viis, kuidas kanu transportida.
Eks mõni farmer oskaks selle kohta miskit täpsemat öelda (aga kanad olid tõesti elus. Turul müüakse neid järgmiselt: kanadel on jalad knni seotud ja nad pikutavad maas. Kui tuleb klient, siis valitakse kana ja tapatöö tehakse kohapeal).
Peatusime supermarketi ees, et osta võid ja et Christian saaks valmistada praetud banaane, millest said mu lemmikud ja siis sõitsime kolmanda taksoga koju. Kokku läks meil sõidule 3,5 dollarit. Minu odavaim taksosõit ja üks vahva kogemus.
Koju jõudnud ja söönud, tahtsin aeda päevitama minna, aga kuna meie maja alumisel korrusel tehakse remonti ja seal liigub päris mitu meest, peab päevitamisega veidi ootama. Kohalikud ju ei päevita ega ole harjunud nägema naist vabalt lamamistoolis trikoos päevitamas. Neil pole selliseid randasidki. Isegi kõik need mehed töötavad särk seljas, kuigi õues on ligi 30 kraadi. See tähendab, et meestel on nö täisvarustus - pikad püksid jalas ja särk seljas, mitte nagu meil nii tavaliseks on kujunenud, et kui mehed päikese käes töötavad, siis enamasti ilma särgita ja lühikeste pükstega. Nii ma siis ei läinud päevitama ja pole seda tegelikult seal ka hiljem teinud.
Internetiga käib ka siin kõva trall ja tagaajamine. Kui ma Kigali lennuväljale jõudsin, siis kohalik ütles, et saame osta netipulga (70 dollarit) ja siis see töötab ka Gomas (elame paar km piirist). Kuna Wolfram saab kontoris netis käia, siis sai see pulk suuresti minu pärast muretsetud (Kongos oleks see maksma läinud 1000 dollarit). Ühendasime siis pulga arvutiga ning jah, ei saa öelda, et ta näitaks täitsa nulli, kuid ühendus on nii nõrk, et ta ei suuda isegi ühte lehekülge avada. Uskumatu! Oleme proovinud nii toas kui verandal. Pole veel päris aeda läinud, kuid varsti tuleb seda teha, sest igatsen oma pere, ja tahaks nendega oma muljeid jagada, sest ka nemad muretsevad, et kuidas, mis, kes ja kus.
Siinkohal kasutan ära oma kurvameelsust ja tahan kirjutada oma pöördumisest teie poole, kallis pere, kallid sõbrad! Minu mõtetes olete te pidevalt minuga. Lihtsalt maailm on nii äärest äärde, et e-riigi inimene tahab iga päev lugematu hulk kordi e-kirju lugeda ja saata, FB-s õnnitlusi jagada (või on kellelgi veel sünnipäevade jaoks eraldi kalender?) ja läbi piltide teiste inimeste eluga kursis olla.
Mina Gomas vaatan aga vahel sinise järve poole, viskan pilgu käekellale, mis endiselt näitab Eesti aega, laulan pimeduses kõikide laulude hulgas ka Eesti lipu laulu, söön veel alles olevaid Eestist ostetud sööki, ning saadan oma kallistused ja tervitused teie poole.
Minuga on kõik korras. Olen toidetud, kaitstud, soojas, inimeste keskel, päikese käes - päikese, mis naeratab nii mulle siin kui teile seal. Ma ei tee miskit ohtliku, väljakutsuvat. Ainult proovin seda imelist tükki Aafrika koogist. Armastan teid.
KOHALIKUD
Kui meil on nö kohalik elekter, siis on see nii nõrk, et CD-d makis ei mängi. Huvitav, kuidas oleks teleka või arvutiga?
Telekas oli vaja ühendada ja vastava ala mees lubas tulla täna umbes kell 16. Kella poole kuueks polnud temast mingit märku. Mulle meenusid itaallased, kellel on ka alati aega ja kes ise, välja arvatud lennujaamas, aegadest miskit ei tea. See on vist midagi, millega ma eal ei harju. Mind on kasvatatud olema täpne, mitteilmumise korral sellest varakult teatama ja mulle ei meeldi, kui mind ootama pandakse.
Kaotasin ära oma villased sokid. Mäletan, et võtsin need välja, kuna rõdul istuda oli jahe. Jalga ma neid ei jõudnudki panna, enne tuli miskit vahele, kuid mäletan, et enda meelest jätsin nad rõdule lamamistooli peale. Kui mul lõpuks jälle sokid meelde tulid, neid seal ei olnud. Arvasin, et äkki Christian pidas neid mustadeks ja pani pessu. Kuid ootasin ja ootasin ja kui muidu kuivab pesu ühe päevaga, siis minu sokke sealt kuivapesu hunnikust välja ei ilmunud. Kuidagi häbenesin ka Christianilt küsida. Äkki viis need aga tuul toolilt minema ja need kukkusid aeda ning keegi õnnelik saab nüüd neid kanda? Olin kahjuks kaasa võtnud ainult ühe paari villaseid sokke, ja kuna mul on tihti külmad varbad, siis olin veidi kurb, et neid nii lohakalt hoidnud olin ja nüüd ka nendest ilma.
Päevad möödusid ja kui ma korra juhuslikult Wolframi riidekapi lahti tegin, olid mu sokid tema sokiriiulis. Hea meel oli sokid leida, kuid kellelegi ma sellest loost rääkima ei läinud.
Telekamees tuli kokkulepitust päev hiljem, kuid õigel ajal. Ta on nooremapoolne meesterahvas (max 27 aastat) ja Euroopa noortele kohaselt riides: ketsid, t-särk ja teksad on poole tagumiku peal. Kükitades ta küll kergitab neid, kuid ruuduline aluspesu riivab mu silma. Täpselt nagu moes. Ta vaevalt tõstab kõndides jalgu, rääkides on pilk ekslev. Ta on juba korra seda telekat üle vaadanud, nüüd on vaja ainult asja kallale asuda. Küsida pole enam midagi. Ühendab juhtmed ja kõik näib töötavat, kuid oh imet, keegi kuskil oli kanalid ühendamata jätnud.
Poiss näitab pettumust, asetades pea käte vahele ilma midagi ütlemata. Ajab ennast siis püsti, võtab taskust telefoni ja helistab. Saan oma algelise prantsuse keele oskusega aru, et ta olevat juba eile nendega kontakteerunud, miks kõik ikka tegemata on?
Ütleb siis meie aadressi ja veel mingeid numbreid. Siis nägi riiulis pastakat, haaras selle, kasutas, pani tagasi. Toetas küünarnukkidega diivani seljatoele ja pani pea käte vahele.
Lootusetu… ootasime vaikuses, mis edasi saab. Tema ootas, et kogu see jama juba lõppeks, mina ootasin, mida huvitavat ta veel teeb. Siis ta telefon helises ja poole sõna pealt sai telefoni aku tühjaks. Küsis minult telefoni, kuid ma olin just enda oma päeval Wolframi kätte andnud, et see sinna kohaliku SIM-kaardi muretseks, seega valmistasin ka mina talle pettumust. Ta läks välja, tuli tagasi akulaadijaga ja ilma, et oleks midagi küsinud, hakkas otsima pistikupesa, mille ta leidis ja mille ühendas telefonilaadijaga.
Telekal said aga imevõimel kõik kanalid paika ja kui poisi telefon taas helises, siis ta tänas ja ütles, et kõik töötab.
Palusin ka endale seletada, et mis ja kuidas ning siis seadis noormees ennast minekule.
Enne veel, kui ta uksest välja astus, palus ta vabandust, et eelmisel päeval kohale ei ilmunud. Mis tema täpne põhjus oli, jäägugi tema teada, sest minuni see ei jõudnud.
Ütlesin, pole hullu, sest mida muud mul talle ikka öelda oleks olnud. Jätsime hüvasti. Hakkasin poisi järel koristama.
Raadios ergutatakse lapsi ja soovitatakse neil eesootaval kooliaastal koolis käimist jätkata.
ELU LINNAS
Küsisin, kas Christian käib pühapäeviti kirikus. Ta ütles, et käib. Seletasin talle, kui väga ma tahaksin temaga kaasa tulla.
Ta oli sellest mõttest vaimustuses! Ütles veel, et ma saan seal pilte teha ja filmida, kui ma tahan. Ma siiski ainult naeratasin, kuid sellisele mõttele ma poleks ise tulnudki. Ma ei lähe sinna pildistama. Ma lähen kogemust saama.
Jõudsime sellest enne pühapäeva veel kaks korda põhjalikult rääkida: kus kohtume, mis kell ja kuidas kohale saame.
Saame kokku kell 9:00 ja kell 12:00 on kirik läbi. Mina ei ole kirikus käija, mida ma ka talle ütlesin. Ta oli muidugi üllatunud. Neile kohalikele, kes usuvad, on see vaata et ainuke asi riigis, millesse uskuda.
On inimesi, kes käivad kirikus päevas 5 korda. Mina aga lähen lihtsalt ja uudistan. Christiani pere ei saa kahjuks kirikusse tulla, sest nad elavad kirikust kaugel ja taksoga läheks see väga kalliks.
Wolfram sai sõnumi, et mõned märatsejad linnas on vahistatud. Christian pidi täna poodi minema. Tahtsin ka, kuid kuna Wolfram oli talle hommikul sõnumi ette lugenud, siis ta mind kaasa ei võtnud. Palusin, mis ma palusin, kuid ei on ei.
Lohutuseks ütles ta, et homme. Kuid me mõlemad teadsime, et see homme ei ole homme, vaid võib-olla tuleval nädalal (kuid tegelikult me enam ei läinudki koos turule).
See oli nagu lapsele antud lootus või lohutus - homme.
Kurb oli koju jääda, kui oled nädala jooksul ainult mõned korrad linna saanud. Saan aga temast aru ja olen tänulik, et ta minust hoolib. Õhtul rääkis Wolfram, et supermarketi ees peksti üht meest.
PRANTSUSE KEEL JA GOMA ÜLIKOOL
Olin otsustanud, et tahan hakata prantsuse keelt õppima. Nii ma siis koos Christianiga nelja korrusega Goma ülikooli poole kõndima hakkasingi. Tee peal ostsime banaane. Nägin esimest korda, kus need tädid enda raha hoiavad. Raha hoiavad nad siis riidest õmmeldud toru moodi asjas ( nagu varukas): otsast on lahti, kuid küljed omavahel on kokku õmmeldud ja see pole laiem kui vöö. See on siis neil ümber kõhu, pluusi all. Kui sinna on vaja raha panna või võtta, siis nad tõstavad pluusi üles, harutavad lahti selle varruka sõlme, sest kui raha on selle riidetüki sees, siis lahtine ots pannakse s6lme, ja teevad vastavad tehingud. Siis läheb ots jälle sõlme ja tagasi pluusi alla.
Ülikooli kõrval oli ka üks väike poeke, kus müüdi mõnda saiakest, vett, paar õuna ja Red Bulli. Christian ostis õuna(mis on siin eriti kallid) ja rääkis midagi kohalikus keeles, kui poes olev naine, mitte müüja, minuga väga heas inglise keeles rääkima hakkas.
Ühesõnaga küsis Elisabeth, miks ma just selles ülikoolis õppima tahan hakata. Mille peale ma vastasin, et midagi pole pistmist selle konkreetse ülikooliga, vaid et ma lihtsalt tahan hakata kas prantsuse keele tundides käima või endale mõistliku hinnaga õpetaja leida.
Siis ütles naine, et tal on tuttav, kes räägib nii inglise kui prantsuse keelt ja tegelebki nende mõlema keele õpetamisega. Ta teadis öelda, et mees on paljusid õpetanud. Palusin selle mehe nime ja numbrit ning see uudis tegi mu rõõmsaks.
Elisabeth andis need mulle ja proovis ka ise kohe mehele helistada, et äkki saab ta siit poest korra läbi tulla, kuid mees ei vastanud ja Elisabeth arvas, et küllap on tal siis tegemist.
Vahetasime Elisabethiga ka omavahel numbrid, tänasin teda veelkord ja küsisin nii rohkem igaks juhuks, et ega ta ei tea siin mingit lasteaeda, kus saaks inglise keeles tööd teha. Ta aga ignoreeris seda küsimust veidi ja rääkis ainult, et paljud naised, tema kaasa arvatud, kes prantsuse keelt ei räägi, on töötud.
Veel soovitas ta mul enne keel selgeks saada ja siis tööd otsima hakata. Tänasime ja surusime kätt ning ma suundusin ülikooli poole.
Paistis, et Christian polnud ka seal varem käinud ja ta oli seetõttu veidi närvis. Peatus võõraste poiste juures ja küsis nende käest, kuhu me oma murega minema peaks.
Christian oli mureliku näoga, tegi ettepaneku uuesti koju minna ja kui ma keeldusin koju minemast, siis küsis, kas me ikka tõesti peame sinna minema.
Peame, kallis, peame.
See oli betoonist põranda, seinte ja treppidega maja. Katusel lehvis ribadeks Kongo lipp.
Astusime majja sisse ja esimene uks, millele koputasime, tundus olevat õpetajate tuba, mis oli rahvast täis ja seina ääres oli ka hunnik kaetud arvuteid.
Christian rääkis nendega, kuid ei vaadanud kellelegi silma. Ma ei tea, mida nad seal täpselt rääkisid, kuid hääled muutusid valjemaks ja igaüks tahtis äkki sõna võtta.
Christian vaeseke hakkas juba uksest välja minema, kui minu juurde tuli mees, kes terve aja oli mobiiltelefoniga rääkinud, ja küsis arusaadavas inglise keeles, mida ma soovin.
Rääkisin siis talle ja ta ütles, et selles koolis ma ei saa prantsuse keelt õppida. Istusime maha, et asja arutada, murelik Christian hiilis ka ligi. Mees aitas mind niipalju, et andis aadressi ja kontaktid, kust ma võiksin vastava inimese leida. See oli miski teine kool, kuhu minema pidin. Tänasin teda ja küsisin siis lõpuks, kas ta ehk juhtub olema siin direktor, kuid ei. Ta oli lihtsalt õpetaja. Kui hakkasin tõusma ja lahkuma, sest aeg on raha, pani õpetaja ette, et me teeksime kõik koos väikese ekskursiooni koolis. Mis sai mul selle vastu olla.
Nägin klasse, mis oli õpilasi täis. Nägin katkiseid aknaid. Mitte ühegi ukse juures ei olnud silti, millise ruumiga tegu on. Käisime läbi kõik neli korrust ja nägime ka sööklat, kus oli töötav telekas (luksus, mida mul veel kodus ei olnud). Christian oli viimaselt korruselt avanevast vaatsest vaimustuses ja näitas mulle isegi, kus on Wolframi kontor! Ütles, et see on nagu vaade Euroopas. Õpetajahärra uuris ka mu päritolumaa kohta ja kui ütlesin Eesti, teadis ta esimese kohalikuna, et see asub ju Riia kõrval.
Mina olen nüüd aga selles koledas hoones käinud, mis väljudes enam nii jubedat muljet ei jätnudki. Christian nägi aga koolis tuttavat, kes ka mullegi terekäe ulatas.
Kooli kohta käivad aga jutud, et igaüks, kes maksab, see ka lõpetab selle kooli. Kahjus on aga nii, et koolist tulevad nii öelda diplomeeritud tudengid, kes ei oska isegi õigesti kirjutada. Sealt pole vaja palju edasi mõelda, et enamik neist on töötud (Gomas on 94% inimestest töötud). Kurb, kuidas see kõik on nii äri peale üle läinud ja mitte tulemuste.
Eirasin taaskord Christiani soovi koju minna, kuna olime juba kord välja tulnud, järelikult lähme aga edasi. Kutsusime takso ja sõitsime aadressi järgi uute kooli (seda, kus nad neid aadresse teavad, ma ei tea, sest pole märganud ühtegi tänavanime ega majanumbrit, rääkimata mu oma aadressist).
See kool polnud kaugel. Kuid mööda sõites poleks ma iial arvanud, et see miski kool on. See oli väike madal ühe korrusega betoonist majake rauduksega. Astusime sisse ja meie ees oli laud, mille küljes rippus paberist silt - sekretär, kelleks oli turske mees.
Temast vasakul laua ääres oli naine, kelle ees betoonist põrandal oli korv beebiga. Korvi ja põranda vahel oli papitükk. Sekretäri selja taga oli uks, mille peal oli silt - direktor, kes oli, ma arvan, et vastuvõtuks kohal mõndadel päevadel kell 9:00-12:00 ja teistel 9:30-12:30.
Meie jõudsime sinna umbes kell 13 ja sel ajal ei näinud me mingit direktorit.
Tutvustasime ennast ja rääkisime oma loo. Andsime paberi, mille eelmise kooli õpetaja meile oli andnud ja jäime ootama, mis ta kostab. Ta tegeles vahepeal ka muude asjadega ja rääkis Christianiga ma ei tea millest, kuid siis andis ta mulle uue paberi, pani ümbrikku ja ütles, et ma selle siis oma sõbrale (ju oli Christian härrale ka Wolframist rääkinud) annaksin, sest tema oskab prantsuse keelt.
Seal paberil oli 2 telefoninumbrit ja väike kirjake. Me olime seal kokku oma 30 minutit. Tänasin ja helistasin korra ka Wolframile, et äkki saaksime tema juurest läbi käia ja talle kõigest kohe rääkida, kuid ta ei vastanud ja nii me siis koju sõitsimegi. Kodus tänasin veel Christaini, kelle jaoks see oli ulmeline ja raske ettevõtmine, et ta minuga kaasa tuli, kuid ta pidas vapralt vastu ja aitas mind.
Arutasime Wolframiga võimalikke variante ja hinda, mida ma õpetajale tunnis maksaksin, kui äkki mu telefon helises ja kuna mul ei ole siin väga palju sõpru, olin üllatunud.
Vastates sain aru, et see on üks õpetajakandidaatidest, kes sai mu numbri Elisabethi käest. Kuna silmast silma oli nii mulle kui talle parem asju ajada, otsustasime, et kohtume ülikooli ees ja siis räägime juba täpsemalt. Naljakas, kuid ta küsis, et kuidas ta mu ära tunneb.
Vastasin, et tõenäoliselt olen ma ainuke valge naine seal. See ajas teda naerma.
Tegu oli rõõmsa noormehega, maksimum 30-aastasega. Tuli kohe mu juurde, tutvustas ennast ja me võtsime istet. Seletasin talle, et minu tase on päris algajate oma ja et sooviksin alustada kohe.
Samuti alguses pöörata rohkem tähelepanu vestlusele kui grammatikale. Ütlesin talle, et lendan tagasi Eestisse kolme nädala pärast ja selle ajaga sooviks ma osata algelist suhtluskeelt. Ta ütles, et tema põhimõte ongi keskenduda tulemusele. Ta saaks alustada ka kohe, kuid iga päev veidi erinevatel kellaaegadel, kuna tal on hetkel ka teisi õpilasi.
Mulle see sobis. Uurisin ka tema kohta: ta on õpetamisega tegelenud palju, õpetanud nii inglise kui ka prantsuse keelt. Õpib hetkel ülikoolis, kuid arvab, et kõige tähtsamad on kogemused, mitte niivõrd diplom, mille ülikool annab.
Ja nüüd siis see tabu osa, ebameeldiv osa: palju ta raha küsib? Mina sooviks töötada 5 päeva nädalas, kaks tundi päevas. Noormees küsib 20 dollarit tunnis.
Küsisin, et kuidas palun? Kas teised õpilased tõesti maksavad sellist raha. Ta ütles jah, kuid hiljem seletas, et ta ei õpeta neid individuaalselt, mis tähendab, et kõik nad koos, grupi peale maksavad talle 20 dollarit tunnis, mis tundub usutavam.
Mina polnud nõus seda raha maksma ja veel poisile, kes õpib ise alles ülikoolis (talle ma serveerisin seda paremini). Siis küsis ta, et millist hinda ma mõtlesin ja kui ta seda kuulis, siis ütles, et ei. Tema nõus ei ole. Ma ei osanud siis ka miskit muud öelda, kui et selge siis. Meie tehing jääb katki.
Siis, pärast pisikest arutamist leidsime kuldse kesktee, millega mina nõus olin ja millega tema nõusse jäi, ning lõime käed.
Veel küsisin ma temalt, et ta tooks kaasa isikut tõendava dokumendi koopia. Ta lubas seda teha ja leppisime uue kohtumise, kuid siis juba õpilase ja õpetaja oma.
OH TAVAD, OH KOMBED
Kuna magama minnakse siin praktiliselt siis, kui pimedaks läheb ja ega ka mina väga hiljem ei lähe, sest generaatori kasutamine on kallis ja pimedas istudes tuleb lausa tukk peale, siis olen harjunud tõusma kell 7 hommikul.
Seda juhtus Eestis harva, sest tavaliselt magasin ikka kella kümneni, kuid ega ma magama ka ei lähe kodumaal siis, kui pimedaks läks. Ühesõnaga olen siin enda kohta varajane ärkaja.
Hommikul otsustasime Wolframiga, et läheks õige ujuma. Päikest siis veel ei paista ja õhk on jahedam kui vesi, kuid asi on seda väärt, et seda igal hommikul teha. Vesi on selge ja pehme. Hommikune karastus on mõnus. Jälle midagi, mida ma muidu varem teinud pole.
KUS MEID EI OLE, ON ROHI ROHELISEM JA TAEVAS SINISEM
Igal pool mujal on parem, kui seal, kus meie oleme. Goma külje all elavad inimesed, kes erinevatel põhjustel on pidanud oma eelmistest elukohtadest lahkuma. Nad on vaesed ja näljas. WFP on üks organisatsioon, kes neid söögiga aitab. Kuna Wolfram seal töötab, siis otsustas ta ühel laupäeval, kui oli teine päev toidujagamisega algustada, sinna minna ja mind kaasa võtta. Pidime alguses ainult korra läbi sõitma.
See kõik toimub nimekirja alusel ja kellel on suurem pere, see saab ka rohkem.
Igast perest tuleb üks esindaja, kellel on kaasas anumad ja kotid, kuhu toiduained panna (oad, jahu, sool, õli).
Jõudsime sinna enne, kui kogu trall polnud veel pihta hakanud. Nad olid seda juba eile alustanud, kuid ei saanud täna kohe jätkata, kuna eile pandud ala piirdepostid ja piirdenöörid olid öösel ära varastatud. Keegi pidi nüüd sõitma linna ja kogu kraami uuesti muretsema.
Siis oli vaja kaup laiali ja hunnikutesse laduda ja siis võis nimekirja ette võtta ja inimesi kaubale ligi lasta. Mina võtsin fotoka ja proovisin kõike jäädvustada. Olin alguses maru häbelik ega teadnud, kui lähedale ma võin neile minna ja kas ma ikka võin kõike pildistada.
Kohalikele see pildistamine ei meeldinud. Mõni üksik oli, kes naeratas ja siis ma ka tänasin teda. Enamasti keerasid nad pead ära või vaatasid minu poole altkulmu.
Mul pole varem sellist kogemust olnud, et pildistada abivajajaid või noh, ega mul erilisi fotograafi kogemusi polegi. Teen seda lihtsalt hobi korras ja seal tegin, kuna see oli niivõrd huvitav.
Esimene pool tundi olin küllalt häbelik ega teadnud, kui lähedale võin inimestele minna ja mida üldse pildistada. Kuid selle tunnetuse saab kiiresti kätte.
Mida ma siis seal nägin: inimesed võtsid järjekorda, kui nende perekonnanimi valjuhääldist kostis, enamasti olid oma pere tulnud esindama naised, kellel olid vahel ka imikud linaga selja peale seotud. Paljudel ei olnud vajalikke ega vajalikes kogustes anumaid, kuhu oma portsjon panna, siis nad võtsid enda ümbert ühe lina ja panid näiteks oad sinna, või viskas keegi rahva hulgast nende suunas mõne anuma; mõni oli oma pere esindama saatnud 8-aastase poisi, mis muidugi oli vastuvõtmatu WFP tegelastele ja seal hakkas selle ümber kemplemine.
Mõni noor poiss tuli aga koos oma vanaemaga ja moodustasid sellisel viisil ühe pere esindaja.
Naised, kellel oli selja peal väike beebi, ei pidanud millekski vajadusel titale tiss suhu pista ja siis teda toita kesest toidu jagamist.
Kohalikud aga ka petsid seal teineteist. Näiteks panid mõned mammad salaja ube seeliku alla lina sisse ja kui see teistele teada sai, hakkasid nad omavahel hirmsal häälel õiendama ja petjad pidid oad tagasi panema.
Või siis näiteks see, kes jahu jagas, proovis ikka oma tuttavatele suuremaid portse panna.
Mõni tegi toidu jagamisest, olles ise see, kellele jagatakse, mobiiliga pilti või mõni teine parajasti just rääkis telefoniga (vaesed, eh?).
Mõni naine saatis piirde tagant, olles ise veel järjekorras, oma 3-5 aastased lapsed toidujagajatele jalgu, mis tekitas uut pahameelt. Mis oli selle lapse ülesanne seal ei tea, sest ma ei näinud, et keegi neist miskit varastas. Võib-olla lasti laps lihtsalt „jalutama“. Üks mees, kes oli niiöelda staff, võttis ühe väikese poisi, pani ta istuma, suur õlitünn süles, tegi temast mõned klõpsud ja andis tänuks 500 kohalikku raha (u pool dollarit).
Selle peale läksid tädid, kes seda nägid elevile ja ütlesid poisile, et see tänan ütleks, mida ta ka mitme korra ütlemise peale tegi.
Mina proovisin küll asjas võimalikult sees olla, kuid jääda ka võimalikult märkamatuks. Ma ei kommenteerinud midagi, ei seletanud kohalikega ega staffiga, ei palunud kellelgi poseerida.
Ma arvan neid mõistvat, miks neile see pildistamine ei meeldi. Ju nad mõtlevad: „olete jah lahedad, tulete siia, jagate meile, vaestele, süüa, endal kõhud täis, korralikud riided seljas ja sõidate autodega, me teame küll, mis te teenite, ja siis tahate pildistada, kuidas me teie armulaualt sööki vastu võtame“. Vähemalt midagi sellist võib oletada. Samas ei teaks ju iial, kuidas ise vastupidises olukorras toimiks, käituks või mõtleks. Ning ju see käib ka nende au pihta.
Hiljem leppis Wolfram kahe kolleegiga kokku, et me läheksime koos õhtustama. Pean siinkohal mainima, et üks neist, valge naine Ameerikast, tuli Gomasse tööle 9 kuud tagasi ja leidis endale poiss-sõbra, kes on samuti valge, kuid kelle ema on Kongost ja isa Belgiast ehk siis kutt on valge aafriklane ja Kongos üks rikkamaid tegelasi. Ja nüüd elab see naine suures aia ja basseiniga majas.
Rikkad teenivad siin väga hästi ja on tõesti rikkad selle sõna otseses tähenduses, kuid vaesuse piir on ka ülimadal. On neid inimesi, kes ei teeni sentigi, kuna pole tööd ja siis need, kes teenivad nii umbes dollari päevas.
Jõudis kätte meie õhtusöögi aeg ja me Wolframiga jõudsime pisut varem kohale. Kumbagi kutsutuist polnud kohal. Mis seal ikka. Istusime vaba laua äärde, tellisime joogid ja ajasime juttu.
Hiljem sain teada, et see restoran on eelpoolmainitud valge aafriklase oma. 2 aastat tagasi põles see täiesti varemeteks, kuna katus oli enne muruga kaetud ja selle katuse kaudu levis tuli nii, et 10 minutiga oli koht maatasa ja aed kaasa arvatud.
Kui seda juttu ei oleks ma ise omaniku suust kuulnud, poleks seda võimalik uskuda, sest aed on täis ilusaid suuri puid ja lokkavat taimestiku. Kuid kuna pinnas taimede kasvamiseks pidi olema üliviljakas, siis pole ka imestada, et kahe aastaga on aed enam-vähem taastunud.
Aias töötab iga päev seitse aedniku. Restoranis on ka Wifi, mida tuleb vist teinekord veidike kasutama tulla, sest kodus meil netti pole.
See koht on meie järve ääres ja ääretult elegantne. Kui me Wolframiga aias ringi jalutasime, nägime palju inimesi, kes olid tulnud sinna mõnusat õhtut veetma. Kuid peab mainima, et kõik nad olid valged. Küll oli seal itaalia keelt, inglise ja prantsuse keelt. Hiljem tulid baarilettide äärde ka imekaunites kleitides ja kingades tumeda nahaga naised.
Kuna kell oli juba üle kokkulepitud ajast, otsustas Wolfram helistada ja küsida, kus kõik on.
Saime vastuseks, et õhtusöök pidi JU olema järgmine õhtu, mitte sama õhtu. No selge :) Kui on juba välja tuldud ja sätitud ja puha, siis oleks patt koju tagasi minna. Tellisime endale söögid ja nautisime õhtut. See oli tõesti meeldiv koht ilusa õhtu veetmiseks.
jätkub...
