Koroonajärgne Naissaar: kus kõik on?

Naissaar.

Nii nagu igal suvel, sõidab ka koroonajärgselt Naissaarele mitu laeva. Reisijutud.com proovis järgi, kas midagi on meretagustes reisides sel aastal muutunud. Midagi oli tõesti.

Reisi hommikul selgus, et Piritalt väljub kuni 200 reisijat mahutava "Monica" asemel hoopis kuni 42 reisijat mahutav "Elina". Seega on saarele minejaid vähem. Ka paar päeva hiljem oli näha, et Piritalt läks välja "Elina".

Samas pole siseturistil sellest midagi. Väike seltskond laeval lubab hoida distantsi ja teistest eemale. Ruumi on laialt.

Naissaar

"Elinaga" saarele sõites peab arvestama, et saarel jääb ringivaatamiseks aega pool tundi vähem, sest "Elina" jõuab kohale pooleteise tunniga, mitte tunniga.

"Elinal" sõitmine pole aga kuidagimoodi kehvem, kui Monicaga, saab laevatekilt rahulikult üsna kõrgelt Tallinna lahele vaadata. Tuulisema ilmaga kõigutab rohkem. Vihmase ilmaga saab istuda salongis.

Naissaar.

Naissaar on saanud detsembris 2019. aastal uue sadama, õigemini on põhjalikult renoveeritud vana, nõukogudeaegne sadam. Kuid vanad tuttavad meremiin-lipud on alles. Ka sadamast edasi miinide tornike on alles, kuid võrreldes 1990ndatega, kui see püstitati, on skulptuuri ümber kasvanud korralik männimets.

Sadamas on suvel kohalik seltskond nii saareelanikest, saarel suvitajatest kui sadamasse paadiga saabunutest. Väike jõmin käib asja juurde. Sadama kohvik on kallis, kuid sellest pole eriti midagi. Kes saarele tulnud, see võtab niikuinii midagi sadamast, kui laeva ootab. Praadi just ei saa, kuid supp ja kuum võileib on menüüs olemas. Ja jäätis. Kaardimakse töötab.

Kui aega on neli tundi, siis võib muidugi võtta ratta, elektriauto või veoautokastis ekskursiooni, et näha rohkem. Rongi saab ka võtta, sest nüüd see töötab ja teeb pisikese tiiru.

Alates 2019. aastast sõidab Naissaarel jälle kitsarööpmelisel raudteel rong lahtiste vagunitega. Taastatud on 3,5 km kitsarööpmelist raudteed. Vaja läheb vähemalt viit sõitjat, kes maksavad kamba peale 50 eurot, ja rong väljubki. Iga lisanduv reisija on 10 eurot. Sõit sadamast lõpeb Männiku külas, kus on saare suurim keskus praegu - sealt leiab nii kõrtsi kui kohviku, muuseumist rääkimata.

Naissaare raudtee.

Räägitakse rändrahnust, mille otsa ronides saab levisse ja mobiiliga rääkida, kuid see on nüüdseks ilmselt ajalugu. Just nägime inimest, kes lobises Männiku küla peatänaval mobiiliga ja levi oli igal pool. Ajad on vist muutunud.

Naissaare muuseum.

Edasi viib tee Naissaare Turismi- ja Puhkekeskuse juurde, sealt Omari küünini ja edasi Naissaare kirikuni. Kaugemale nelja tunniga ei jõuagi, kui tahad tagasi sadamasse liikudes rahulikumalt võtta ja saart nautida. Laev väljub kell 16 ja natuke varem peab sadamas kohal olema.

Palju on vahepeal uusi maju kerkinud. Õues on elektrigeneraatorid, sest saarel pole endiselt elektrit. Katusel on päikesepaneelid. Mõnel vuhisevad elektrituulikud õue peal. Palju vanu autosid on ka, sest saarele tuua on neid lihtne, ära viia liiga kallis. Vana jäetakse parklasse, kui enam ei liigu ja tuuakse uus. Nõukogudeaegne tehnika aga viidi kunagi metallikogujate poolt peaaegu viimseni ära. Isegi miinilaod on metallist ja miinikestadest üsna puhtaks pühitud. Mets on samas alles, peale 1990ndate alguse metsaraiet pole Naissaarelt enam hiljem metsa eriti tehtud. Looduskaitse all.

Naissaare kirik

Kaugeim punkt, kuhu neljatunnise tuuriga saare lõunaosas jõuab, on Naissaare ainus üle Teise Maailmasõja säilinud tsiviilehitis - Naissaare kirik. See oli nõukogude ajal ladu, siis sai restaureeritud torni ja on nüüd mõnda aega sellisel kujul olnud. Kord kuus toimuvad siin jumalateenistused, järgmine on 16. augustil. 

Kiriku vastas üle tee asus ka kunagine vallamaja, nüüd pole sellest midagi järel. On vaid uuema aja kuivkäimla.

Kui oled kiire, jõuad veel paarsada meetrit edasi kohalikul külakalmistul ära käia. 

Tagasiteel maksab liikuda sadamasse mööda randa. Pööra enne Männiku küla puhkemaja juurest paremale mere poole, võta esimene vana raudteetammi peal kulgev jalgrada paremat kätt ja meri hakkabki varsti paistma. Suurtükipatarei varemed ka, aga need on vasakul pool.

Naissaare katakombid

Lõunaküla tipus asuvad suured liivadüünid vaatega Tallinna kilukarbisiluetile. Siin on tavaliselt soe ja vaikne. Liivarand läheb kohe sügavaks, kuid vesi on tavaliselt jahe. Ujumiseks hea, kui külma ei karda. Pole hullu, välja tulles on ilusa ilmaga soe ja kuivab kiiresti ära. Naissaare sadam ka on juba silmsidega leitav, et teaks hinnata, kaua hiljem laevani kõnnib.

Naissaare rand

Tagasi sadamasse saab liikuda mööda rannarada, alguses laulvatel liivadel, hiljem üleval "pangapealsel", mis on tegelikult liivaluide järsu servaga. On marju, on seeni. Aga inimesi ei kohta.

Naissaar

Sadamast lahkub laev kell 16. Saarel mitu päeva ööbinud grupp tuleb ka peale, nii et tagasiteel pole enam vaid üksikuid turiste.

Ja nii saigi träkk kokku neljatunnine:

Naissaare träkk.

Üks mõte on käia sel suvel jälle läbi kõik paadiga ligipääsetavad põhjaranniku saared: Pakrid, Osmussaar, Naissaar, Aegna, Prangli, Keri, Kaberneeme saarestik, Pedassaar jne. Kuradisaarele saab võib-olla jalgsi.

Asukoht

59.5386037918, 24.554557236

59.5386037918 24.554557236

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.