Päevaleht, Vojaazh, 1995
Kaido Einama
Läti piiril oli 3. jaanuar iseenesest üks üsna tavaline
päev. Nagu ikka, ületasid piiri peamiselt Leedu ja Eesti
kodanikud. Läti piirivalvurid teadsid täpselt, kuidas
kellegiga käituda. Ometi juhtus noore piirikaitsjaga
väike eksitus.
Teatavasti ei tohiks Balti riikides reisivatel inimestel
piiri ületamine Läti ja Leedu vahel mitte midagi maksma
minna, kui paberid on korras ja salakaupa ühes võetud
pole.
Juhtus aga nii, et ühte Pariisist Eestisse saabuvasse
reisibussi astus sisse noor võimuesindaja, vaatas vilaval
pilgul ringi ja — "Teil pole Leedu paberitega kõik
korras," heitis kohmetult ette.
"Olgu, me sõidame siis Leedu poolele tagasi," arvasid
bussijuhid, kuid see mõte laideti maha. "Ei–ei, siit
küll bussiga tagasi ei või pöörata! Makske 20 dollarit,
siis võite edasi sõita. Kõik Vilniuse turult tulevad
bussid on maksnud, kas te siis ei tea?"
Tundub, et ametnik pole altkäemaksu küsimises küllalt
osav — teada saades, et on ennast paljastanud valelt
bussilt "obrokit" nõudes, punastab ta ja heidab pilgu
putka poole, kust ülemus ja veel mõned kolleegid rahanõudmist
jälgivad. Teatavasti küsitakse nn. "turubussidelt" alati
altkäemaksu, sest kaup, mida üle piiri veetakse, ei
pruugi alati olla "puhas" ja kogusedki ei ole mõnikord
lubatud piires.
Lõpuks lööb noor piirivalvur käega, kui tabab bussis
põlgliku õhkkonna. "Poðli..."
