Värviline sõda: paintball

Internetilinke:

Magasin, september 1996.

Kaido Einama

Nädalavahetuseti ehmatab Männiku metsades uitavaid
marjulisi mändide vahelt kostuv tulevahetus. Kas tõesti
on militaristid rahuliku äärelinna mahajäetud sõjaväebaasi
tagasi tulnud, küsivad kohalikud jalutajad. Lähemal
vaatlusel selgub, et varemete vahel uitab tõesti laigulisi,
kes üksteist taga ajavad ja värvikuulidega tulistavad.
Need on elitaarselt puhkavad paintballi mängijad.

Metsaalune on täis värvilisi kuulikesi: marjuline seda
sorti vilju ei tunne. Kui ta ka maitseks, siis midagi
hullu ei juhtuks: "marjakesed" on täidetud þelatiiniga.
Need on suurte inimeste sõjamängu laskemoon. Peale kuulide
on välja mõeldud ka granaadid, mis värvi laiali pritsivad.
Kes kuuli või granaadi värvipritsmega pihta saab, on
mängust väljas. "Surnud" ei tohi nende kohta öelda,
panevad instruktorid südamele. See on ikkagi ainult
mäng, seltskondlik mäng.

Surnuid pole

Magasin proovis elitaarset meelelahutust viiekesi, kaks
kolme vastu. Kui lapilised mundrid seljas, ei või veel
püss seljas võssa karata. See pole lastemäng — paintballis
on ohutusreegleid eirates isegi pimedaks jäädud. Ka
püssidele on pandud südant kiiremini põksuma panev silt:
Ettevaatust! See pole mänguasi! Kasuta maski ja kaitseriivi, kui mängid!

Kui oleme männimetsa all maskides natukene aega seisnud,
nii et maskiklaasid juba kergelt uduseks hakkavad tõmbuma,
hoiatab instruktor: "Mänguväljakul ei tohi maski eest
ära võtta. Isegi siis mitte, kui pihta olete saanud.
Kui värvikuul tabab silma, siis ei ole enam nalja."
Teine reegel on kaitseriiv alati peale panna, kui platsilt
lahkutakse. Ja maast ei tohi välja lastud kuule püssi
tagasi toppida, need võivad relvas lõhkeda.

Kaitseliit käis piilumas

Üksteist värvikuulidega tulistamist on Eestis harrastatud
vaid mõned aastad. Kui esimesed harrastusmilitaristid
Männikule ilmusid, tegi see jõustruktuurid ärevaks.
Kaitseliit ja sõjaväelased käisid uurimas, kas metsas
paugutavad omad või vaenlased.

"Ükskord tuli siia autotäis sõjaväelasi. Tulid uurima,
mis relvad meil ikkagi on. Kui selgus, et mingeid keemilisi
kuule nende mängupüssidega lasta ei saa, rahuneti maha,"
räägivad Tallinna Paintballi Klubi liikmed.

Samal ajal teevad linna poolt tulevad jalutajad järsu
haagi liivaselt metsateelt võsa vahele, kui silmavad
tee ääres kampa laigulisi püssiriive lõgistamas. Paintballi
klubi instruktor annab igaühele pidemetäie laskemoona,
mis kinnitatakse plastmasstorbikuna relva külge. Adrenaliini
tase veres kasvab jõudsalt, kui rahvas künklikule maastikule
lahinguvälja vaatama viiakse.

Haavatuid ei ole

Mööda künkaid turnides krõbisevad kuulid plastmasstorbikus
reetlikult. Selleks, et lahingus relvaga tähelepandamatult
liikuda, peab omama lausa kelneri meisterlikkust. Kui
oled pihta saanud, oled mängust väljas, nii et hoida
tuleb ka käsi ja jalgu. "Haavatuid" paintballis pole.

Mängitakse kahe võistkonnaga. Mida rohkem rahvast, seda
parem on välja mõelda lahingustrateegiaid. Väikese pundiga
kipub lahingutegevus sarnanema rohkem sissisõjaga: snaiperid
istuvad igaüks oma põõsas ja notivad neid, kellel passimisest
isu täis ja liikuma hakkavad. Lahingusalkadega saab
juba sissepiiramist ja tagala ründamist korraldada.

Esimene tuleproov

Esimese lahinguülesandena tuleb ära tuua lipp vastase
laagrist. Samal ajal peab muidugi kaitsma ka oma lippu.
Rahvas jaguneb kaheks ja kaob raginal võssa. Mõnda aega
valitseb vaikus.

Esimene lahing peetakse oru kõrval mäenõlvadel. Tulevahetus
on tihe. Isegi nii tihe, et pihtasaanuks osutub oma
mees. Pingul närvid panevad mängija tulistama kõike
seda, mis liigub. Vaenlane eterniitplaadi taga on rahulolev
ja tungib edasi. Partisanivõitlus jätkub.

Järgmisena võetakse üks laiguline pihtide vahele. Risttules
ta kaua vastu ei pea ja järgmine mees lahkub, käed üleval,
lahinguväljalt. "Veri" tema mundril on erkkollane.

Viskub ambraþuurile

Teine mäng on positsioonisõda: lipp, mis asub kahe laagri
vahel, tuleb vedada vastase laagrisse. Mäng algab lähivõitlusega:
kahel pool müüri hiilinud vastased saavad kokku seal,
kus müür nende vahel ära lõpeb. Üksteist pritsitakse
värviga ning siis selgub, et ühel mängijal on kaitseriiv
peale jäänud ja päästikulevajutamisest pole abi. Aktiivsemad
on selle mängu lõppedes juba laskemoona ära kulutanud:
viimane tühja relvaga amatsoon, kes relvastatud vastasega
silmitsi on jäänud, viskub otsustaval hetkel vastase
laagrisse ja pistab lipu maasse.

"Mõned on olnud päris kavalad," räägib mänguinstruktor
Riho, kes on kogenud käsipallur ja vabal ajal värvikuulidega
lahinguid korraldab. Tema positsioonilt on mänguväljak
ilusti näha. Pealtvaatamine on sama närvekõditav, kui
mäng ise. "Ühe mängu ajal lonkis üks kurva olemisega
mängija lipu juurde ja lipu kaitsjad arvasid, et ta
on pihta saanud, et selline kurb välja näeb. Pihta saades
tuleb reeglite järgi käsi üles tõsta, tema aga ei tõstnud,
sest tegelikult polnud keegi teda tabanud. Lonkis niisama
kurval pilgul lipuni. Siis haaras relva ja tegi kõik
ümberringi värviseks, võttis veel lipu ka kaasa. Mängijad
mõtlevad igasuguseid nippe välja."

Igaüks enda eest

Pärast gaasiballooni vahetamist on kuulide lennujõud
tunduvalt suurem. Lähivõitluses ilmuvad tabatute jalgadele
esimesed kerged sinikad. Verejanulised või õigemini
— värvijanulised mängijad selliseid tühiasju ei märka,
vaid tormavad uuesti eesliinile. Juba roomatakse tiheda
tule all lagendikul lebava lipuni. Ümberringi mehi langeb.

Keegi saab kollase läraka vastu maski ja ilmneb, et
see detail lahinguvarustuses on siiski märkimisväärse
tähtsusega kaitseabinõu. Kaitsetud kõrvad aga on mõneks
ajaks sültjat þelatiini täis.

Lahingus "igaüks enda eest" läheb lahti tõeliseks rambode
ja terminaatorite sõjaks. Kes sammub, püss õlal, mööda
mäeharja ja kõmmutab kõike, mis kahel pool orus liigutab,
kes jälle roomab vanade varemete vahel eterniidiklibus
ja sihib snaiperina hooletuid puude vahel kargajaid.
Pihtasaanud lähevad uuele ringile — nii on vanad mängijad
korraga jälle piiramisrõngas, olles ükskord juba ümbruse
tüütutest laigulistest puhastanud.

"Nii, kõik!" vilistab Riho, kui viimane sitke siss on
üksinda metsa jäänud. Täristamise ajal vait jäänud linnud
ja marjulised hiilivad endistele jahimaadele tagasi,
kuid ei saa seal kaua rahus olla: selgub, et mängijatel
on pidemepõhja veel mõned kuulid jäänud. Sitkemad sõjamehed
alustavad duelli.

"Üks, kaks, kolm," loeb mängujuht, kui duellandid eemalduvad,
seljaga vastase poole. "Kümme!" röögatab Riho ja laigulised
hakkavad pritsima. Kollast ja valget löga lendab.

Ja jälle on vaikus Männiku mändide all. Varemete vahele
sattunud üksik marjakorjaja leiab mustikavarte vahelt
kummalise vilja — suure ja kollase. Siin on lõbutsenud
elitaarsed puhkajad.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.