Nüüd saab iga aasta teha ära selle rattatuuri: alustame Loo muna juurest, teeme tiiru Maardu mõisa ja Kostivere tagant tagasi Peterburi teele, siis jääb ette Jägala juga, linnamäe elektrijaam, Ülgase, Maardu, Muuga ja tagasi Tallinna.
Varem oleme sellest ka kirjutanud.
Nüüd aga sai jälle midagi uut avastatud. Kuni Kostivereni tundus kõik üsna selline, nagu eelpoolnimetatud lingil kirjeldatud, vaid Loo alevis on vilgas ehitustegevus toonud juurde hulga vundamendiplatse ja pooleliolevaid villasid.
Kostivere karstialalt otsisime jälle kohta, kust jõgi maa alla läheb. Leidsime augu, kus jõgi korraks maa alt välja tuleb ja siis jälle maa sisse kaob. Suurt kadumist aga ei leidnudki...
Jõelähtme resto ja bensiinijaam on uute omanikega taas tööle hakanud. Talvel olid isegi mõned aknad tühjal majal sisse löödud. Hinnad tiba kallimad kui maakohas oodata võiks, aga pealinnast ikkagi odavamad: kohv 12 kr, pirukad 7 ja 9 kr, õlu 25 kr.
Jägala joal nagu ikka on murdu rahvast: kes kuivatab kummipaati, kes päevitab paeplatool jõe kõrval, kes kahlab jala üle jõe ülevalpool juga, kes piknikutab põõsa taga ja jätab kogu sodi vedelema. Meie rühkisime üle rinnuni rohuga rohumaa kasvuhoonete vahelt jõe äärt pidi edasi ja leidsimegi midagi uut: korralikuks paleeks sobiva vist viimati vene ohvitseridele kuulunud ümberehitatud vesiveski. Isegi bassein oli fuajees, rääkimata saunadest ja teise korruse numbritubadest. Kõik on nüüd muidugi varemetes.
Eraomanikust mööda tagasi suurele teele saades leidsime maantee äärest veel lasketiiru, kus varem polnud käinud: seal oli granaat ühe toa nurka visatud, nii et päikesekiirte moodi krohviaugud nurgast eemaldusid. Teises toas oli kummihunnik põlema pandud, mis laepaneelid osaliselt auklikuks põletanud. Maja ees aga vedeles ühe venekeelse baari kogu sisustus topeltraamatupidamise kaustikuteni välja.
Linnamäe hüdroelektrijaama juures ületasime jõe, mida varem polegi teinud sellel rattatuuri marsruudil. Seekord suundusime ATV rajale, mis, nagu arvata võis, lõppes kellegi pügatud hoovis. Pressisime sisemaad pidi edasi, sest kallasrada polnud. Jõe suudmes oli venelaste lastelaager endises sõjaväeosas, endiselt oli alles silt Stoi Streljaju. Surusime end jälle eraterritooriumile, sest muud võimalust polnud. Pioneeride maja tagant sai golfiväljaku ehitusplatsile. Rippsild, mis jõe suudmest üle läks, oli keskelt vee all. Aga muidu täitsa ületatav. Kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest golfiväljak tahab vist eraldatust.
Kostiranna külla pole mõtet enam kolama minna, mis siis et tee nagu viiks mere äärde. Igal pool on eravaldus. Ainuke koht, kust veel vabalt mere äärde saab, on Koljuotsa neem, ka kõik vahepealsed teed viivad kellegi eraomaniku kurjade siltide juurde. Koljuotsa viib vägagi mudane tee, kus ühest muda-august Peugeoti välja aitasime tirida. Aga poolsaare ots ise on ilus: tammed, kivirand, natuke liiva ka ja loomulikult üks lagunenud piirivalveputka. Neeme aare on seal ka, geopeituse oma.
Uut sai veel näha vanas fosforiidikarjääris: sinna küngaste otsa maksab ronida, vaade 56 meetri kõrguselt on vägev.
Muuga rändrahnu me aga sadama juurest jälle ei leidnud.
GPS ütles matka kohta järgmist:
- Cartographic Length = 60,961 km
- Average Speed: 7,4 km/h
- Maximum Speed: 37,5 km/h
- Minimum Speed: 0,0 km/h
- Total Time: 08:39:48
