Kogupere-looduseraamat on küll paks nagu entsüklopeedia, aga loodusesse minnes väärib siiski muu kraami kõrval kindlalt kaasavõtmist. Ligi 600st pildist sada on uue, teise ja täiendatud trükiga välja vahetatud ning raamatu lõppu on lisatud register ladina- ja eestikeelsete liiginimedega. Igatahes põhjustas see raamat kohe väljakannatamatu soovi kuhugi välja minna taimi ja loomi määrama.
Infoajastul on see raamat pisut vanamoodne. Nii trükitehnilise vormistuse poolest kui ülesehituse poolest. CD/DVD plaat ja korralik internetileht pabervariandi toetuseks oleks kindlasti ka hea, mõne aasta pärast on paljudele abiks samasuguse sisu järgi kergelt navigeeritav mobiilirakendus koos videote ja helidega (neid juba tekib). Aga vanakooli atlase moodi looduse välimääraja on kasuks ikka.
Loodus on jagatud kaheksaks põhikategooriaks: taimed, samblikud, seened, linnud, imetajad, kahepaiksed koos roomajatega, kalad ja selgrootud. Selle arvustuse kirjutamise ajaks polnud ma veel raamatut läbi lugenud, aga ega seda tavaliselt loetagi kaanest kaaneni, kuigi taimede osa sai esimese hooga küll peaaegu lineaarselt läbitud. Tegemist on taime- ja loomaliikide lühikirjeldustega koos piltidega, millest enamus on väga selged ja konkreetsed. Tõlkeraamatute ees on eeliseks see, et Eesti oma autorid pole sisse pannud võõrliike, mis meil väga haruldased või ei esine üldse.
Omaette väärtus on taimede osas rahvameditsiini osa. Kui mõned n.ö alternatiiv- ja vaimsed rahvameditsiini raamatud kirjeldavad vanaaja ravimtaimi nii, nagu vanarahvas uskus neid ravitsevat, siis Eesti eluslooduse raamatus on juurde toodud ka kaasaja meditsiini arvamus ravivõimete kohta ja see võib teinekord päris kasulikuks osutuda, võib-olla lausa tervistki säästa.
Näiteks kuutõverohtu tuntakse ka kui luuvalurohtu ja rahvameditsiinis kasutati seda julgelt, kuid nüüdne arstiteadus peab taime mürgiseks risoomist ladvani, nii nagu piibelehtegi. Või äiatar - seda kasutati jaaniööl, kuna tal olevat võluvägi naistehaiguste ja krampide vastu, aga praegu soovitavad arstid seda siiski mitte tarvitada. Ka soolikarohtu pole mõtet arsti soovituseta võtta, kuna võib põhjustada mürgitusnähte. Naistepuna oli vaimse väega, aitas vaime peletada, kui padja alla panna. Kaasaja meditsiin ei arva siin midagi, aga platseeboefekti kindlasti ei välistata.
Seente ja kalade osa on raamatus üsna õhuke, seega seenelisi ja kirglisi kalamehi see muidu paks raamat tõsisemast hädast välja ei aita. Pühapäeva-loodusesõbrale aga loodusvaatluseks või fotoretkeks kõlbab küll väga hästi. Lindude osa on paksem ja tundub, et kõik levinuimad liigid saab määratud, kuigi mõnede lindude kohta võiks rohkem ja iseloomulikumaid pilte olla.
Raamatu paksus ja suurus ei soosi sellega just võsas ringiragistamist, kuid põhjalikkus tähendab, et enamusel juhtudel saab "Eesti elusloodusest" abi. Juba järgmisel väljasõidul võtame raamatu kaasa ja vaatame järgi, mis isendid määratud said.
