Eesti esimene rafting päris raftingparvedega

Äripäev, Puhkepäev, 05.04.2002

Kaido Einama

Ülemöödunud laupäeval algas Eestis teine raftinguhooaeg. Kui eelmine aasta prooviti esimest korda Eestis raftingut ehk kummiparvega kärestikust alla kihutamist päästeparvest isetehtud veesõidukiga, siis see aasta pakuvad V-Matkad ja kanuu.ee sama meelelahutust jubaspetsiaalse raftinguparvega.

Sel kevadel alustati raftinguhooaega lumisel laupäeval, 23. märtsil kell 10 hommikul. Lund, nagu kevadise veespordihooaja alguse kohta kohane, oli veel piisavalt ja mõni plusskraad kah abiks niiskuse tekitamisel.

Pöörame peale Jägala jõge ära maanteele, kust näitab siledal lumisel väljal silt vasakule: „Jägala juga 300 m Vodopad“. Ei ühtki jälge. Külamehed vaatavad aknast -- tõenäoliselt mõtlevad nad, et jälle ühed veidrikud on varahommikul kosele millegi kummalisega alla sõitma tulnud.

Üle lagendiku saabubki hetke pärast Indrek, V-Matkade veespordiürituste korraldaja oma kollase dþiibiga. Ootame teisi, et siis autodega allavoolu sõita jõe äärde laagrisse.

„Sealt, kus eelmine aasta lõpetasime, enam kaldale ei saa,“ ütleb Indrek, kui peatume lagendikul, kust läheb porine tee alla jõeorgu. Tee peal on laiaksastutud siil, hukkunud mõnel pimedal sügisõhtul. Indrek ja Toomas katsuvad raftinguparvede rihmu – need oranþid kummipaadid kärul on tõenäoliselt Eesti esimesed raftinguparved, millega Jägalast või üldse Eesti jõest kunagi on alla sõidetud. Muidu on Jägala kõige kärestikulisemal lõigul nähtud igasuguseid veesõidukeid: süstasid, kummipaate, kajakke, kanuusid. Ja on nähtud ka mõnikord hiljem nende veesõidukite tükke alla elektrijaama tammi poole triivimas.
„Elektrijaama ehitajad paisutasid allavoolu jõe üles,“ kurdab Toomas Kanuu.ee-st. See tähendab, et parvetajatel on jõel lõbu vähem – metsa ja kaldad üle ujutanud jõgi on tasasem ja kärestikulist osa vähem. Imelik on see, et paisutatud jõe kallastel paistab vee alt mets – keegi pole vaevunud kallast puhastama, et vee alla jäävad puud ära koristada ja tulevane jõepõhi puhtaks teha.

Kui esimesed kaks paatkonda on kogunenud, surume end kahte dþiipi – kummassegi üle 10 inimese. Astmelaudadel rippujad ei pea kaua vastu ja needki mahutatakse salongi, kui üliauklikul metsateel ülesvoolu joa juurde tagasi sõidame. Kosest on alla sõitnud lauad ja tool. Arvatavasti ilma reisijateta. Nende kõrvalt laseme kaks ida päritolu raftinguparve nööriga alla jõekaldale. Ühel paadil on põhjas rebend. Õnneks õhupidavust see ei vähenda. Kleeplint kummi külge ei hakka.

Päästevestid on kõigil seljas, Toomas ja Indrek teevad ohutusalase instrueerimise, nagu läheksime lennukile. Saame teada, et tüürimehe käskluse peale peab parem või vasak parras aerutama elu eest, teine pool samal ajal tõmbama vett aeruga rahulikumalt. Üle kivi sõites tuleks kummarduda sissepoole. Jalg on paadi põhjas oleva aasa sees.

Ümberminek on korraldajate sõnul välistatud. Neli inimest on meie paadis ühel pool, neli teisel pool, tüürimees taga keskel ja üks lõbusõitja istub pingil. Tõukame end kaldast lahti, taustal vahutav Jägala juga.

Sellel kohal tehtud piltide nägijate esimene küsimus on, kas raftinguparvega ka joast alla sõideti. Ei -- juga on parve jaoks liiga karm. Aga joast on alla sõidetud spetsiaalsete süstadega küll.

Meie sööstame aga otse kokkupõrkavatesse lainetesse kivide vahel. Kivid on kaetud paksu veepadjaga, mis möllab ja pulbitseb. Võrreldes eelmise aastaga on tüürimehed rahulikumad ja kogenumad: midagi hullu juhtuda ei saa, peame vaid hoiduma kaldakividest ja okstest, mis silma või paadi sisse võivad torgata.

Veel 5 minutit ja jõgi on juba rahulik. Vaid ühes kurvilises kohas viskas laine üle parda ja tegi istmikud märjaks. Tüürime vaikses vahuses vees kaldale ja alustame veespordi teist ala – raftinguparve mööda kaldanõlva ülesvedamist. Treeningut saavad teised lihasgrupid.

Seejärel jälle autodesse, ülesvoolu, parvedesse ja jälle alla. Niimoodi 3-4 korda järjest. Siis ootab soe telk, tee brändiga ja Toomasel on soojaks köetud ka buss-saun. See on mikrobussi salongi ehitatud leiliruum, kus põleb sauna-ahi ja on raftingu ajal tõstnud leilituumi temperatuuri 100 kraadini. Saunast saab hüpata otse üleujutatud jõkke.

Rafting pole Eestis levinud spordiala, teadaolevalt alustati sellega alles eelmise aasta kevadel. Loodus ei ole selleks siinkandis ka kuigi sobiv: jõed on aeglased ja veevaesed enamuse osa aastast. Siiski, kevadiste suurvete ajal on mõned nädalad, kui ka kodumaal saab nautida ekstreemspordiala raftingut. Ainukesed sobivad kohad selleks on Jägala jõe lõik joast allavoolu ja mõnel aastal kevaditi ka Pirita jõgi, kui suurvesi lubab parvetamist. Muul ajal tuleb otsida mõni sobiv koht Skandinaaviast, Slovakkia Tatratest või kui on tahtmist ja võimalusi, siis maailma parimatest raftingukohtadest Nepaalis, Himaalaja nõlvadel.