Mees, kes kogub tanke

Magasin, august 1996

Kaido Einama

Regio kaart: Lagedi ümbrus

Eesti Vabadusvõitluse eramuuseum
Aadress: Lagedi 75303
e-post: evvml@hot.ee

Johannes Tõrs saabub koju autoga üle Pirita jõe rippsilla.
Maja valvanud kolm koera jätavad võõraste peale haukumise
ja liputavad saba. Perenaist tuleb tervitama pisikene
valge toakoer. Vabadussõja muuseumi sissekäiku kaitsevad
veel kolm sõjamasinat ja üks hirmuäratava välimusega lahingus käinud kahur.

Lagedil kahe jõe kokkusaamiskohas elas kunagi vabariigi
presidendi Konstantin Pätsi vend hästi kaitstud esindustalus.

Nõukogude ajal oli see paik unustatud. Seni, kuni Johannes
Tõrs ühel ööl und nägi.

"Just nii lihtne see oligi," selgitab Voldemar Pätsi
talu ülesehitaja nüüd, kui valge maja nagu valge laev
ilupuude pargi keskel jõeharude vahel purjetab. "Nägin
unes just seda kohta ja teadsin kohe, et pean siia tulema
ja selle talu üles ehitama. See oli täpselt 7 aastat
tagasi 20. oktoobril kell viis öösel."

"See oli jube, kuhu ta mind tõi," tuletab abikaasa meelde
esimest külaskäiku Pätside tallu. Õigemini taluasemele,
sest maja polnud ollagi, müüride vahel kasvas 48 puud.
Kuus meest puhastasid hiljem seda metsa terve päeva.
"Lähme siit kohe minema, siin pole enam mitte midagi
järel," kiirustas naine, aga Johannes Tõrs jäi kindlaks:
künka all olid säilinud maja vundamendi kontuurid, mis
tuli esialgu välja kaevata. Hiljem telliti ajalooline
projekt.

Lahingu ajal reheahjus

Johannes Tõrs on üle elanud sõjakoledusi. Ta räägib
muuseumikülastajatele sellest, kes mis rindel on käinud
ja kelle vastu sõdinud. "Kätt peab andma sellele mehele,
kes vaenuväkke mobiliseeriti ja kellel polnud muud võimalust.

Nendele meestele, kes pärast sõda kõrgetel kohtadel
istusid ja metsavendi taga ajasid, ma kätt ei annaks,"
on vabadussõja muuseumi rajaja kindel. Lapsena nägi
ta reheahjust pealt, kuidas lahing nende majast mööda
läks.

1949. aastal oleks Johannes Tõrs saanud esimese asja
oma kollektsiooni — raskekuulipilduja, mille nad lastega
leidsid ja pauku tahtsid teha. Järgmine päev viidi paugutegijate lähedased Siberisse. Viiskümmend aastat hiljem on ta oma majja kogunud juba terve sõjaaegse arsenali.

Tank sihib ida suunas

Talu ümber pargis on 104 erinevat puu– ja põõsaliiki.
Pargis on ka neli erinevat sõjamasinaliiki: Vene luuresoomuk, tank T–34 ja sakslaste liikursuurtükk ning üks lennuvahend: sakslaste Vau–tüüpi raadio teel juhitav tiibrakett, millega Londonit pommitati. Torud (ja raketid) on peremehe sõnul suunatud sinna, kust kõige suuremat ohtu on karta.

Selle ilmakaare jätab ta külaliste ära arvata.

"Sellise tehnika vastu pidid eestlased sõdima," näitab
Johannes tuima vene ja saksa metalli, mida veel roostegi
pole kuigi palju jaksanud poole sajandi jooksul närida.
Tank T–34 on pärit Sindist mahavõetud mälestusmärgilt,
mis kujutas endast ehtsat tanki kinnikeevitatud luukidega.
Peremees käis sisemuses ainukesena lahti olnud alumist
tagavaraluuki pidi ja on sõjamasina seisukorraga rahul:
"Mulle pakuti tuhande krooni eest uut mootorit. Kui
see peale panna, võib tankiga rahumeeli sõitma hakata.
Muuseumis on ka olemas tankistimundrid meeskonnale."

Johannes Tõrs on korravalvureid oma sõjatehnikaga juba
mõned korrad ehmatanud. Siis, kui vene kahurit vana
Mercedese taga ära toomas käis. Miilits ei saanud naljast
aru, kui mehed lubasid Toompead ära võtma minna. Relvad
võeti välja: kes sihtis kahuriga, kes Makaroviga.

"Tegelikult lõppes asi päris naljakalt," muheleb Tõrs.
"Kuna kahuril läks kumm katki, tuli ta ühe proua õuele
ööseks hoiule jätta. Nii küsisingi: kas võib teile ööseks
kahuri õue tuua. Proua ehmatas ja küsis, kas jälle on
sõda lahti. Tema abikaasa oli ka väga imestunud, kui
hommikul raskerelva õuest leidis."

"Kaks haruldast tanki koos meestega puhkavad siinsamas
soos," näitab ta metsade taha. "Sakslased mõtlesid jõe
äärest otse lõigata, aga seal oli laugas ja nad põrutasid
kogu täiega sisse. Soo on hea konserveerija, nii et
nad on seal põhjas nii, nagu 50 aastat tagasi: masinad,
meeskond, laskemoon."

Tankid leidis üks sookuivendaja, kelle kopp kahuritoru
taha takerdus. Nüüd otsib Johannes Tõrs kraanasid, mis
aitaksid raskerelvastuse maa peale tuua.

"Tank peab pärast väljatõmbamist barokambris olema,
nii umbes nädala. Ja need kümme tankisti, kes soos puhkavad, saab identifitseerida ja teadmata kadunute nimekirjast kustutada. Sakslased korraldavad kindlasti suurejoonelised matused," arvab muuseumipidaja. Pealegi on väljatõmmatavad tankid maailmas väga haruldased, sest pärast sõja võitu hävitati saksa sõjatehnika ära.

Sead Venemaale, muuseum Eestile

Maja ehitamine, pealegi veel eestiagse talu taastamine
polnud ka nõukogude ajal lihtsalt kättevõtmise asi.
Vabadussõja muuseumi ehitamist toetasid venelased, kes
ostsid Johannese sigu.

"Esialgu oli meil 20 siga. Seaduse järgi ei tohtinud
üle kahe sea inimese kohta olla, nii läksid sugulased,
tuttavad ja lapsed ka kirja kui seakasvatajad. Sõitsime
mööda Venemaad, müüsime sigu ja kogusime raha maja taastamiseks."

Raha hakkas nappima siis, kui vabadussõja muuseumi jälle
oma Eesti kroonide eest ehitada sai. Peremees poetab
pisara, kui meenutab sõdimist pandimajaga Liivimaa Lombard, mis võla katteks mehe elutöö ära võtta tahtis.

Pätid kadusid kui tuul

Kus on relvi, seal on ka nende himustajaid. Ehkki vana
sõjavarustusega tänapäeval suurt midagi teha pole, hoiab
permees enamuse püsse, automaate ja muid tulesülgajaid
töökorras. Muuseumi vara valvavad koerad ja võimas proþektor, mille valgel muuseumi rajaja kurikaelu eemale peletab.

"Kui öösel haukumiseks läheb, lükkan proþektori põlema
ja armu ei anna, kui pätid minema ei lähe," hoiatab
Johannes, kes paharettidega võib väga äkiliselt käituda.
"Ühel ööl tuldi vabadussõja mälestusmärgi vappi ära
kangutama. Piisas, kui ütlesin, et mina õhku hoiatuslasku
ei tee, mina lasen kohe pihta, kui te ära ei lähe. Ja
läksidki minema!"

Keldris on peremehel stiilne baar. Baarileti taga seinal
on kolju ja läbilastud sõdurikiiver, seintel ripub mundreid nii ida kui lääne vaenuvägede sõdijatelt. Baaris näitab
Johannes Tõrs raudluuki.

"See on vana dþoti katteluuk. Kui leian veel selliseid,
ehitan siit keldrist laskeavad," räägib ta maja kindlustamise ja muuseumi täiendamise plaanidest allkorrusel.

"Eesti ei oleks pidanud alla andma ilma ühegi pauguta,"
patsutab ta vana vabadussõja aegset vintpüssi. "1930–ndatel oli juba riik nii arenenud, et relvastus oleks olnud
piisav vähemalt korralikuks vastuhakuks. Siis ei oleks
nii palju inimesi surma saanud ja ära küüditatud ning
maailmgi oleks meie peale teise pilguga vaadanud."

Johannes Tõrs niisama alla ei anna. Seda tõestab kasvõi
lootusetult lagunenud Pätside maja ülesehitamine, ainsaks
toetuseks riigilt seni Mart Laari abi muuseumi lindi
läbilõikamisel.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.