Tasub teada
- Hotelli broneerimine Venemaal
- Liiklus: Moskva magistraalidel oskavad ka Ladad 140ga kihutada, nii et esialgu kuuerealise tee viiendasse ritta ei maksaks trügida.
- Sõiduaeg: Tallinnast kell 6 varahommikul startides jõuab hilisõhtuks Moskvasse.
- Bensiin: odav, ca 6 kr liiter ja bensiinijaamu on igal pool. Kanistritega, nagu vanasti, ei pea sinnapoole enam sõitma.
- Kaardid: Venemaal või meil välja antud kaartidesse maksab suhtuda ettevaatlikult. Mõnda kaardile joonistatud teed polegi olemas, see sai küll kunagi planeeritud, kuid rahapuudusel on jäänud ehitamata.
- Suletud tsoonid: Venemaal on endiselt piirkondi, kuhu ei tohi minna, ja suletud linnu, näiteks Sosnovõi Bor.
Äripäev, Puhkepäev, 28. märts 2003 (täispikk autori versioon)
Toomas Talts, IT Grupp
Moskvasse pääseb lihtsalt. Istud Balti Jaamas rongi peale, lürbid raudjalaga tassist teed, taod kupeekaaslastega tamkat ja aeg lendab kiiresti. Kui on kiire, stardid lennukiga Tallinna lennuväljalt ja maandud mõne tunni pärast Ðeremetjevo rahvusvahelisel lennuväljal.
Kui on eesmärk võimalikult palju teekonnal näha, lähed oma autoga. Meie valisime just viimase variandi. Sest eesmärgiks oli näha just seda Venemaad, mis jääb trassilt Ðeremetjevo-Moskva kesklinn eemale. Nii pakkisimegi ühel augustikuuhommikul autosse telgi, magamiskotid, neli langevarju ja sõitsime Luhamaa piiripunkti poole.
On the road
Kes on Jack Kerouaci lugenud, oskab aimata, milline vibe meid valdas, kui me Eesti-Vene piirile jõudsime. Kui Eesti pool läks asi libedalt, siis Vene poolel tuli meil üles tähendada kõik kraam, mis me endaga kaasa olime vedanud – kõik elektroonilised seadmed (alates mobiiltelefonidest ja videokaamerast kuni meie hämmastuseks peegelkaamerani) põhjusel, et me nende müügiga Venemaal hõlptulu ei teeniks. Lisaks kuulusid tollitava kraami hulka ka strateegiline kaup – langevarjud, millega meil oli plaanis Moskva lähedal langevarjuklubis hüppama minna.
Tollitav kraam tuleb samas koosseisus ka tagasi Eestisse tuua. Olles Venemaal läbinud autoga 50 meetirt, tervitas meid esimesena vapper sõdur, kes mine-tea-millise sõjaväelise operatsiooni läbiviimisel oli julgestatud võimsa relvaga – tema õlal oli vikat. Meie tervitusviipele vastas ta sõbralikult ja jätkas oma ohtlikku missiooni. Järgmisena segas end meie toiminguisse Vene miilits.
Selline võimukandja on Venemaa maanteedel reeglina relvastatud automaadiga. Ja kui nad valvavad patrullpunktide kõrval, siis operatiivautod on sageli pargitud betoonblokkidest ehitatud rinnatiste varju, mille sees on laskeavad. Kuipalju sellised ehitised praktilist kasutust leiavad, ei oska siinkirjutaja öelda, kuid kõik statsionaarsed patrullpunktid Luhamaalt Riia-Moskva maanteed pidi Moskvasse sõites olid sääraste kõrvalhoonetega varustatud. Üldiselt on Venemaa miilits väga sõbralik nalja armastav mees neljakümnendates aastates ning kui neisse suhtuda respektiga ja rääkida nende keeles, usuvad nad inimese soovi muutuda paremaks.
Nõnda rakendasid nad ka meie kahekordse liiklusmääruste rikkumise puhul suulist noomitust, millise meie politsei näib ammu olevat unustanud. Moskva miilits tunneb lisaks huvi ka autojuhi isikliku elu vastu, näidates seda üles küsimusega, millal juhi elu viimati nii keeruline oli, et napsi sundis võtma ning parema kontrollmehhanismi puudumisel usub ka suusõnalist kinnitust, et juht on kaine.
Kui Riia-Moskva maantee kaudu Moskvasse sõita, peab teadma, et suve lõpuks on raskeveokid selle väga roopasse sõitnud. See tähendab, et kummalgi pool tee telgjoont on paar sügavaid vagusid nagu külavaheteedel, mille kõige sügavamas kohas võib sõiduauto lausa põhja peale jääda.
Ehkki meid oli sellise iseärasuse eest hoiatatud, tundus see alguses liiga uskumatuna, aga kui sellistes vagudes sadu kilomeetreid oli läbitud, oli see ühele rehvile liiaks osutunud ning too lihtsalt lõhkes. Ameerika filmidest teame high-way-de äärest bensiinijaamu, kus istub vana mehhiklane, joob kokakoolat ning ootab paremaid aegu. Riia-Moskva maantee ääres sattusime kummiremonti otsides peaaegu samasugusesse.
Ehkki esialgu oli pisut võõrastav, kui meie saabudes väljusid metsatukast väga suurt kasvu mehed ja suundusid meie poole, siis tegelikult on vene inimene väga sõbralik ja abivalmis. Kummitöökoja omanik otsis kiiresti uue rehvi, pani selle veljele ja aitas meid nii jõu ja jõuga. Ning kui veel selgus, et ka tema on langevarjur nagu meie, oli ühine keel lõplikult leitud. Tallinnast kell kuus hommikul sõitma hakates jõudsime me sama päeva hilisõhtul Moskvasse. Ööbimise leidmine pealinnast natuke väljas osutus peale pikki otsinguid siiski võimatuks.
Nii magasimegi esimese öö telgis otse neljarealis maantee ääres ning alles hommikul selgus pimedas tehtud magamiskoha halb valik, kui meid äratas mõnekümne meetri kaugusel mööda kihutav kaubarong. Kummardus minevikule Nõukogude ajal sündinud ja kasvanud peavad tänulikud olema tolle ajastu toiduainete töötlemis- ja säilitamissaladustele ning samuti ka toonasele kokakunstile. See võimaldab meil seedida kõike, mis esmapilgul söögiks sobimatuna paistab.
Hoolimata hoiatustest ning hirmujuttudest ei ole Venemaal neid oskusi siiski vaja rakendada. Õige sõna teeäärsetes söögikohtades pakutava toidu iseloomustamiseks on ”kodune”. Rammus borð või rassolnik, kõrvale paks käär leiba, millel peal keedetud vorstiviil, joogiks keefir või õlu. Alati on saadaval kiluvõileib munaga. Sama leti all või peal kõhutab mõnikord küll rammus kass, kuid see tekitab õõva asemel hoopis äratundmisrõõmu. Moskva seevastu on tulvil nooblitest söögikohtadest, mille kõrvale Tallinnal suurt midagi panna pole.
Moskva ja selle lähiümbruse vaatamisväärsustest on siinkirjutaja hinnangul kõige rohkem vaatamist väärt need paigad, kus Nõukogude Liidu ajal suuri asju toimus. Meie käisime maailma ühel suuremal, Þukovski lennundusnäitusel, kus nädala jooksul sai tutvuda sadade lennumasinatega ning sooritati kümneid ja kümneid demonstratsioonlende. Samuti käisime lennundusmuuseumis Moninos, mis asub mõnikümmend kilomeetrit Moskvast ida suunas. Sellised paigad iseloomustavad ilmekalt suurriigi kunagist hiilgust ja selle tänaseid ambitsioone. Kuid lisaks sääraste paikade eksponaatidele on suureks väärtuseks sealsed väga suhtlemisaltid vene inimesed.
Sellistes muuseumites ja üritustel on kohal alati hulk Nõukogude Liidu sõja-, töö- ja muid kangelasi. Näitena, Stupino lennuväljal saime kokku langevarjuritega, kellest mõned ei suutnud esimese hooga meenutada, mitmekordsed maailmarekordi omanikud nad langevarjuspordis on. Seepärast ei ole mõtet Venemaale kaasa võtta paksu pakki dollareid, vaid hoopis tuletada meelde vene keel ning kohalikega suhelda. Ning vastutasuks kuulete te uskumatult põnevaid mälestusi, lugusid ning kangelastegusid kunagise Nõukogude Liidu ajaloost. Ja üsna sageli saate oma silmaga näha uskumatuid tehnikasaavutusi, millega idanaaber kunagi hiilgas. Venelane räägib neist suurima heameelega ja kui te huviga kuulate, leiate endale kiiresti sõbra, kes mäletab teid hea sõnaga oma elupäevade lõpuni.
Teadmine – valgus, mitteteadmine – pimedus Venemaal käies on mõned teadmised, millest on siiski väga palju abi. Esiteks liiklus. Moskvasse sissetulevatel peamistel kuuerealistel magistraalidel jätkub ka kõikidel Ladadel vurtsu, et 140-ga sõita. Seega ei maksa esimese hooga viiendasse ritta ennast sättida. Kui liikluses on ummik, siis muutuvad aga kõik reeglid. Þukovski lennundusnäitusele sõitsid peale meie ka kümned tuhanded venelased ja loomulikult oli tee autosid täis.
Et neid kõiki ära mahutada, rivistuti tavalisel üherealisel maanteel viide ritta, hõivates ka vastassuuna ning kihutati nõnda sihtmärgi poole. Kõvemate telgede ja närvide omanikud sõitsid teisel pool teeäärset kraavi põllu peal samas suunas. Ning mitte ükski reegel ei kehtinud. Samas teeb venelane endale sellises aegaviitvas segaduses olemise väga meeldivaks – nii nägime pimedal ajal ummikus veoautokastis kahte tõsist meest, kes lambivalgel kaarte mängisid ning neid ei paistnud häirivat mitte miski.
Bensiin on Venemaal odav, umbes 6 krooni liiter ja bensiinijaamu on igal pool. Kanistritega, nagu vanasti, ei pea sinnapoole enam sõitma. Reservatsiooniga tuleb suhtuda kaartidesse. Ükskõik kas siis Venemaal või meil toodetutesse.
Nii otsisime me Moskva kesklinnas pikka aega väliujulat, kuhu keset palavat suvepäeva veeprotseduure minna toimetama. Meie kõhklev ning otsiv tiirlemine ümber kaardil märgitud paiga äratas tähelepanu miilitsas, kes meid kinni pidas ja tundis huvi, et mida me otsime. Küsimuse peale, et kus on siin kaardile märgitud väliujula, kehitas miilits õlgu ning teatas, et paari aasta eest oli samale kohale Jeltsini käsul ehitatud katedraal.
Kaardil sellest ei kippu ega kõppu. Lihtsam polnud lugu ka kaardile märgitud maanteedega. Tagasi tulime Peterburgi kaudu ning et plaan oli külastada ka Sosnovõi Bori aatomielektrijaama, tahtsime sõita mööda suurt Peterburgi ringmaanteed. Otsisime seda tükk aega, küsisime ühe ja teise käest, kes juhatasid meid vasakule ja paremale, mille tagajärjel sattusime kord ühe talu õue, teinekord sinnasamma, kus me teejuhatamist küsima hakkasime. Lõpuks selgus, et kaardile joonistatud teed polegi olemas, see oli küll kunagi planeeritud, kuid rahapuudusel jäänud ehitamata. Viimane asjaolu kaardikoostajaid küll eriti ei morjendanud.
Eestis pole enam ammu ühtegi suletud linnajagu või randa või linnast rääkimata. Kui me aga Sosnovõi Bori tahtsime sõita, oli mõned kilomeetrid enne linna piiri valvepost väljas, kus automaatidega relvastatud sõdurid meid kinni peatasid. Meie ausa selgituse peale, et tahame oma silmaga aatomielektrijaama näha, olid sealsed mehed nii üllatunud, et püss pidi käest kukkuma. Sosnovõi Bor on nii kinnine linn, et sinna ei lasta mitte kedagi ilma erilubadeta. Venelase avarat hinge teades üritasime me küll kaubale saada, kuid ametlik vastus meile kõlas, ”Vaða daroga v tu storonu!” ning käsi näitas meie planeeritud liikumisele 180-kraadist suunda.
Kodu, mu kallis kodu
Koju aga polnudki nii lihtne pääseda, kui alguses paistis. Narva piiripunkti Venemaa-poolses otsas ootas piiriületamist kolmekohaline arv autosid. Kõigepealt pidi sellise operatsiooni eest raha maksma ja alles siis lasti auto tolli. Paraku oli öösel kogu teenindav personal läinud koju pikutama ning kedagi ei huvitanud, et sajad inimesed tahtsid kes kodumaale, kes vastupidi – külla minna. Ja kui teenindav personal paari tunni pärast saabus, läks autode järjekord sassi, inimeste närvid krussi ning omavahelist sõnavahetust oleks peaagu jätkatud käsitsi. Euroopas on mõned üksikud metropolid – Pariis, Rooma, London.
Ja veel mõned suurlinnad.
Venemaal on kaks suurt metropoli, Moskva ja Peterburg. Need on eestlasele nii mõneski mõttes lähedasemad kui Euroopa metropolid. Kasvõi juba vene keele pärast, mida keskmine eestlane räägib paremini, kui nt inglise või prantsuse keelt. Seepärast tasub kindlasti Venemaal käia.
Ja tõesõna on nõnda, et mõnes hotellis mängitakse hommikul valjuhääldist hümni ning administraator ütleb, et kellele siin hotellis ei meeldi, võib teises linnas magada. Sellist värvi oma reisile Euroopa heaoluriikidest ei leia.
