Linke:
Päevaleht, Vojaaž, 1994.
Kaido Einama
Odav bussireis Euroopasse on mõnus. Kohati isegi mõnusam, kui tippklassi kõigi mugavustega reis. Eriti, kui sattuda mõnesse turistide metropoli, näiteks Roomasse. Sellisel juhul ei piisa organiseeritud ühiskülastustest tähtsamate vaatamisväärsuste juurde. Liigne organiseeritus reisil on isegi ebameeldiv, sest paratamatult on tekkinud mitmesugused tavad ja reeglid, kuidas üht või teist vaatamisväärsust välismaalastele esitatakse (et ikka kõik aru saaksid ja tekiks mingi stereotüüp). Turist "vormitakse" mingi standardi järgi.
Rooma muutub pimeduse saabudes täielikult. Nagu kõik teisedki suurlinnad. Mitte turistile ebasoovitavas suunas, vaid vastupidi, kui muidugi just kriminaalsesse keskkonda ei satu. Eriline soe õhk, lõunamaine varane pimedus ja pöörane liiklus panevad end tundma vabamalt, kui arvata oskaks. Huvitav on näiteks eestlasel õhtul roomlast mängida, sulanduda linnainimestega nii, kuni keegi ei märka, et tegemist on turistiga. Alljärgnevalt ühest sellisest sulandumiskatsest marsruudil Kolosseum-Vatikan. Aeg - pole oluline.
Alustame päevavalges
Alljärgnev reis algas kuulsa Kolosseumi jalamilt, kuhu turismibuss reisiseltskonna maha jättis ja ise kesklinna teise äärde - Vatikani väravate juurde suundus. Terve päikesepaistelise päeva võis kolada võõras linnas. Kasvõi juba see, et kogu reisijate kamp omapead hingematvalt kuulsasse paika iseseisvalt jäetakse, tekitab omamoodi meeldiva elevuse - kaardilt näpuga järge vedades tunnetad, et linn on tõepoolest hiiglasuur. Ja ümbruskonnas pole suure tõenäosusega ühtegi inimest, kes tänaval eesti keelt rääkivast turistipundist sõnakestki aru saaks.
Kuulsamad vaatamisväärsused, mis oma suurusega jahmatavad, sobivad täiesti päevavalguses vaadata. Kuigi vähegi vanemad tänavaplaadid iidses Rooma Forumis on aedadega turisti kulutavate jalanõude eest kaitstud, tundub huvitav suruda end varemetele aiasoppe pidi nii lähedale, kui võimalik. Silmapiiril on kogu aeg postkaardipiltide sarnased vaated, nendega harjub häbematult ruttu.
Panganduse nõksud
Hoolimata meil üha arenevast pangandusest, on Itaalias rahandusasutusse sattudes rida ohte.
Peamine lõks, millesse võõrad tavaliselt satuvad, on kahekordsed klaasuksed. Neist ei ole võimalik ühe hooga läbi tormata, paksud ja kuulikindlate klaasidega uksed avanevad mitte korraga, vaid kordamööda - kõigepealt välimine ja mõne aja pärast ka sisemine. Kui aga pea kaotanud klient kahe ukse vahele seisma jääb, sulgub tagumine ja esimene uks ning külastaja on näiliselt lõksus. Sel juhul tuleb oodata uut klienti, kes sisse astudes oma saabumisega ukse automaatselt avab või teha kõva kisa, kuni mõni pangatöötaja kontrollima tuleb, mis paharetid need panka tungida üritavad.
Teenindussaalis võib samuti valel ajal valesse kohta sattuda, kui õigel ajal järjekorra piletit ei võta. Nimelt on kombeks iga klient teenindusjärjekorda panna ja selleks on nurgas piletiautomaat, mis väljastab nummerdatud lipiku. Kui seinatabloole ilmub sama number, mis piletil, ongi teenindusjärjekord kätte jõudnud. See on suurepärane võimalus võidelda sabas seisvate inimeste vastu, sest lipikute omanikud võivad oma järge oodates vedeleda ooteruumi sohvadel ja muretult panga reklaambroðüüre lehitseda.
Veel üks trikk, millega vahele võib jääda, on liiga väikese summa valuuta vahetamine itaalia liirideks. Võib juhtuda, et tahate 15 dollarit liirideks vahetada, aga teenustasu konverteerimiselt on 17 dollarit. Selle asemel, et raha saada, tuleb kaks dollarit peale maksta ja (liiridest) tühja taskuga lahkuda.
Varemetest kaasaegsemasse linna
Kohe poolikute templisammaste kõrval käib Roomas peadpööritavalt aktiivne linnaliiklus. Piisab vaid Kolosseumi rahvatribüünilt väljaspoole antiikseid amfiteatri kaari astuda, kui ümberringi kihutab ringi lugematul hulgal Fiate ja motorollereid. Viimased ehmatavad jalakäijaid isegi kõnniteel, tehes automagistraalilt äkilisi sööste rahva sekka.
Majad, mis piltidel polegi nii suured, on tegelikkuses suuremad, kui kirjeldadagi oskaks. Impeerium on ehitanud endale väärilised mälestusmärgid, kus töö hiiglaslikkuse ja keerukusega pole koonerdatud. Näiteks Vittorio Emanuele II-le püstitatud mälestussammas Veneetsia väljakul, mille pompöössus ületab igasugused piirid. Samasse on rajatud ka Isamaa Altar, kus asub Tundmatu Sõduri haud. Meie Igavese Tule analoogi valvab valvemeeskond, mis piirdeaia taga sagivaile turistidele näib vaid väikeste tinasõdurite reana hiiglaslike marmorskulptuuride jalamil.
Edasi Vatikani poole
Veneetsia väljakult on kõige õigem võtta suund Vittorio Emanuele tänavale, mis viib lähemale sellistele vaatamisväärsustele nagu Pantheon (kõigi jumalate tempel) ja Navona väljakule. Navona väljaku läheduse tunneb ära üle majade ulatuva, veidi Maarjamäe obeliski meenutava samba järgi. Obeliski ümbritsevad neli kuju ja jõekest, mis sümboliseerivad maailmajagusid - Ganges (Aasia), Niilus (Aafrika), Doonau (Euroopa) ja Rio della Plata (Ameerika). Väljakul käib isemoodi elu - inimesed, kes pargipingil ja purskkaevude servadel istuvad, on üliõpilased ja pensionärid (milline meeldiv kooslus!). Esimesed tunnevad huvi konspektide ja raamatute vastu. Pensionärid aga huvituvad tuvidest, keda nagu Veneetsiaski on enam kui palju. Kärarikkast tänavaelust erineb Navona väljak ebatavalise rahu poolest - kõikjal on vabaõhukohvikud, inimesed pesevad sundimatus õhkkonnas purskkaevu veega oma jalanõusid või jahutavad end niisama. Kunagi oli samal kohal antiikse Rooma üks rahva kooskäimise lemmikpaiku - staadion.
Seal pole närvitsemiseks põhjust, ka kaardilt näpuga järge ajavad Eesti turistid saavad hetkeks orienteerumise põnevusest puhata. Silmapiiril on juba Püha Ingli loss, sealt pole enam pikk tee teise riiki - Vatikani.
Vatikan
Pisut kummaline ehitis, mis meenutab kannatada saanud torti - Püha Ingli loss - asub otse Vatikani viiva magistraali Via d. Conciliazione otsas. Eemalt paistab Püha Peetruse Katedraal, mille ees on jällegi pompöösne ringikujuline väljak. Kui sinna pimedal ajal sattuda, võib õnnelik olla, sest siis suureneb kogu ümbruse maagiline ja püha olemus veelgi.
