GPSiga loodusesse mängima

Eesti Päevaleht, Meeste Elu, 16.05.2005

Kaido Einama

„160 meetri pärast olemegi kohal,” ütleb geodashingumängija ja sumpab kevadiselt porisel kartulipõllul edasi. Eesmärgiks on jõuda keset põldu ühte täiesti kindlasse punkti, kus pole muud kui paar kartulivääti sügisesest koristusest.

Tegemist on GPS-mänguga, mis aitab matka huvitavamaks teha ja ühtlasi õpetab ka asendamatut abimeest GPSi oma asukoha määramisel kasutama. Punkt, mida eelmisel kuul jahtisime, asus Noarootsis keset kartulipõldu. Nii oli määranud USAs asuv geodashingu arvuti – mis iga kuu pakub välja täiesti juhuslikud külastamist vajavad koordinaadid, millest kümmekond satub alati ka Eestisse.

GPS on mobiili mõõtu seade, mille põhiülesanne on kasutajale näidata tema hetkeasukohta mõnemeetrise täpsusega. Lisaks võib GPS näidata ka läbitud teekonda, vahemaad soovitud punktini, asukohta kaardil, kompassi ja palju muud. Seade saab koordinaadid satelliitidelt, mis kuuluvad USA sõjaväele. 2000. aasta 5. maist on selle süsteemi täpsus vaid mõned meetrid, enne tuli tsiviilkasutajatel läbi ajada mõnesajameetrise täpsusega, sest militaristid pidasid liiga ohtlikuks ülitäpset asukohamääramist. Siis oli veel 11. septembri terrorirünnak olemata ja ehkki pärast seda on mitu korda kaalutud võimalust GPSi kasutamisele jälle piirangud peale panna, pole seda tehtud.

2000. aastast alates on tekkinud ka hulk GPSiga seotud mänge, mis kõik kasutavad ära võimalust oma asukoht üsna täpselt kindlaks määrata. Esimene neist ja praeguseks populaarseim on kahtlemata geopeitus – moodne aardejaht.

Geopeitus
Geopeituse ehk geocachingu olemus on lihtne: keegi peidab huvitavasse kohta aarde, annab vastaval veebilehel (www.geopeitus.ee – Eesti aarded ja www.geocaching.com – välismaa aarded) teada selle täpsed geograafilised koordinaadid ja kõik võivad peidetud varandust otsima asuda. Kui see on üles leitud, tohib aardesse pandud asjadest midagi endale võtta ja siis tuleb ka midagi asemele panna. Külastusest jäetakse jälg logiraamatusse. Tavaliselt on aarded peidetud põnevatesse kohtadesse, kuhu muidu ehk ei teagi minna. Peidukohad on kerged (kuskil kivi või kännu all) või rasked (näiteks üks aare on peidetud 5 meetri sügavusele merre uppunud sõiduauto pagasnikusse). Seda mängu mängivad täpsete kaartide omanikud ja head orienteerujad ka ilma GPSita – on ju täpse orienteerumiskaardi pealt võimalik sama hästi asukohta määrata kui mingi spetsiaalse mõõteriistaga.

Geodashing
See mäng pole seotud ühegi reaalse aardega, vaid on täielikult virtuaalne, kui mitte arvestada reaalset kohalkäiku täiesti juhuslikus punktis. Iga kuu alguses laaditakse kodulehele geodashing.gpsgames.org üles kogu maailma kattev juhuslike punktide võrgustik. Iga punkt on varustatud täpsete koordinaatidega ja seda saab külastada ühe kuu jooksul. Esimene külastaja saab kolm, teine kaks ja kolmandast edasi kõik vaid ühe punkti. Võidab loomulikult see, kes on kõige rohkem punkte kuu jooksul kogunud.

Järgmisel kuul satuvad juhuslikud punktid juba täiesti uutesse kohtadesse – keset soid, linnu, mõne metsatuka sisse või lagedale põllulapile. Kogu lõbu selles mängus on kohalejõudmises – põnevaim osa on uurida ligipääsuteid, vaadata, mis suunast on üldse võimalik juhuslikult punktile läheneda ja loomulikult saab rahuldada ka uudishimu, mis ühes täiesti juhuslikult valitud Eestimaa (või mõne muu maailma riigi) punktis tegelikult asub.

Geogolf
Tegemist on tavalise golfi reeglitele lähedaste eeskirjadega GPS-mänguga, kus nagu golfiski tuleb läbida „rada”, mille igas punktis peab võimalikult täpselt tabama „auku”. Geogolfi raja alguse saab igaüks ise valida ja alustada kasvõi oma kodu-ukselt. Raja pikkus on samuti endal valitav. Vastav koduleht geogolf.gpsgames.org pakub välja juhuslikud koordinaadid, mis on n.ö „aukudeks” ja punkte saab vastavalt sellele, kui lähedale (mitme meetri kaugusele) ühele või teisele augule jõutakse. Alati ju ei saa nullpunkti, see võib asuda näiteks kellegi aias, keset jõge või ligipääsmatus soos.

Shutterspot ehk võttekoht
See täiesti uus, vaid mõni kuu tagasi väljamõeldud mäng on äraarvamismäng. Reeglid on jällegi väga lihtsad: üks mängija teeb kuskil põnevas kohas foto, mõõdab ära pildistamiskoha koordinaadid ja paneb vajaliku info mängu kodulehele shutterspot.gpsgames.org üles. Teised asuvad nüüd seda kohta ära arvama. Laisemad võivad üritada teha seda tugitoolist näiteks kaardil kohti pakkudes, virgemad võtavad GPSi või täpse matkakaardi ja lähevad kohapeale vaatama, kus nad kahtlustavad pildiloleva objekti olevat. Kui pildistamise võttekoht on vähem kui 100meetrise täpsusega ära arvatud, on „pihtas-põhjas” külastus kirjas ehk võttekoht n.ö avastatud. Ja punktid tulevad.

Selle mänguga veidi sarnane, kuid vähema mängupõnevuseta on geosnapping ehk oma piltide lisamine vastavasse veebi www.geosnapping.com koos pildistamiskoha koordinaatide või aadressiga. Nii saab luua reisidest pildialbumi, kus näha kaardil kohad, kus pildid tehtud. Võisteldakse ka -- populaarsuse edetabelis, mis lisab sellele pildistamismängule ka võistluse tunnet juurde.

Koordinaatide ristumiskoha jahtimine
Tegemist on mänguga, kus kogutakse põhjalaiuse ja idapikkuse ristumiskohtade külastusi. Edukaimad on mõistagi need, kes enim kahe koordinaadi ristumiskohti on külastanud. Kuid see pole eesmärk – www.degreeconfluence.org, kus neid külastusi kogutakse, tahab pakkuda maailma ühtlaselt katva võrgustiku – koordinaatteljestiku kraadide ristumispunktis toimuva dokumenteerimist.
Tegemist on siiski suhteliselt juhuslike punktidega. Oma kohalkäigu tõestuseks klõpsitakse pildid ristumispunktist ja igast ilmakaarest. Eestis ristuvad põhjalaiuse ja idapikkuse täiskraadid ca seitsmes kohas.

Mida Eesti pakub?
Kõiki neid mänge saab mängida vabalt ka Eestis ringi sõites, välismaast rääkimata. Ehkki piiri taga on need mängud tunduvalt ootamatumad ja ehk ka ohtlikumad. GPSiga võõras kohas uidates võib sattuda eraomanikele, ohtlikele objektidele või paikadesse, kus võõrastel on liikumine sootuks keelatud. See kõik käib aga mängu juurde. Isegi Eestis, kus enam-vähem oskame hinnata, milliseid üllatusi loodus ja kohalikud (eraomanikest) elanikud pakuvad, võib tihti sattuda igasugustesse ootamatutesse olukordadesse. Näiteks võib saada mängu mängides mõne kohaliku elanikuga suureks sõbraks, aga võib ka soola täis laetud haavlipüssi ees seista.

Näiteks on Viljandis üks majaperemees, kes juba lahkelt aardeotsijad oma krundi kõrval asuvasse aardepeidupaika juhatab, sest üsna tihti satuvad GPSiga aardejahtijad koordinaatide järgi geoaaret taga ajades tema värava taha. On ka vihasemaid omanikke – Rapla lähedal metsa peidetud aarde juures on geopeiturid peaaegu et metsavarastena kinni võetud, ei aidanud ka „maskeeringuks” kaasas olnud koolieelikutest lapsed mänguseltskonnas.

Geodashing, mis viib tihti üsna absurdsetesse kohtadesse, tekitab pealtvaatajates tihti imestust: terve kuu jooksul saalivad rühmad kindla sihiga kuhugi metsasügavusse või tammuvad lagedal väljal, ajades oma GPSides koordinaate täpseks ja otsides seda õiget juhuslikku punkti. Pikkade nägudega külainimestele sobib kõige rohkem seletus, et tegemist on orienteerumisega, mida see mäng tegelikult veidi ongi. Ainult et geodashingu „kontrollpunktides” ei pruugi olla inimjalg varem astunud. Ka kohalemineku kohta ei pruugi keegi midagi teada.

Koordinaatide ristumispunkte on aga Eestis seitse. Need jäävad alati samaks ja kui need on läbi käidud, siis Eestis ongi mäng end ammendunud. Kuna tegemist ruudustiku ristumispunktide ehk loodusliku maastiku suhtes juhuslike punktidega, siis enamasti sattuvad need tihedasse metsa, paremal juhul mõnda kaugesse kolkakülla ja vahest ka rannikuäärsesse merre. Nii ongi külastamata veel paar punkti meres: üks Sõrve säärest avamere poole, kuhu talvel ei taha ka jää tekkida, et jala ligi saada ja teine Hiiumaa-Vormsi vahel. Merre sattunud punkte arvestatakse vaid siis, kui neist maad paistab.