Linke (aastast 2003):
- Harku matkarada
- Looduse jugade teejuht
- 33 Eesti joa ülevaade
- Vääna orienteerumiskaart
- Diggers - koopaskaevajad
- Vaata ka Kaitsi Vääna matka albumit
Seekordsele matkale võtsime kaasa Magellan Sportrak Pro GPSi, et pärast oleks metsa vahel ragistatud trajektoor ka kaardilt näha. Kuigi Regio CD Atlas ei suutnud GPSist salvestatud *.gps faili lugeda, sai joone kaardile ühe netist leitud tarkvara abiga.
Pisut kalibreerimist ja kokkulangevus oli täitsa OK.
Peab mainima, et laupäeva hommikul, kui minema sättisime, kiskus tõsiseks lumetormiks. Nähtavus oli ka südapäeval suhteliselt piiratud, teed lumest libedad. Igal ristmikul Paldiski maanteed pidi Tallinnast välja sõites oli näha ka mõni teelt välja sõitnud auto. Pöörasime Vääna tee peale, kus natuke enne meid keegi oma Mercedesega pirueti tegi, et romulasse pöörata. Pääses napilt ise romulasse sattumisest.
Vääna mõisa juures tegime lumele esimesed jäljed, üks auto sai jäetud matka lõpp-punkti, teisega sõitsime tagasi Tugamanni silla juurde, mis parajasti oli remondis. Puust silla asemele oli hiljuti valatud betoonsild. Pealesõit oli küll keelatud, kuid jälgede järgi oli jõge ületatud küll.
Me valisime ajutise jalakäijate silla.
Vahiküla joastikuni kulgesime allavoolu värskel lumel, sealt edasi tuleb aga pisut võsas ragistada ja endale lund kraevahele raputada. Kui võsa läheb õige tihedaks jõe kaldal, maksab puukooli ääristava suurema tee peale jõest eemalduda, sealt edasi kulgeda kuni tee jälle jõe poole pöörab ja vaatamata tõkkepuule siiski metsa alla keerata pisut sellest teest edasi, et taas jõe äärde jõuda. Möödusime ühest suvilast ja jõe äärde jõudes oli kallas juba kõrge ja meenutab Pirita ürgorgu sada aastat tagasi, kui parkmetsa veel polnud.
Koprad on ka Vääna jõe ääres tööd teinud. Mitu näritud puud oli heidetud jõkke. Mõned jõesopid on eramaa siltidega ja võsast puhtad, ühel jõesopikesel oli ka väike vundament. Villa, mis üle jõe paistis, toitus elektrigeneraatorist, mis maja taga vaikselt podises.
GPS näitas tee pikkuseks 7-8 kilomeetrit, proovisime ikka jõe käänakuid järgi ka võtta, kuid mõnikord kippus liiga võsaseks minema. GPSi järgi mõisaga kohakuti jõudes otsustasime jõe forsseerida, sest pimedaks läks ka juba ja 2,5 tundi olime metsas olnud. Üle jõe langenud jämedam puu sobis selleks ideaalselt.
Tagasi mõisa juurde oli siiski veel õige mitu kilomeetrit metsateed vantsida, ääres paar idüllilist lumme uppunud talu.
Vahikülas oli just valmis saanud uus sild vana puusilla asemel, üle Vääna jõe:
Selline oli Vahiküla juga:
Nii laamendasid koprad jõe kallastel:
Nii sai üle jõe tagasi:
