Krimmi Vabariik (Respublika Krõm) on Ukraina suhtes eristaatuses suhteliselt autonoomne osariik, kus räägitakse vene keelt ja valitsevad Venemaaga ühinemise meeleolud. Nagu üks mammi mulle Bergovojes oma tares lahkelt vestis, johtub see ainult sellest, et Ukraina poliitikud olevat väga korrumpeerunud ja kahepalgelised: Leonid Kutšmast ei tasu rääkidagi, uus presidendikandidaat Viktor Janukovitš (peaminister, praeguse presidendi poliitika tõenäoline jätkaja) ajab igas kandis ise juttu, teine kandidaat (läänemeelseks peetud) Viktor Justšenko on tola ja korrumpeerunud.
Ülemöödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel siirdusid Krimmi eesti väljarändajad ja asustasid seal külasid nagu Džurtši (Pervomaiskoje), Kontši-Šavva (Krasnodarka), Šõrt-Karaktšora (Gvardeiskoje), Utškuju-Tarhan (Kolodeznoje) ja Zamruk (Beregovoje). Mõistagi nimetati külad kaardiväelaste ja punatähtede järgi hiljem, alguses kandsid need tatari nimesid.
Põis hüppas karusse
Läänes vaieldamatult tuntuimaks Ukraina poliitikuks on demokraatliku rinde Julia Timošenko Blokk üks liidreid Julia Timošenko (Ukraina energaisüsteemi endine esinaine, arreteeriti 2001. a. majanduslike süüdistuse alusel, mida Ülemkohus ei kinnitanud). Tema kohta oli mammil öelda suisa midagi õudset. Tema mees olevat juba raha virutamisega vahele jäänud ja istub ammuilma kinni. Timošenko on tegelikult suurröövimise organisaator, aga teda kaitsevat parlamendisaadiku staatus. Minu küsimusele, kas nii ilus naine võib üldse millegi nii räpasega tegelda – ilus naine valdab ju tohutut populaarsust ja isiklike ambitsioonide rahuldamiseks võib ta kasutada seda – vastas mammi midagi sellist, mis eesti rahvasuus juba ammu käibel, aga kõlab vene keeles natuke teisiti: ilu ei panda padaje.
Selles kohas tahaks allakirjutanu nüüd minna krimmieestlaste juurde üle ja teha väikese märke nendegi kõnekäändude kohta. 83-aastase Rosilda Lootuse kodust Luige talust (Krasnodarka) sai näiteks üles kirjutatud järgmine laul, mõneti võis seda pidada ka “ütlemiseks” või “lausumiseks”:
“Pennadi, pennadi üppas põis, karu pidi lehki käiss.” Imelik aktsent tulenes siin sellest, et seda skandeeriti rõõmsas peolauas kõik koos, normaalselt ja vabalt rääkis eesti keelt aga üksnes vanaproua, kes lausa käskis külalistel endaga rääkida “puhast vaba laia eesti keelt”. Aktsendi ajas sisse lapselaps Serjožka, kes teadis eesti keeles kahte sõna: pennadi ja kaaru. Vaene mees pidi minema hommikul kell viis rängale füüsilisele tööle, aga öösel kell kolm avaldas ta veel kustumatut soovi juua; arvake siis ise, kui raskeks kujunes ülestõusmine. Mida see seltskond peolauas üldse hindab ja milline on tema maitse, näitas perepoja sõbra jutustatud morbiidne anekdoot: poiss ja tüdruk armastavad teineteist nii, et otsustavad üheskoos kuristikku hüpata, veendumaks, kas nende arm ka tõesti tugev on. Astuvad mõlemad kuristiku servale, aga juhtub nõnda, et mees pudeneb enne alla. “Kas sa tuled järgi, kallis?” kostub alt kajana. – “Hä-hää, mul on juba teine valmis vaadatud, idioot!”
Anekdoot näitab selgesti, mille üle Krimmi kutid südamest naeravad. Et aga Serjožka pajatas mulle ka Arnold Rüütli tegemistest Krasnodarkas, olen ma tõesti tänulik.
President Rüütel Krimmis
Rüütel viibis Krimmis ja muu hulgas Krasnodarkas 2002. aasta oktoobris toimunud riigivisiidi käigus. Serjožka: “Eesti presidendi auks anti Simferoopolis kaks tundi saluuti, nagu see presidentide puhul meil kombeks on. Siis teatas raadio, et president tuleb Krasnodarkasse. Tundsin kohe uhkust: minu kodukülla.”
Kohalikud elanikud seletasid, et enne visiiti muutus külas paljugi. Tulid riigitegelase ihukaitsjad ja muud asjamehed ning käskisid kõik koerad ära viia, et need külalist ei häiriks. Küla koera rõhuva enamuse moodustasid aga sõbralikud, vagad ja truud nn. “trühvelkoerad”, väikese spitsi eriline krimmi alasort, kes kogub oma hända hulgaliselt takjaid. Eriti palju liigub selliseid ringi Pervomaiskojes. Üks niisugune kassi suurune koer jäi presidendi väljumispaigale üsna lähedale ja tema liikumisareaal paiknes keset küla, siis ihukaitsjad andsidki käsu: “Ära peita!”
Rüütel tundnud siis huvi, kuidas noored eestlased ka elavad. Talle jutustati, et Krasnodarka koolis, kus neli tundi nädalas on muuhulgas võimalik saada eesti keele õpetust, on talvel väga külm. Kool oli toona põletusahju-kütte peal ning lapsed, muu hulgas noored eestlased, pidid hommikuti kaasa võtma padja istumise alla ja hulganisti põletismaterjali. Rüütel ütles, et kooli tuleb kohe keskküte panna ja tema saab selle eest hea seisma. Paraku nii kiiresti see asi just ei juhtunud, kuid on lõpuks korras.
Krimmi eestlased ja eesti keel
Krasnodarka küla eesti soost õpilaste juurde sõitis nüüd uus eesti keele õpetajanna, Helle Aunap. Ta sattus aga venekeelsesse kooli, kus näiliselt on küll kuue rahvuse esindajad, kuid kus mingist eesti keelest väljaspool koolitundi kuuldagi ei taheta. Ka oma õpilastega suhtleb Helle väljaspool tunde peamiselt vene keeles. Samas ju motivatsiooni oleks: kui direktriss eesti lastelt küsis, miks nad nii vähe inglise keelt õpivad, siis vastati: “Me läheme ju tulevikus Eestisse, mitte Inglismaale, meie peame ikka eesti keelt õppima.”
Polina Pronina tuligi nüüd Pedagoogikaülikooli, õppima eesti keele õpetamist vene koolides. Suur oli aga õpetaja Helle Aunapi üllatus, kui neiu eestikeelsetele küsimustele üliõpilasenagi ikka vene keeles vastas. Seda seletab Aunap asjaoluga, et eesti keele rääkimise harjumust pole tekkinud, käänamine ja pööramine on pealegi väga rasked. Niisiis: kui juba kohalikud tipud nagu Pronina ikka ja alati ainult vene keelt eelistavad, mida sa siis väikestelt lastelt ootad?
Eestlase Leonhard Salmani juhtum on aga lausa kurjast. Eakal mehel on kogu elu olnud üks määrav hobi, mis kohati muutunud lausa elutööks: krimmieestlaste ajaloo ja kultuuri uurimine. Tal on leidunud suurepäraseid võimalusi käia end Eestis täiendamas, vestelda kaasmaalastega nii meil kui mujal. Oma sõnul on ta neliteist aastat püüdnud eesti keelt õppida – mõistagi ütles ta seda vene keeles. Tegelikult on tema eesti keele rääkimise harjumus haruldane: ta alustab ootamatult juttu eestikeelsete lihtlausetega nagu “kuidas reis?”, “meil on ka tore”, “meil on siin külas, või znajete”, “no see peab olema”.
Sellega näitab härrasmees, et ta keelt justkui valdab – ta kuulaja on juba häälestunud eesti keelele. Siis aga järgneb ootamatult vigane ettepanek: “Ma reagin njud vene keele?” Kahjuks on selliseid eesti rahva ajaloo “uurijaid” seal teisigi. Kindlasti oleksid nad väga üllatunud, kuulates meie keeleinimestest estofiile: Kazuto Matsumurat, Antoine Chalvin’i või Jekki Rjazinit. Kuidas need mehed küll suudavad?! Nemad ju ennast eestlasteks ei nimeta, eesti keelt räägivad aga nagu noored jumalad.
Suure keele keskkonnas ei ole end mõtet väikese keele ära õppimisega vaevata, eestlaseks on aga end sellegipoolest huvitav pidada: saab kirevad võõrapärased hilbud ja teisedki vaatavad su peale teisiti.
Mida Ukrainas tähele panna
Tänaval võib igal ajal ja igas kohas õlut juua, muidugi liigselt napsitanute ja muidu kahtlaste tüüpide vastu hakkab huvi tundma Ukraina miilits. Turvamehed on pealetükkivad ja agressiivsed: isegi kui kaupluses kogemata kommipaberi taskust välja tõmbad, tunnevad nad huvi, ega komm ei ole varastatud sellest poest.
Odessa on Ukraina üks turvalisemaid linnu, hoolimata sellest, et giid kinnitab, et Odessa turgudel kaaluvat 1 kilogramm kõigest 800 grammi. Odessas, eriti selle kuulsal uulitsal Deribassovskajal kohtad igal sammul raamatupoode. Kohalikud on lugemismaias rahvas, samuti ajaloohuvilised: nad võivad sulle lõpmatuseni jutustada, kuidas 1941-1942. aastal seitsekümmend partisani linnalähedastes katakombides vastu pidasid.
Deribassovskajal asub ka õllerestoran Cambrinus, pooltühi, jahe, ventileeritud ja elitaarne. Cambrinuse kuulsaim klient oli kirjanik Aleksandr Kuprin. Kohalikud peavad kohta kalliks, kuid meie siin oleme harjunud veidi teistsuguste hindadega ja meie nii ei ütleks.
Kiiev, eriti jaamatagune jätab räpasema mulje. Tõepoolest, kui Odessa on justkui peen härrasmees Ostap Bender, siis Kiiev oleks justkui tema loll sõber Issa. Jaama tagant algab terve asotsiaalide ahelik, kes kõik magavad täissülitatud pinkidel, punetavad näod kaitsetult vastu päikest. Õnneks ei tee nad midagi erilist, sest Kiiev on ka väga korrakaitstud ja militariseeritud linn ja miilitsate kontsentratsioon saja ruutmeetri kohta väga kõrge. Veel kõrgem on see ainult Lvovis.
Kiievi populaarseim koht on Lavra, kus Kiievi-Venemaa vürst Vladimir võttis 988. aastal vastu ristiusu. Siit algas ristiusu püha tee mööda Venemaad. Kuid Kiievi-Venemaa oli osaliselt viikingiriik, mööda Dneprit tulnud viikingid mängisid siin väga tähtsat rolli ja Jaroslav Tark oli justkui mees nende seast. Ka seda meenutab suure Kiievi ajalugu tänapäeval: jõuame Vabastaja monumendi juurest Naberezhnaja kaldapealsele Dnepri äärde ja polegi enam kaua astuda, kui jõuame viiking Askoldi hauale. 940. aasta paiku olid viikingivennad ja Kiievi-Venemaa suured nõustajad Askold ja Dir teel Tsargradi (Konstantinoopoli), kuid vürstid Oleg ja Igor mõrvasid nad Dnepri ääres, metsa jahedas ja rohelises rüpes. Haud on siiamaani alles.
Krimmi ilu
Ilusad on kohalikud eesti tüdrukud rahvariideis. Kaunis on vaadata Beregovoje rannast Sakii poole, aga 2500-aastane poolsaarel asuv Eupatoria kumab veel kaugemal sinisel veteväljal, seda pole lasuursest sinast pea välja paistagi. Siis paned sa merikarbi kõrva äärde, kuulad veidi aega selle kohinat ja astud bussi, mis asub sind viima Odessa poole. Sõit kulgeb üle suhteliselt viljatu Krimmi maakitsuse, kus on Vadimi-nimeline külake (paar lagunenud maja ja rongipeatus) – “täitorni” leiutaja järgi pandud nimi.
Ent Ostap Benderi ja Leonid Utjossovi linnas ootab sind üks üllatus.
Odessa üllatus
Jalutan ühes reisikaaslaste Sulev Teinemaa, Jaanus Kulli ja Jaak Prozesega mööda Odessa kuulsusrikkat Deribassovskajat. Äkki keerutab end minu ette üks pikk triibuline saba, saba alt ilmub vaatevälja mehekäsi, saba juures konutab aga väike hall loomake. Händ kuulubki talle. Õieti: konutab küll, aga miski on tema olemuses veel üsna rõõmus.
“Palun tutvuge, kass Anemuhhahhaa!”
Eesti keeli tähendaks “Anemuhhahhaa” midagi suhteliselt naljakat, vene keeli viitaks see kärbestele ja ahhaale. Muidugi, sellise sabaga saaks kärbseid alati minema peletada. Meile tutvustatav loomake on mangust, ta kuulub tsiibetkaslaste sugukonda (NB! Mitte “tiibetkaslaste”, jumala eest!)
Hiljem, kui juhtumisi üksi jään, tulen sellesse kohta tagasi. Ja siis selgub, et kass Anemuhhahhaaga pildistamine maksab 30 grivnat. See on peaaegu röövimine. Aga tsiibetkassi nimi ja olemus tasub end ära ja pildistamiseks ronib loomake mu käele, seades seal end mugavalt sisse.
Nõnda siis lõppesid seekordsed seiklused Odessas. Aga Ukrainasse tuleks minna edaspidigi – siis, kui võimul näiteks hoopis Julia Timošenko ja Kiievi toodetud kuulus Koltšuga radar (mis küll avastab lennukeid, kuid mida ennast ei ole võimalik avastada) levib kõikjale üle maailma Iraagist Põhja-Koreani. Viimane on samuti näiteks.
Aarne Ruben
