Ehkki CERNi tuumafüüsikud räägivad, et midagi ohtlikku nende katsetes, mis 2008. aasta suvel algavad, pole, kõlab see jutt siiski hirmuäratavalt: nimelt plaanitakse imiteerida Universumi tekke "Suure Paugu" esimesi pikosekundeid ja selle käigus loodetakse avastada mõni fundamentaalne loodusseadus. Pauk aga on pisike ja sügaval maa all, 27 km pikkuses ringkiirendis.
Kui CERNi reaktor oleks ehitatud kuhugi Saku alla, siis ilmselt oleks protestijad juba Euroopa kohtus selle vastu protestimisega. Genfis Prantsuse piiri külje all aga käib juba 50 aastat rahulikult hiigelehitus, mille tulemustest ei tea ka parimad teadlased ise midagi.
Vaatame, mis välja tuleb, kommenteeris üks teadlane lõunalauas, selles eksperimendis käib katse enne teooriat. Alles siis, kui sadu petabaite infot on maailma serverikeskustes läbi sõelutud, hakatakse vaatama, milline teooria siis neile tulemustele kõige paremini vastaks.
27 km pikkuse kiirendi vajalikkus võhikule seletades oleks järgmine: hiiglaslike magnetite abil hoitakse osakesed peenikeses torus, kus on absoluutne vaakum ja absoluutne nulltemperatuur (-273 kraadi) ning neile antakse tohutu kiirus, millega nad põrkavad kokku teise vastutuleva osakeste kimbuga. Miljardid osakesed ei põrku üldse, aga need vähesed, mis põrkuvad, lendavad igas suunas laiali uues olekus või tekivad lausa uued osakesed. Selle jaoks on tohutud, viiekordse maja kõrgused detektorid, mis peaksid ka kõige visama osakese eemaldumise registreerima. Midagi ei tohi kaotsi minna. Detektoritest saadetakse info tohutusse arvutuskeskusesse, sest 150 miljoni anduri andmed tuleb hetkeliselt jäädvustada. Sellist kogust infot ei pea ükski andmesalvestuskeskus kinni, seepärast lendavad infomassiivid edasi maailma juhtivatesse teadusasutustesse, kus need salvestatakse ja lõpuks visatakse 99% infost lihtsalt minema.
Ja selle eest tahame me Nobelit, kommenteeris teadlane lõunalauas.
