Äripäev, Visioon, 29. august 2003
Kaido Einama
Visioon külastas nelja Tallinna lähedale jäävat mõisa, mis on leidnud endale korraliku omaniku ja avatud ka külastajatele kas koolituse, konverentsi, tähtsündmuse või ajalooekskursiooni jaoks.
Turismiobjektidena on mõisad Eesti oma Nokia, sest Soomes leidub üksikuid kivimõisaid ja ka muu Euroopa mõisad erinevad mitmeti nendest, mis baltisakslased kunagi Maarjamaale rajasid.
Rohkete mõisate esinduslikkusele ja suursugusele Eestis panid kunagi aluse viinavabrikud, mis Peterburile viina tootsid. Seda joodavat vajati idas ohtralt ja äri õitses. Nüüd on mõisasüdameid hakatud taastama turistidele. Uus trend on konverentsiturism, linnasaksad aga tahavad seminarideks ja koolitusteks linnast välja. Mõisad, mis pakuvad ka ööbimis- ja toitlustusvõimalust, saavad konverentsituristidele aina ihaldatavamateks paikadeks.
Külla läksime Saue, Maardu, Pirgu ja Saku mõisa, kaasas mõisate virtuaalse pildigalerii www.mois.ee projektijuht ning enam kui 1340 mõisa ise läbi sõitnud ja pildistanud mõisaekspert Valdo Praust. Tema andis hinnangu, kui hästi ajalooline objekt on taastatud ja mida väärtuslikku võiks neist hoonetest leida.
Saue mõis – seest suursugune
Saue häärber on väljast luitunud ja pisut pudenenud krohviga. Hoone ees räägib mobiiltelefoniga mõisahärra Jaan Kriisa. Kriisad tegelevad veel paari mõisaga, ühte neist – Pivarootsi mõisa Läänemaal – peab mõisaomanik jõudma pärastlõunaks.
“Siin on üks vähestest, võib-olla tänapäeval ainuke toimiv 18. sajandi mantelkorstenköök Eestis,” räägib Kriisa, kes on mõisast ka vanu dokumente leidnud. Näiteks oli pööningul peidus viimase aadlisoost omaniku Wilhelm von Straelborni armastuskirjade pakk. “Uskumatu, milliseid kirju ikka meesterahvas suutis kirjutada sel ajal,” on Kriisa imestunud. Saue mõis on üle elanud erinevaid aegu: seal on olnud vanadekodu, siis krooniliste haigete haigla, siis traktorijaama ühiselamu.
Teisel korrusel suundume kõigepealt roosades toonides buduaari. Seal alguses ka magati, kuni lagi alla kukkus. “Õnneks oli see siis, kui väljas olime,” lisab Kriisa. Kolm kuud tagasi renoveeriti Saue mõisa suur saal, nõukogudeaegne punanurk. Kõrvalolev salong taastati tänu nurgas vedelenud pappkastile, kuhu kellegi hooliv käsi oli korjanud kaunistuste jäänuseid.
Õues põhjendab Kriisa fassaaditööde tegematajätmist: “Selle jaoks nõutakse väga kallist projekti, selle raha eest saab mitu saali restaureerida.”
Nii jääbki väljastpoolt mõis veel tagasihoidlikuks, kuid sisse pääsenu leiab eest restaureeritud Eesti rikkalikema stukkdekooriga saalid.
Maardu mõis võõrustab peamiselt konverentsipidajaid
Peterburi maanteelt tööstushoonete juurest pöörab ära tikksirge tee, maastik ei reeda suursuguse mõisa lähedust kuidagimoodi. Alles vahetult enne mõisat algab allee, mis lõpeb korrastatud mõisapargiga. Eesti Pangale kuuluvas koolitus- ja puhkekeskuses askeldavad toitlustajad – teisel korrusel on algamas seminar.
Perenaine Riina Masso juhatab meid korraks teisele korrusele, kus avanevad üsna tüüpilised kontoriruumid. Ajaloolisem osa peitub hoone esimesel ja keldrikorrusel. “Praegu pakume ainult konverentsiteenust, majutust pole,” räägib Masso esimese korruse saalide uksi avades. Majutus on plaanis teha abihoonesse kunagi hiljem. Konverentside populaarsust näitab Maardu mõisa tihe ajaplaan, kus suvel enam vabu auke eriti ei leiagi. Tallinna lähedus mängib selles ka oma rolli.
“Suvel on iga päev maja rahvast täis, nii et raske on isegi hoolduseks sobivat aega leida,” ütleb Masso. Teisele korrusele mahub nõu pidama 20 inimest. Keldriruumides leiab koha kuni 40 inimest. Nagu ka Saue mõisas, on Maardu laefaktuurid taastanud Soome restaureerimistudengid. Mõisaspetsialist Valdo Prausti aga huvitab kelder – seal peaks olema säilinud mõisa kõige vanem osa. “Kui keldrit hakati tühjaks kaevama, hakkasid tiivapoolsed hooneosad vajuma,” räägib Maardu mõisa perenaine. “Tiivad on jah hiljem ehitatud,” lisab Praust. Vanas majas on moodsad kommunikatsioonid – kütet juhib automaatika, sundventilatsioon reguleerib õhuniiskust ja keemiaga puhastatakse basseinivesi sauna eesruumis. “Ega see hea ole, et kõik niimoodi kaasaegselt on lahendatud, aga eks sellel on ka omi eeliseid,” lisab Masso.
Saku mõis pakub esinduslikke sviite ja peosaale
Suursugune ja väga heas korras loss asub keset Saku asulat suurte pargipuude vahel – sildi järgi peaukse kõrval on tegu raamatukoguga. Teisel korrusel võtab meid vastu aga hotelli administraator, kes näitab meile ka uhkemaid numbritube, mille hinnad on 600 ja 1500 krooni vahel. Ekspert Praust kommenteerib: “Fantastilised interjöörid! Kuid oodake ära, kuni te peasaali näete!” Fotograafil soovitab ta peasaali jaoks rohkem kaadreid hoida.
Enne peasaali näeme veel hulka ilusaid ja hästi restaureeritud saale, kus sobib vastu võtta pulma- ja juubelikülalisi. Praust leiab ruumidest aga lisaks ajaloolistele detailidele 50ndatest pärit ukselingid ja 30ndatest pärit baarikapi. Administraator Kristin küsib Praustilt, kas üks või teine detail mõisas on ikka ajaloolise väärtusega või hiljem tekkinud. Näiteks hiiglasuur ukselukk, mida administraator tohutu sepisvõtmega avab, on Praustile tuttav. “Olen ise üht sellist lukumehhanismi restaureerinud,” nendib ta.
Pirgu mõisas teeb omanik koolitusi
Pirgu mõisa jõuame parajasti siis, kui ka seal koolitus lõpeb. Mõisa omanik Ruth-Kaja Pekk saadab peasissekäigu ees ära külalisi. Keldris korjab mõisa oma toitlustus salatit ja morsikanne kokku.
Mõisaprouaks Pirgu mõisa omanik end ei nimeta, sest ta pole ei proua ega perenaine, ta on omanik. 1994. aastal ostetud mõisas on omanik korraldanud psühholoogiakursusi ja koolitusi firmadele, 20 aastat tagasi aga kasvasid läbi peosaali põranda täies elujõus puud. Raplamaa viis kolhoosi tegid sügaval nõukogude ajal hoone korda ja praegu sobib korralik taastatud mõis ka pidulikumateks üritusteks, näiteks pulmadeks. “Siin taastati isegi ahjud nii, et nad näeksid vanad välja,” räägib mõisa omanik kahhelahjude juures. Praust piidleb ahje kahtlusega, kuid jääb siiski uskuma. “Mida inimene on suutnud teha, seda suudab ta ka järele teha,” arvab ta lõpuks ahjude kohta.
Pärast seda, kui mõisaekspert Valdo Praust oli külastatud nelja mõisa ajaloomaterjalid kokku pannud, avastas ta, et kaks mõisat – Saku ja Saue – läksid üsna varsti pärast valmimist pankrotti. Pankrotiga on seotud ka Pirgu mõis, mis ehitati sellepärast, et omanik ei suutnud ülal pidada vast valminud Hõreda mõisa selle suurte kulude tõttu ja ostis ümbruskonna pisima mõisa, Pirgu. Nüüd aga on neil mõisatel paremini läinud – omal ajal uhkete ja heal järjel häärberite kõrval, mille kohal praegu laiub vaid võsa, on pankrotipesad tänapäeval taastatud, neis on elu ja neid majandab hoolitsev omanik.
