Äripäev, Puhkepäev, 10.10.2003
Ain Alvela
(Täispikk versioon)
Kasulik teada
- Kreekas kehtib Eestiga sama aeg
- rahaühik euro
- Androse saarel elab 10 000 inimest
- saare keskus – Andros (Hora)
- pindala: 373 km²
- saarel on 15 hotelli, kolm muuseumi, neli kloostrit
- ööpäev hotellis: 60–70 eurot
- ööbimine eramajas: 20–40 eurot
- muuseumipilet: 3 eurot
- reisija praamipilet Rafina sadamast Gavrio sadamasse Androsel: 5,30 eurot
- motorolleri rent: keskeltläbi 30 eurot päev
- piirkiirus:
- asulas 50 km/h
- asulavälistel teedel 90 km/h
- kiirteedel 120 km/h
- lubatud alkoholisisaldus juhi veres 0,8 promilli
trahv foori punase tule eiramise eest üle kahe korra suurem kui joobes juhtimise eest (vastavalt 165 ja 80 eurot)
Allikas: Äripäev
Panen jala Ateena rahvusvahelisel lennuväljal maha tol saatuslikul teisipäeval, kui loetud tunnid hiljem nahutab Manchester United kodustaadionil Ateena Panathinaikost Euroopa jalgpalli meistrite liiga avavoorus 5:0.
Kuigi Eleftherios Venizelose nimelisel lennujaam kubiseb kreeka politseinikest, on kõik veel rahulik. Pogromm puhkeb õhtul pärast mängutulemuse jõudmist Jumalate maale, kus koduklubide mängupäevadel kahvatuvad suure jalgpalli ees kõik Olümpose mäe ja Acropoli valitsejad.
Fännide väljaastumised jätkuvad järgmisel õhtul, mil kohalik AEK teeb Ateenas läbi häda eelviimase minuti väravast viigi hispaanlaste La Coruna Deportivoga. Mina olen selleks ajaks juba turvaliselt Androse saarele, reisi sihtpunkti jõudnud, jalgpallirahutused mahuvad õhtuste teleuudiste tähtsuselt alles kolmandasse-neljandasse blokki – näidatakse kiivrite ja kuulivestidega märulipolitseinikke ja kividega puruksloobitud lennujaamahoone klaasseinu – tegemist on Kreekas kui mitte igapäevase, siis vähemasti üsna tavapärase nähtusega.
Kuigi Androsel ei ole jalgpallikired valitsevaks, toretseb ka saare keskuses, samanimelises linnakeses, kus kolm-nelituhat paikset elanikku, korralik täismõõtmetes murukattega jalgpallistaadion (kunstmuru oleks Kreekas mõttetu), mis enamikele Eestimaa palliplatsidele silmad ette teeb.
Andros on saar Küklaadide saarestiku suuruselt teine saar Naxose järel. Saar on mägine, mäed aga on vanad, kohati rabedaks kulunud ja näivad pidevalt igast ilmakaarest lõõtsuva tuule toimel tasahilju koost pudenevat. Andros lummab määratu avarusega – kõikjal tunnetad, et oleksid justkui saare kõige kõrgemas punktis, aga ikka on veel kusagilt paistmas mõni veelgi kõrgem mäetipp. Ja all sügavikus haigutavad orud, täis tipitud lumivalgeid majakesi, mille juurde vonklevad küll korralikult asfalteeritud, ent igasuguste piireteta mägiteed, mille ühes servas püstloodne kaljumüür, teises servas tühjus. Üks sügavamaid muljeid, mis mulle Kreekast mällu sööbis, oli sealsete sõidukijuhtide, iseäranis turismibusside rooli keeravate sohvrite osavus ja pikk meel. Kitsastel ja kaunikesti järskude tõusude-langustega tänavatel linnades, kus kaks sõiduautot hädapärast teineteisest mööduma mahuvad, võttis meie alatasa kuldse filtriga sigarette suitsetav bussijuht täis- ja teravnurkseid pöördeid vähimagi probleemita, ja väiksemad sõidukid andsid aupaklikult teed. Ja kõik asjaosalised säilitasid sealjuures rahu ja viisakuse. Kreekas ei kehti lõunamaalaste kohta käiv müüt, et eesõigus on sellel, kel tugevam signaal ja karvasem rusikas. Kreeklaste pikameelsus annab neile viisakuses ja väärikuses paljude teiste maade rahvastega võrreldes mitu silma ette.
Kord tõkestas ühe järjekordse kurvi taga tee tõstukiga veoauto, mis ühe maja hoovist ehitusprahi kotte peale laadis. Mõningase sebimise järel ilmus veoki juht, laia kuldhambulise naeratusega suurt kasvu mehekolge, pakkis oma tõstuki vähimalgi määral kiirustamata, kuid järjekindlalt kokku ja hakkas oma veokit stoilise rahuga tagasi manööverdama. Ja sedasi oma kõva kilomeeter mööda mäkke tõusvat ja lakkamatult paremale ja vasemale pööravat tänavat, suur rist tuuleklaasi küljes kõlkumas ja signaal huilgamas. Naeratus veokijuhi näolt ei lahkunudki, kuigi tema tööd oli häiritud ja kindlasti nõudis säärane tagurdamine hirmsat moodi kannatlikku meelt. Ent sealmail on sellised olukorrad ning selline käitumine loomulik, vihastumine või kurjad sõnad ei muuda ühe ega teise poole elu kergemaks.
Kreeklased on juba ajaloost tuntud kui rahuarmastav rahvas. Ei seganud nad ennast naaberrahvaste anastamisse Teise Maailmasõja ajal faðistidega formaalses liidus olles (suuresti oli see mitme halva võimaluse vahel valitud Kreeka diktaatori Metaxase ja Hitleri liit tingitud toonase Kreeka kuninga Georgius II soovist säästa oma maad ja rahvast). Ja ei sekkunud Kreeka ka viimase sajandi vahetusel Balkanil endise Jugoslaavia aladel puhkenud konflikti, kuigi vahepeal oli asi siiski kaunikesti noatera peal. Rahu valitseb ka tänapäeva Kreekas – kui jalgpallirahutused ning keskkonnakaitsjate ja euroliidu vastaste meeleavaldused välja arvata.
Androsel algas päev kohalikule rahvale hommikul kella kaheksa paiku, kui linna peatänavale ja muuseas ka ainsale kaubandustänavale seadsid esimestena oma letid üles kalakaupmehed, et varahommikune saak rahaks teha. Kala müüdi lihtsatele puidust kärudele tõstetud kastidest, milles tuunide vahele käputäis jääkuubikuid puistatud. Kalakaupmeeste päralt on tänav paar tundi, kui päike tänavat kuldama asub, teevad nad kibekähku minekut, et teha ruumi peamiselt suveniiride ja kõikvõimaliku pudi-padiga kauplevate äride kraamile, mis tänavale laiali laotatakse. Vahepeal avanevad ka arvutud kohvikud – kreeka keeles kapheneion´id, kus nõutavaimaks artikliks nii kohalike kui turistide seas on kahtlemata kuulus kreeka jääkohvi. Tegemist on lahustuvast kohvist, veest ja vahustatud piimast valmistatud joogiga, millele on lisatud jääkuubikuid ja soovi korral suhkrut. Kusjuures – klaasitäie jääkohvi mõju on täiesti võrreldav tavalise kohvi mõjuga – see muudab ka unise virgeks. Kreeka espresso on imepisikesest tassist serveeritav ollus, mis on paks kui tõrv ja kibe kui põrgu, ent samas turgutav kui Red Pull. Iga kohvikulaua taha istuja saab ilma pikema jututa klaasi jäävett – silmapaistev suhtumine muide, mis vägagi aruka turundusnipina mõjub – alustada külalise teenindamist, kõigepealt ise midagi andes. Erinevaid kohvijooke on kapheneion´ite menüüs isegi kuni paarkümmend. Juuakse ka veini, kuid märksa harvemini.
Kreeka kaupmehed on turistidega harjunud. Omavahel valjuhäälselt hõiklevad mehed ja naised ei puutu poodi sisenenud turistisse karvavõrdki, vaatavad sust nagu tühjast kohast läbi. Ent tarvitseb tol turistil vaid millegi vastu huvi ilmutada või olla küllalt lihtsameelne millegi küsimiseks, siis üheksal juhul kümnest see turist sellest poekesest ka mingi ostuga väljub.
Üldse on külaline – olgu siis kodu- või võõramaine – kreeklase jaoks püha. Alati on neil tulijale varuks sõbralik kalimera ja kalispera (tere päevast ja tere õhtust). Ja nad suudavad sind ära tüüdata muretsemisega, kas kõik on ikka korras ja olemine mugav. Kas öö möödus rahulikult? Õhukonditsioneer töötas? Toit on maitsev? Kas meel on kephi (rõõmus) ja peripato (jalutuskäik) mäeveerul möödus turvaliselt? Palun teile veel veidi seda suurepärast mantolat või prezat (kreeka rahvusroad). Kas seda mezes´ i (maiuspala) olete juba proovinud? Nad annavad endast kõik, et teie xeniteia (võõrsil viibimine) mööduks probleemideta ja kui lõpuks ilmneb, et kõik ongi tõepoolest korras, pääseb kreeklasest võõrustaja huulilt kergendusohe – efkharisto – Jumal tänatud!
Kauplemine kestab kella kahe-kolmeni pealelõunal, siis korjatakse oma kaubad kibekähku tänavatolmust kokku, suletakse äride uksed ja tõmbutakse kodudesse. Algab kreeklastele pühadest püham siesta, mil niigi pikaldaselt kulgev elu linnakese tänavail sootuks välja sureb. Avatuks jäävad vaid mõned harvad kapheneion´id, mille omanikud, ma kahtlustan, polegi põlised kreeklased või on see ohver austusele linna januste-näljaste külaliste vastu, mine võta kinni. Igatahes on umbes kella kaheksani kestev siesta kreeklastele tähtis ja käib üdini kokku sealse üldise kaalutleva ja üliaeglase elustiiliga. Ning sellel on ülioluline koht inimeste vahel valitsevate südamlike suhete püsimises. Ennekõike võetakse aega iseenda ja oma pere jaoks, äri jääb tagaplaanile, keegi ei nuta taga teenimata jäänud eurosid ega igapäevase siesta tõttu kaduma läinud kasumit. Eks sellel põhjusel ei ole ka ühegi Androse poekese, kohviku ega ametiasutuse uksel märgitud lahtiolekuaegasid. Sest see sõltub peremehe tujust – tahan, avan, tahan ei ava.
Kui päike on juba kõrgel, hakkab silmadel lumivalgete päikesest kiiskavate majakeste vahel valus – tundub, et päike paistab kõikjalt. Majad Androse saare linnakestes asuvad tihedalt üksteise kõrval, kolme meetri laiune tänav on juba lai magistraal, kuid on ka majadevahelisi käike, mis alla meetri laiused, kuid samas ikka tänavanimesid kannavad. Autode liiklust on märkidega piiratud harva, sagedamini seab sellele piirangu just tänavate kitsus. Kuigi, kui araablastel olevat oskus kaamel nõelasilmast läbi ajada, siis kreeklased suudavad seda muljetavaldavalt teha oma valdavalt ajast ja arust autodega. Kui kellelgi on ikka tarvis läbi kitsukeste tänavate sõita, siis tõmbavad kaupmehed oma kodinad koomale, peeglid keeratakse vastu autokülge ja sõit saab tehtud. Järskudes väliskurvides on nii linnades kui mägedes siin-seal paigaldatud panoraampeeglid, et nö nurga taha näha, kaheukselisest Fiatist suuremate sõidukite juhid törtsutavad sellistele käänakutele lähenedes pasunaid. Ja kogu selle kitsikuse juures polnud kusagil märgata autodest kraabitud majaseinu, pikali sõidetud piirdeid või kuristikku langenud autovrakke. Mis annab tunnistust sellest, et maailma parim gabariiditunnetus on kreeklastest sohvritel.
Sai mainitud, et majad on nii lähestikku, kui võimalik ning kitsukesed tänavad lähevad lausa uksealusest läbi. Privaatkäikusid sulevad diskreetsed väravad, kus aga takistust pole, võib igaüks vabalt ringi uidata, kuigi sageli jääb mulje, et kohe-kohe astud kellegi eeskotta. Ei ühtegi ähvardavat eravalduse silti, millest järeldan, et kreeklaste jaoks pole omand ja sellest kogu maailmale kuulutamine kaugeltki mitte kõige tähtsam asi siin maailmas. Ollakse rahul oma maja ja selle ukseesisega või teise korruse kohale rajatud terrassiga, kuhu vaevu mahub päikesevari, laud ja neli tooli.
Ööbida võib hotellides, kuid kohalik rahvas on arvestanud ka võimalusega, et turistid öömajasooviga nende uste taha sattuvad. Ja kui ruumi veel on, siis öömaja ka saab, kusjuures poole odavama hinnaga kui hotellides.
Mägedes matkamiseks pole vähimatki takistust, kui mitte arvestada asjaolu, et mäed on järsud ja igalt poolt lihtsalt niisama paljakäsi üles ei roni ja elusana ka alla ei lasku. Aga saart rõngastav teedevõrk on Androsel suurepärane – kiirustava teelise jaoks küll ülearu käänuline, ent – esiteks pole Androsel kellelgi kunagi kiire ja teiseks peab ju iga maja juurde tee viima, muidu poleks ju seda maja järsule mäenõlvakule või oruküljele saadud ehitadagi.
Märkimisväärne osa Androse ajaloost on talletatud mägedes paiknevasse nelja õigeusu kloostrisse ja arvututesse kirikutesse. Lugematud mäekülgedele laialipillutatud pisikesed pühakojad iseloomustavad kreeklasi kui jumalakartlikku rahvast. Tõsi ta on – kreeklased hoolitsevad kiivalt oma philotimo (südametunnistus) puhtuse eest ja see hoolitsus ei lase kustuda küünaldel nende palvekohtade juures.
Meie bussijuht on kogu reisi vältel kõikjal sõiduvees – korraldab mägiteedel liiklust, võtab enda peale hotellitubade jaotamise, veenab kohalikku politseinikku, et buss peab seisma just selles kohas, linna ainukese peatumist keelava märgi alla ning juhatab autode laadimist praamile, kuldfiltriga sigarett vahetpidamata näpus. Temale on see igapäevane töö ja söögu mind susi, aga olen veendunud, et ta naudib seda iga oma ihurakuga.
Androse saare elanikud on vaieldamatult uhked oma päritolu ja esivanemate üle nii nagu ilmselt kõik kreeklased kannavad oma hingesopis mingit pärandust antiikajast, killukest Homerose aegadest. Samas oleks vale öelda, et nad elavad jäägitult vaid paartuhat aastat tagasi õitsenud antiik-Kreeka hiilgusest kogutud vana rasva arvel. Kuigi kübeke on kreeklastel siiski ka õigus muule maailmale iidsete Olümpose mäe jumalate kombel ülalt alla vaadata ja mõtelda, et kõige eest, mis teil on, olete tänu võlgu hellenitele – tänapäeva Kreeka põlisrahva esivanematele aastatuhandete tagant.
Saared täis päikest ja ajalugu
Egeuse meres asuv Küklaadide saarestik on maailmas laialdaselt tuntud kui suurepärane koht puhkuse veetmiseks. Mõned sealsetest saartes on kõrges hinnas jetisõitjate seas just selle spordiala harrastamiseks sobiliku murdlainetuse poolest, mis nende kaldaid uhub.
Saared on valdavalt kivise pinnasega, turistide seas muudab saarestiku ahvatlevaks seal vähemalt 300 päeva aastas paistev päike. Saartel valitseb vahemereline kliima, aasta keskmine temperatuur jääb 18–19 plusskraadi kanti – talved on pehmed, suved kuumad. Samas – suvekuumuse muudavad kergemini talutavaks mägede ja orgude kohal püsivalt puhuvad tuuled.
Juba antiigiajast on nendel saartel olnud täita oluline koht kogu Kreeka tsivilisatsiooni arenguloos. Ajajärku 3000–1000 aastat enne Kristust nimetatakse koguni Küklaadide tsivilisatsiooniks.
Ain Alvela
Kreekat lummavad lähenevad olümpiamängud
Kogu Kreeka, iseäranis aga muidugi pealinn Ateena on vähem kui aasta pärast toimuvate olümpiamängude lummuses. Kõikvõimalikud asutused ja kohad kannavad eesliidet Olympic – oma lennukompaniigi on kreeklased Olympic Airlines´iks ristinud.
Ateena on otsast otsani üles kaevatud, nii et 30 kilomeetri pikkune bussisõit lennujaamast linna võtab oma poolteist tundi. Laiendatakse tänavaid, paigaldatakse torusid, ehitatakse hotelle, remonditakse maju. Igas vähegi endast lugupidavas poekeses on rahvusliku kraami kõrval saadaval ka hulk olümpiavidinaid, alustades erinevaid spordialasid harrastavate maskottide piltidega 80 euro senti maksvatest koolivihikutest lõpetades olümpiamedalite koopiatega, mille eest küsitakse kohati ka veidi üle 100 euro. Olümpia peabki kõikidele sisse tooma, sellepärast ongi rahvuslike ja olümpiameenete hinnavahed tihtipeale mitmekümnekordsed. Kuigi – mis need olümpiamängudki tegelikult muud ole kui üks Kreeka rahvuslik värk.
Ja veel üks huvitav asjaolu lähenevate olümpiamängudega seoses. Kreekas on lubatud prostitutsioon, kuid seda ainult kuni kolme teenindajaga bordellides. Nüüd aga palusid Ateena linnavõimud valitsusel seda piirmäära olümpia toimumise ajaks suurendada, kuna lõbumajateenuste järele on oodata tavalisest suuremat nõudlust.
Ateena olümpiamängude korraldamise esialgne eelarve on 4,6 miljardit eurot. Aga üldiselt näib, et kreeklased korraldavad pealtvaatajatele suhteliselt odava olümpia. Kõige odavam üksikpääse maksab 11 eurot, kalleim pakett aga 71 000 eurot. Pääsmete keskmine hind on 35 eurot, eelmistel mängudel Sydneys oli see 53 eurot. Enam kui kaks kolmandikku piletitest maksavad kuni 30 eurot. Üldse müüakse mängudele kolm miljonit piletit.
Ain Alvela
