Jüri Toomel, Estravel Estraveller, sügis 2000
Vaata ka sama lugu Estravelleris
“Jambo!”
“Jambo!”
“Habari? How are you?”
“Fine. And how are you?”
“Thank you, I am fine too.”
Umbes nii pikalt algab Keenias iga suhtlemine, küsid seejärel siis kella või sõidusuunda. Inimesed naeratavad laialt ja on abivalmid. Isegi kui nad asjast miskit ei tea või aidata ei oska. Lugedes reisijuhist, et sajakilomeetrisel lõigul enne Maasai Marat pole ühtki tanklat, tuli Nairobist autoga teele asudes mõte kanistritäis bensiini varuks võtta. Tanklas kanistreid küll polnud, kuid abistamisindu täis teenindaja tormas kõrvalasuvasse lillepoodi ja tõi sealt enda arvates vägagi pasliku paarikümneliitrise plastikanuma. Õnneks lagunes see täidetult juba enne autossetõstmist ega ujutanudki tervet jeepi bensiiniga üle.
Keenia on safarimaa
Safari tähendab suahiili keeles teekonda, rännakut. Safari on ennekõike jahiretk, omaaegsel maadeavastajal ja kolonisaatoril relvaga, tänapäeva turistil fotoaparaadiga. Keenia on Aafrika parimaid safarimaid, siin on ääretult rikkalik metsloomakollektsioon. Ning ükskõik kui palju kordi olete näinud televisioonis Tarzanit või National Geographicu ja Animal Planeti loodusfilme, on loomade rohkus tegelikkuses lummavalt vapustav. Kuid fotosafari eelduseks on võimsa zoomiga fotoaparaat. Tallinnast kolleegilt kaasalaenatud zoom100 osutus väga nõrgaks ja parimad fotod jäid tegemata. Nairobist ligi 300 kilomeetrit läände jääv Maasai Mara on Keenia enimkülastatav loodusreservaat, kuigi ookeani kaldale Mombasasse sõitvad eestlased siia tavaliselt ei satu. Reservaat paikneb Ida-Aafrika kuulsaima rahvuse, karjakasvatajate ja sõjameeste masaide põlisel elualal. Nairobist kohalesõit võtab üle kuue tunni, kuna viimane sada kilomeetrit kaardile joonistatud maanteed on tegelikult auklik põllutee või pelgad autojäljed üle inimtühja välja, kus aukudest laveerimiseks kasutatakse nii parema- kui vasakukäelist liikluskorda. Kogu neljapäevane safari kogus meie Suzuki Samuraisse nii paksu punase tolmu kihi, et laenatud fotoaparaat Tallinnasse naasmisel üldse töötamast keeldus ja põhjalikku puhastust nõudis.
Maasai Mara on Serengeti jätk
Maasai Mara on Tansaanias paikneva maailmakuulsa Serengeti Rahvuspargi pikenduseks. Lainetavad rohuväljad, imeilusad akaatsiasalud, tuhandepealised gnuu- ja sebrakarjad, puudest kõrgemale ulatuvad kaelkirjakupead – täpselt nagu Animal Planetis. Üldtuntud on tohutute gnuukarjade iga-aastane migratsioon Serengeti ja Maasai Mara paremate rohumaade vahel ning suurte kasside pidusöömaajad. Ja kuigi safaril on praktiliselt võimatu jälgida saaki varitsevat ja murdvat kiskjat, annavad hommikul dramaatilisest olelusvõitlusest tunnistust värsked loomakorjused, millelt raisakullid veel viimast võtavad. Selles looduslikus loomadetsirkuses jääb gnuule klouni roll. Muu torso ja peenikeste jalgade kohta liiga suur pea, pisikesed sarvejupid ja valge mandariinihabe, totakad ootamatud üles-alla hüpped ning kilomeetripikkused sipelgakolonnid mõjuvad kuidagi naeruväärselt. Aga väidetavalt on gnuud olemas olnud juba aegade hämarusest peale. Reservaadis võib ringi sõita nii oma auto kui mikrobussiga, mille juht on ühtlasi ka giidiks. Mikrobussi laeluugi kaudu on hõlbus pildistada ja filmida. Autost väljumine on turistide ohutuse pärast rangelt keelatud ning päikeseloojanguks peavad kõik olema naasnud oma majutuspaika.
Majutuseks lodge või camp
Maasai Maras proovisime kahesuguseid majutuskohti. Mara Sopa Lodge on hästi loodusesse sobitatud mitmekümnest suurest pillirookatusega onnist koosnev neljatärnihotell. Igasse onni mahub kaks kõigi mugavustega numbrituba. Retseptsioon, restoran ja kauplus paiknevad eraldi samas stiilis ehitises, ka on turistide käsutuses värskendav ujumisbassein. Tundus, et enamik külastajaid saabus hotelli vaid üheks ööks. Ikka 4-5-tunnine safariring, priske õhtusöök ja hommikul pärast einet minema. Üheks ööks kolisime telklaagrisse nimega Sekenani Camp. Camp on maadeavastajanostalgia rahuldamiseks mõeldud majutus puude vahele loodusesse peidetud suurtes telkides, milles küll voodid, kuid elektri asemel tormilaternad. Samas on tsiviliseeritud turisti jaoks igas telgis ikkagi ka tualett ja vann sooja veega ning hindki ei jää hotellile eriti alla. Enne rikkalikku õhtusööki on laagrielanikel tavaks koguneda dringile ja hoobelda, kellel millist looma näha on õnnestunud. Nii lodge kui camp on muust loodusest taraga eristamata ning seetõttu julgestavad pimedas õhtusöögile ja tagasi liikujaid taskulambi ja kaikaga varustatud spetsiaalsed valvurid.
Lamu: seisatunud maailm
Kui Nairobi vanuseks loetakse umbes 100 aastat, siis India ookeanis paikneval Lamu saarel on jälgi inimtsivilisatsioonist juba 1000 aastat. Lamut eraldab mandrist kitsas väin, kuid samas tundub Lamu olevat meie igapäevastest askeldustest valgusaastate kaugusel. Umbes nagu Kathmandu. Lamu ainsaks liiklusvahendiks on eesel ja dhow, iidne purjepaat, millele on viimasel ajal lisatud diiselmootor. Kord päevas Nairobist, Mombasast ja Malindist saabuvad lennukid maanduvad naabersaarel Mandal, kust ülekoormatud nagisev dhow viib saabujad üle kitsa väina Lamusse. Paremad hotellid polegi tegelikult Lamus, vaid viis kilomeetrit eemal Shelas. Meie valisime soodsama hinna ja kohaliku koloriidiga hotelli Lamus eneses. Kui hotelli pakikandja poleks paadisadamas vastas olnud, poleks me hotelli meetri-pooleteise laiuste tänavate labürindis ise üles leidnudki. Ühtlaselt soojas kliimas puuduvad hotellil nagu enamikel teistelgi hoonetel aknaklaasid, kaitseks varaste eest on hoopis imepäraselt nikerdatud luugid. Moskiitode ja teiste satikate eest kaitsevad edukalt iga voodi kohale riputatud moskiitovõrgud – ööseks on soovitav end võrku korralikult sisse pakkida. Valged kiviseinad ja –põrandad õhkavad meeldivat jahedust. Enamike ümberkaudsete majade katusel on avarad terrassid, kus kuumal pealelõunal on varikatuse all jahutava briisi käes mõnus leiba luusse lasta ning tulles purjeid paisutavaid dhow’sid vaadelda.
Ajalooline kaubasadam
Dhow on pikki sajandeid olnud levinuimaks kaubaveovahendiks India, Araabia ja Afrika vahel. Detsembrist aprillini tõi kaskazi, kerge kirdetuul, laevu Aafrikasse ning maist septembrini tõukas temperamentsem kagutuul kuzi dhow’d koduteele. Merekarbid, elevandiluu, ninasarvikusarv, vürtsid ja kohati ka orjatöö tõid rikkust väikesele suahiili asulale, kuigi Lamu kuldsest perioodist on suhteliselt vähe säilinud. Möödunud sajandis lõpul muutus peamiseks kaubaartikliks mangroov, mille tüved sobisid hästi katusetaladeks. Kuigi 1930ndatel aastatel unustati kasumituhinas uusi puid istutada, on nüüd mangroovilangetamine Keenias juba paarkümmend aastat rangemalt reguleeritud kui Eesti metsade raiumine ning puu siiani tähtis ekspordiartikkel.
Hästisäilinud suahiili kultuur
Lamu suurimaks omapäraks on vanad kivimajad, mille tüüpilisteks näideteks on Suahiili muuseum ja Lamu muuseum. Külalised siseruumidesse tavaliselt ei pääsenud, nendega suheldi eesõues. Naisi tohtisid näha vaid oma pere liikmed ja päeval nad tänaval ei liikunud. Mida sügavamale majja edasi, seda varjulisemaks toad muutusid. Osavad käsitöömeistrid pakuvad oma töid “rannapromenaadil”, kõige rahvarohkemal ja laiemal tänaval. Nairobi ja Mombasaga võrreldes on Lamul kõik kaubad märksa odavamad. Lõuna ajal vaibub tegevus paariks tunniks, lubades töölistel puhata, turistidel keha kinnitada ja usklikel palvetada. Lamu elanikud on valdavalt moslemid ning see on muhameedlaste tähtsuselt kolmas püha linn Mecca ja Medina järel.
Turistil mitmesugust ajaviidet
Kalurid toovad iga päev turistide söögilauale värsket kala, merivähke, homaare ja krabisid. Suhteliselt tagasihoidliku rahasumma eest võib ka turist dhow koos meeskonnaga rentida ning kalaõnne proovida. Meie merele ei läinud, vaid kasutasime saare enimlevinud liikumisvahendit – oma jalgu. Võtsime ette jalgsimatka Shela liivarannale. Suures päevitamishimus ei varjanud ma end varasematele troopikakogemustele vaatamata mütsiga ja õhtusöögiks moondusin keedetud vähiks. Neli päeva hiljem Tallinnas olin päikestsaanud kesta täielikult juba maha ajanud. Shela – see on kilomeetrite kaupa valget liiva India ookeani kaldal. Vesi ise on hirmsoolane, kannab ujujat hästi. Päike lõõmab ja varju minna pole kuhugi. Mere ääres paikneb kuulus Peponi Hotel, Lamu parim ja kalleim, pakkudes individuaalset teenindust ja harrastusvõimalusi nii purilauduritele, veesuuskuritele kui kalameestele. Ja isegi meietaolised kokkuhoidlikumad rändajad võisid Peponi varjulisel verandal endale ühe õlle lubada. Mootorpaat on Lamu kõige kiiremini liikuv objekt ja palvlusele kutsuv muezzin tõenäoliselt kõige valjem heli, mida Lamus kohtate. Kui soovite põgeneda 21. sajandi stressist ja frustratsioonist, sisse hingata eksootilist ajaloohõngu ning nautida ääretut rahu, siis Lamu on selleks sobiv koht.
