Keset töönädalat kükitab Tabasalu panga all jääl üksik telk. Kivi taga podiseb diiselgeneraator. Tegemist on jääronimisega kontori-inimestele, kes arvuti taga tuimaks jäänud liikmeid jääseinal saavad proovile panna.
„Kevadel tuleb veel jääd juurde küll,” ütleb Seikleja.com instruktor Alar, „põhjaranniku nõlva alla päike ligi ei pääse, vesi voolab nõlvast alla ja jäätub ära.”
Vihma vastu muidugi jää ei saa, aga Tabasalu panga all on seda esialgu veel nii paksult, et jätkub kindlalt veel mitmeks töönädalaks. Nädala lõpus ei roni nad Alari sõnul sellepärast, et siis on muude atraktsioonidega päevad sisustatud. Nädala sees ronimine aga sobib kontori-inimestele hästi: istuva eluviisiga inimesed kuigi kaua kirka ja kassidega jääseinal kõõluda ei jaksa ja õhtu jooksul saab ikka tunde kätte.
Alustame instrueerimisest. Jalga pannakse kassid – metallist ogadega konstruktsioonid, mis varbaninaga jäässe tuleb lüüa. Julgestusrihmad tõmmatakse ümber ja jääle.
Kui esimese korraga kirkat jäässe ei saa, pole mõtet samas kohas toksida. Ronimine käib jõuliselt: ühe hoobiga kirka seina, siis teine kirka ka kindlalt jäässe, üks jalg jääst lahti ja ülespoole. Alati on lahti vaid üks käsi või jalg, ülejäänutega peab jääseina külge klammerduma.
Pimedat jääseina valgustavad prozektorid, kuid nende valgusvihust jäävad välja profid: punt alpiniste, kes kõrval jääseinal võistlusteks harjutab. Aeg-ajalt tõuseb keegi neist krabinal mööda seina üles – turistidest kärmelt mööda. Tegelikult ongi jääronimine kaljuronimisest lihtsam, sest kirkadega saab mäest üles kasvõi „joostes”.
Kontorist tulles tasub jääronimisele jalga panna kõige jäigema tallaga saapad, kaasa võtta müts, kindad ja kui on, siis spordiprillid, et jäätükid silma ei lendaks. Ehituskindad sobivad kätte väga hästi.
Jää püsib ka vihmaga, tehes ronimisest tõsisema katsumuse, kui näiteks pakasega. Kuid jääseinast üles saab ka vihmasajus.