Vt ka Reimann Retkede lehelt
Kui tavaliselt on Iklast Narva-Jõesuuni ette võetud retk purjekatega, siis sel kevadel otsustas TPÜ õppejõud ja matkakorraldaja Mart Reimann korraldada reisi Läti piirist Vene piirini süstadega mitte tuule-, vaid oma lihasjõul.
Leiame Reimanni koos matkast osa võtvate rekreatsioonitudengitega Keila-Joa lähedalt Meremõisa rannast. Mänd on kuivama pandud riideid täis riputatud, osa väsinud seltskonnast kobib juba telkidesse magama. Seljataga on kümneid kilomeetreid loksumist mitte just siledal merel, Iklast on vett pidi sõidetud 290 km. 24. mail alustatud teekond peaks plaani järgi lõppema 9. juunil, kui täis saab 530 kilomeetrit.
„Eile olid kolmemeetrised lained,” räägib Reimann Eesti ühe tuuliseima koha – Osmussaare kandis sõitmisest. „Pidevalt olid laineharjadel jänesed peal.”
Selline laine viskab sõitjate sõnul rinnuni lainesse, kui süsta põll korralikult kinni pole, siis voolab külm vesi kohe ihu vahele. Vesi oli merel 11-13 kraadi soe, mis süstamatkaks täiesti kõlbulik ka tavalisele turistile.
Võiks eeldada, et piirist piirini sõudjad kasutavad merekaarte, kuid tegelikult pole neile tähtis, mitu jalga on kiilu all. Oluline on asustus rannas ja selle näitab kõige paremini ära tavaline Regio maanteeatlas. Eelkõige Tallinna lahe ületamiseks on ühel süstal küljes ka radaripüüdja – et suurte laevade radariekraanil näha oleks. GPSi dubleerib kompass, kui nähtavus peaks kehvaks minema ja GPSiga midagi juhtub.
„Osmussaarele mineku jätsime me ära,” tunnistab Reimann loodusjõududele allaandmist. Saarele minekuks tuli informeerida ka piirivalvet. Kaldal lahkudes juba sealt helistatigi: kas tõesti kavatsete sellise lainega saarele minna? Ei kavatsetud, sest üks kajakk käis Dirhami murdlainetuses kohe kalda ääres ümber. Teistel olevat olnud sekundite mäng, et küljega murdlainesse sattudes püsti jääda: akrobaadina tuli rulluvat paati otse hoida.
„Piirivalvega on olnud hea koostöö igal pool, Pärnu lahte ületades lubati lausa üks kaater turvama saata, kui vaja,” räägib Reimann. Ka rannarahvaga on läbisaamine olnud enam kui hea: „esialgu ehmatatakse ära, kui tuleb seltskond süstasõitjaid merelt, kes väidavad, et teevad matka ümber Eesti, pärast aga ollakse väga sõbralikud.” Pakutud on tuulehaugi, isegi korralikku sauna.
„Lääne-Eestis näeb maad hoopis teise nurga alt, üksikule saarele või poolsaare otsa näiteks on püsti pandud kallis rehetare, rookatus peal,” räägib Reimann päikeseloojangu ajal jahedaks tõmbuvas Meremõisa rannas. Termomeeter näitab 3-4 kraadi sooja, tavaliselt on öö jooksul ka miinustesse kiskunud. „Lisaks on iga neeme otsas kole veneaegne piirivalveputka.”
Vahetustega matkal osalevad põhiliselt rekreatsioonitudengid pedagoogikaülikoolist, Reimann ise aga korraldab lisaks õppejõu ametile ka merekajakimatku ja saab sellise reisiga kogu Eesti rannikust ülevaate. Tudeng koostab läbitud lõigust päeviku, saab arvestuse ja ainepunktid kirja. Pikk retk võeti aga ette sellepärast, et näidata loodussõbralikku ning huvitavat kajakimatkamist, mis on kontimööda ka tavalisele aktiivsele inimesele.
Ilmus ka 11. juuni Äripäevas (2004).
