Eesti Looduse ammune artikkel ütles, et ega Tõlinõmme järves suurt vett enam polegi. 1937. aastal lasti järv kuivaks, et rammusaid põllumaid juurde saada. Linnud tõmbasid seepeale järvelt minema. Nüüd mõned pardid ja luiged on küll tagasi, aga linnurohkusest, nagu kolmveerand sajandit tagasi, enam rääkida ei saa.
Pildid Reisijututoa sünnipäevamatkast Tõlinõmmele on siin.
Niisiis, asusime otsima Vääna-Keilajoa tee äärest. Esialgu kaardi järgi, mis lubas 1 km kaugusele viivat teed. Sumpasime loduses metsas, kuni appi tuli moodne tehnika - MGMaps mobiilis võttis üle GPRSi kaardiserveriga ühendust ja imede-ime - väljamaa kaardi peal oli Tõlinõmme järv täitsa peal, üsna täpselt välja joonistatud veel pealegi.Mobiilist saime järve koordinaadid ja selgus, et sinnani on 1,6 km.
Silkasime tagasi auto juurde ja otsustasime enne teiselt poolt lähenemist üle tee ka ühe militaarse platoo üle vaadata.Ja see platoo oli masendav. Keila-Joa elanike prügi laius silmapiirini. Milline ökoloogiline jalajälg, s***loopijad võivad uhkust tunda, et neid mäletatakse veel mitu põlvkonda - kemikaalid, asbest, ohtlikud jäätmed on järeltulevate põlvede organismis veel kaua.
Õnneks oli Vääna maastikukaitseala ja Tõlinõmme järv sellest ökokatastroofist pisut eemal ja puhas.
Parkisime auto 800 meetri kaugusele järve keskpaigast ja trampisime oma pool kilomeetrit, kui mets lõppes nagu niidetult ja algas pilliroomüür. See oligi kunagine järvepiir. Talvel ilmselt on seal hea sahistada kuni järveni välja.Kuid ka nüüd, pluss kaheksa kraadisel esimesel advendil võis järveni jõuda. Nägime veesilma ära mööda kallast kagusse liikudes ja luigepaari ka seal ujumas. Sügavust on järvel napilt meeter. Poole sügavam on mudakiht vee all. Ja siis tuleb kõva paas.
Selline omapärane järv siis kohe Tallinna külje all.
