Pühapäevaleht, 1997
Kaido Einama
Olid ajad, kui Kanaari saared olid Eestist välismaale reisija prestiiþireis. Pärast Kanaare tuli kõik muu: Pariis, London, New York. Nüüd käivad Kanaari saartel need, kellel kunagi see nimi kõrvu jäänud või need, kes harjumusest eest leida mugavaid muretuid liivarandu ikka sinna lihtsalt puhkama sõidavad. Ilma kurnavate ekskursioonide ja tüütu bussisloksumiseta.
Kanaarid kui kuritahtliku logelemise sünonüüm on praegugi oma mõjujõus, kuigi saar iseenesest on peale liivarandade ka vanade ja ajalooliste vaatamisväärsustega. 1500 kilomeetrit Atlandit eraldavad Euroopast saari, mida peetakse iidse Atlantise ainukeseks vee peale ulatuvaks osaks.
Soomlased sealgi ees
Kanaari-buum on põhjanaabritel kestnud juba kaua ja kestab edasi. Eestlasi viib maatükikesele keset Atlandit soomlaste reisilennuk. Kohapeal on reisifirmade endi ehitatud hotelle, nende täitumise eest hoolitsetakse pidevalt ka lõunanaabritele kohti müües. Rannaäärsed ööbimiskohad on kohaliku elaniku amme kuhugi sisemaale peletanud, maailm merest mägedeni on sajaprotsendiliselt ainult turistidele.
Suur Kanaar: nagu vanas seiklusjutus
Loomulikult peletaks enamuse turiste eemale saar, mis ümberringi tihedalt hotelle, restorane ja ööklubisid täis. Juua ja pidutseda võib kodus ka, selleks ei pea Aafrika külje alla sõitma. Põhjapoolne saareosa ongi nagu vanas seiklusjutus: merest tõusvad kaljud lopsaka troopikametsaga, sügavad orud salapäraste jõgedega ja kahtlased pärismaalased guanchid, kes tegelikult on juba ammu turistidele näitamiseks ära taltsutatud.
Tüüpilisel seiklusjutte-maalt-ja-merelt stiilis saarel on keskel ka üks suur mägi. Grand Canarial on see oluline asi olemas: Cruz de Tejeda mägi, kuhu turistid kindlasti päris tippu viiakse.
Linnad on oma osad enam-vähem ära jaotanud. Põhjas asuv Las Palmas uhkeldab oma odavate turgudega, Bahia Feliz kõige suuremate ja sinisemate välibasseinidega, kus võib nädalaid liguneda, süütu nimega kohas: Inglite rannas ehk Playa del Inglésis käib aga pöörane ööelu. Puerto Rico lubab rohelust rohkem kui teised linnad.
Roheluse pakkumine ei ole kuumas kliimas niisama tavaline asi. Tavaliselt veetakse lõõskava päikese all turistid kuhugi liivakõrbe, kaamelid istumise all higistamas. Kanaaridel tehakse sedasama: viljatut maad jätkub ka paradiisisaarel. Teele minnakse juba varavalges.
Kalamehe hommik
Kanaaride varahommik on mõõdukalt värskendav. Jahe tuul toob merelt pisut alla kahekümnekraadise sooja ja lõunamaiselt ööelu elavad hispaanlased on siis rahulikult unenägusid vaatamas. Rahutu turist võib just siis jalga tõmmata paksemad pükid, pähe seada laia äärega käbikorjaja-mütsi ja randa uidata. Sealt leiab mõne ärksa inimese: paadimehe, kes on otsustanud ise kalale minna ja mõne turisti ka ühes võtta. Kalapaat ookeani minekuks peab olema tugev.
Kui turist mõne sellise tegelasega kaubale saab, võib kujutleda end kui osalist raamatust "Vanamees ja meri". Loomulikult ei jahi praegused paadimehed nii suuri kalu, kui Vanamees konksu otsa sai.
Enamus turiste suundub merele varasest kalamehest mitu tundi hiljem. Nende jaoks on laiad ja pikad laevad, nii lahtised, kui võimalik. Terve päeva tiirutatakse ümber saarte, ujutakse, käiakse laevarestoranis. Pole ka paha, kui arvestada lõbusat meeleolu, mida hispaanlased keelpilliansamblitega esinedes tekitavad.
Seltsielu basseinis
Bahia feliz on veider turismikeskus. Elu keerleb seal basseinide ümber. Igal hotellil on hiiglaslik veesilm, mille ümbrusse kogu hotellirahvas jääb pidama hommikust kuni pimeda saabumiseni. Basseinis tutvutakse, sõlmitakse rahvastevahelisi sidemeid, mõnikord isegi abiellutakse. Kummimütsikestega kaetud postide otsast julgevad vanemad oma lapsi vettehüppeid harjutama lasta, jälgedes neid laisalt kaldal kasvavate palmipuude alt.
Vana sadam mereröövlitele
Puerto Rico on vana tuntud sadam, meremeestele. Sadamakõrtsid on küll üles löödud tavaturistide jaoks, kuid Puerto Ricos leidub ikka vanu merekarusid, kes ise mõne jahiga kohale on seilanud ja jala kuumale liivale pannes naudivad seda, et maapind jalge all ei kõigu. Turistid kõõluvad tavaliselt linna lähedale jääval mäel, et näha üle mere naabersaart Teneriffet.
Turistidele tehakse ka mereröövliretki, mille peale tõelised merekarud põlastavalt turtsuvad. Tõesti - need pole mingid nugademängud, kamp pühapäevajalutajaid viiakse lihtsalt naabersaartele lõbutsema, seni kuni ankrus seisvva "röövlilaeva" meeskond seltskonnale kohalikke rahvushõrgutisi valmistab.
Teneriffe - aina rahulikum
harva saab näha Euroopa külje all vaatepilti, kus merest tõuseb kalju, mille tipp on lumine! Teneriffe kõrgeim tipp on tõesti mõnikord lumine. Kes viitsib, võib palmide alt üles mäe otsa isegi suusatama ronida, kui lund jätkub ja lumelauad juhtuvad nagu pooljuhuslikult reisikotti sattunud olevat.
Kaktuseväljad ja sibulapõllud laavakuhilate vahel
Kanaari saared on tegelikolt üsna erinevat nägu. Lanzarottel kasvatatakse näiteks sibulat ja kaktusi. Saare põhjaosas on näidisküla Orzola nagu meie Käsmu, kus kalurirahvas ja põllumehed usinalt edasi nokitsevad. Kui turistid neile sisse ei tooks, siis tõenäoliselt nad enam nii vanamoeliselt kalade ja põllutaimedega jännata ei viitsiks.
Sealsamas tehakse ka turisti jalgealune sõna otseses mõttes kuumaks. Mitte et pärismaalased sunniksid neid tulistel sütel käima vaid loodus ise hakkab õhukese tallaga jalavarjudega reisilisi kimbutama, kui veel kuumadele vulkaanikraatritele läheneda. Tulekuninganna Timanfayan aga on kohalike elanike jaoks tähtis. Tulekuninganna nimelt aitab neil liha küpsetada. Pole vaja mikrolaineahju ega muud ebakindlat abivahendit, viska liha-muna kivile ja vulkaaniline soojus teeb ülejäänu.
Kuigi Kanaari saared kipuvad unustusse jääma, on aprillis veel tõeliselt eksootiline sinnakanti sattuda. Temperatuur hakkab suve saabudes tasapisi tõusma, kuid 25-26 kraadi pole eestimaalase jaoks veel tappev. Pealegi pole enne maid sinna oodata suuri hispaanlaste horde, kes armastavad oma puhkuse veeta kodumaa paradiislikel saartel.
