Aardeotsijad GPSiga

Kaido Einama
Ilmunud Reisimaailmas, suvel 2004

Vaata siit Reisijututoa geopeituse lehekülge

Külameest võib tabada hämming, kui ta metsas hulkuvaid inimesi metsavaraste pähe kinni nabima tõttab - selgub, et tegemist on hoopis geopeituse mängijatega, kes oma lõbuks kindlatele koordinaatidele peidetud aardeid otsivad.

Geopeitus on alles neli aastat vana mäng, mis sai alguse Ameerikast. Praegu on Eesti territooriumile peidetud umbes paarsada aaret, mille otsimine kujuneb põnevaks ning millega kaasneb Eesti vaatamisväärsuste avastamine ja tundmaõppimine.

Geopeitus sai alguse 1. mail 2000. aastal, kui USA militaarjõud otsustasid eemaldada tsiviilkasutajate GPS seadmeid segava moonutuse, mis ei lubanud asukohta väga täpselt määrata. Siis arvati, et terrotismioht pole nii suur, et GPSi täpset näitu hälvitada. Õnneks on asukohamääramine mõne meetri täpsusega võimalik ka praegu, kui on olemas kasvõi lihtsaim ja odavaim GPS seade, mis poest saada.

Juba paar päeva peale GPSi täpsuse suurendamist peideti esimene aare – USAsse Portlandi. 10. veebruaril 2001. aastal peitis Eesti geopeituse veebi vedaja Enn Veenpere ka esimese Eesti aarde Valgamaale.

Mängu käigus peidab keegi mõnesse huvitavasse kohta aarde. Selles ei sisaldu tavaliselt midagi väärtuslikku, kuid lastega otsima minnes võib pisipere leida teiste poolt peidetud asjade hulgast just neile vajaliku. Kui aardest on midagi võetud, pannakse sinna midagi ka asemele, et järgmistel leidjatel jälle võtta oleks.

Selline aardeotsimine on tänu paarisajale aardele, mis üle Eesti peidetud, muutunud omamoodi legenditurismiks: seltskonnad GPSidega tuhnivad vanades koobastes, ületavad jõgesid ja loevad samme tuntud vaatamisväärsuste juurest, et siis puujuurte all leheprügis sobrada ja välja tuua sinna peidetud aardekast.

Eesti geopeituse veebis Geopeitus.ee saab aaretest põhjaliku ülevaate ja tänu kaardimootorile võib ette võtta näiteks planeeritud matkapiirkonna ja kirja panna selle lähedusse jäävad aarded.

Mina alustasin näiteks täiesti juhuslikult selle aasta 1. jaanuaril seltskonnaga, kellel kamba peale GPS, aardest nimega Vanapagana Baarikapi. Seiklus algas sellest, et lumetorm oli õigetele geograafilistele koordinaatidele N 59 30' 37.4'' E 25 29' 47.5'' viiva tee kinni tuisanud ja ära jäätanud. Müttasime lumes, kuni jõudsime Turjekeldri joani, mis ka talvel hea vaatamisväärsus. Aarde leidsime vihje järgi (puuõõnes) ning selle sisust saime teada, miks kohta ka vanapagana kõrtsiks nimetati. Otsijaid uurima tulnud külamees ei saanud esialgu geopeitusest suurt aru, aga arvas, et koht on huvitav ikkagi. Ja neid uusi mänge tasub ka ikka mängida, mitte kodus ainult istuda (ja napsutada).

Aardeni võib jõuda ka tõsiseid ekstreemsusi läbides. Nii näiteks juhtus meiega, kui ületasime merejääd Pedassaare aardeni jalutades. Läänemere muutlik ilm muutis pühapäevajalutamise turvalisel merejääl ohtlikuks ekspeditsiooniks, kui selgus, et saare lähedal jääd peaaegu polnudki, vaid õhuke jala all lohku vajuv kirmetis viis kaldani. Aare aga jäigi leidmata.

Nõmmeveski juga on paljudele tuntud vaatamisväärsus, kuid vähem inimesi teab, et sinna lähedale on peidetud geopeituse aare. Keset talve, kui seiklushimulistel seltskondadel külma ilmaga suurt midagi teha polnud, ilmus geopeituse lehele teade uuest varandusest ja juba mõned päevad hiljem läks lahti tõsine jaht: Nõmmeveskile vooris mitu seltskonda korraga, ühed leidsid eest teised aardeotsijad ja kui õhtu saabus, oli jõe järsk nõlv üsna siledaks tallatud ja kõik puujuured lumest lahti lükatud.
Sama võib juhtuda, kui aare Tallinna külje alla peita, nagu seda tegid GPSi müüjad, kes paljassaare poolsaare tippu peitsid aarde koos GPSi ostjale mõeldud sooduskupongiga. Tallinnast sadakond kilomeetrit eemal asuv reisiseltskond startis juba samal õhtul, kui koordinaadid veebis avalikustati ning leidis aarde hilisõhtul, saades oma kupongi. Teised aardeotsijad, kes kõik järgmisel päeval lumistele paljassaare teedele suundusid, pidid kupongita jääma. Nii ka meie – vastu tulnud sõiduauto osutus samuti aardeotsijate omaks ja kui jõudsime GPSiga õigetele koordinaatidele, seisid seal kaks kahtlast kuju. Ääri-veeri juttu alustades selgus, et eesmärk on sama – ka nemad on tulnud geopeituse aaret otsima. Koos selle ühest peidukohast leidsimegi. Õnneks oli järel veel minikompasse, mis vahest aardeotsimisel ära kuluvad.

Ega palju aega kulugi, kui algaja geopeituse aardeotsija lõpuks kiusatusele vastu ei pea ja ise aaret peitma läheb. Nii juhtus ka meiega: ühel talvisel kargel päeval võtsime ette teekonna kuhugi ilusasse kohta, varandusekarp kaasas. Eestimaa Kivide Kuningas tundus peitmiseks hea koht olevat: lisaks huvitavale teekonnale läbi vana sõjaväeosa näeb ära ka nõukogude ajal peidus olnud hiiglaslikud rändrahnud ning suurima juures saab tegeleda ka aardeotsimisega.

Teise isepeidetud aarde vedasime juba raskemini ligipääsetavasse kohta, et teha otsimine meeldejäävaks teekonnaks. Vasalemma jõe kaldale iidse puu alla peidetud varandus sai ka legendi – teatavasti oli just sealkandis metsades tegutsenud Eduard Börnhöhe Villu raamatust tasuja, lähedal asub ka Lodijärve loss, mis praegu kannab Klooga mõisa nime. Kuna aare asub Klooga laskepolügooni servas, on ka juurdepääsemine nuppu nõudev, et mitte laskevälja tõkkepuu taha sattuda.

Meie enda ekspeditsioon sai lumises metsas kesta hilise õhtuni, sest sobiva peidupaiga otsingud võtavad aega. Lumises metsas tundus jge mööda edasi minek aina huvitavamaks muutuvat. Jõe kaldal olev hiigelpuu aga pakkus aardele kõige sobivama pesa. Lisaks legendile, mis aardeotsijaid kohale meelitada võiks, on lähedal ka mitu vaatamisväärsust, kuhu tavaturist ei satu: metsa uppunud mahajäetud vesiveski ja ellujääjate ehitatud mitmetoaline ellujäämisonn. Lisaks muidugi jõgi, mis talvel meelitab jääskulptuuridega, suvel aga pakub põnevust neile, kes valelt kaldalt on aardeni lähenenud: siis tuleb leida sobiv koolmekoht vee ületamiseks.

Alati ei asu aarded maa peal kergesti kättesaadavas peidupaigas. Näiteks salapärase nimega Metabentoniit vihjab oma koordinaatidega Paldiski maantee Vääna teeristile ja tundub, et pole midagi lihtsamat kui auto tee äärde jätta ja minna varandust noppima.

Kohapeal aga selgub, et koordinaadid vihjavad lagedale platsile, aaret tuleb aga piltide järgi otsida kuskilt maa sisemusest. Natuke ümbrust kammides leiabki kõrvalise pilgu eest varjatud koopasuu, mis jätkub õige mitmeid kümneid meetreid maa sisemusse. Kes küll ehitas sellised maa-alused ehitised? Milleks neid kasutati? Nendele küsimustele leiab vastuse hiljem Internetist ajaloomaterjale otsides. Koopas aga viivad edasi tellistele pandud lauad, mis lõpuks vee alla kaovad. Ei aita ka kummik – koopa sügavaimas osas voolab vesi lahinal üle ääre sisse. Sumame siiski edasi ja käigu lõpus, ainsal kuival künkal, aare lebabki.

Klassikaline seiklusraamatutest tuttav aardeotsimine ootab aga neid, kes võtavad käsile AVSi aarde. See asub Padise kloostri varemetes, kuid otsimiseks ei piisa täpsetest koordinaatidest. Proovisime ise – paekivimüüride vahel hakkab GPSi näit hüppama ja oma täpset asukohta polegi lihtne määrata. Aitavad vihjed: tuleb lugeda samme trepist üles, siis keerdtrepist alla ja siis liikuda maa-alustes pimedatest keldrisaalides õiges suunas kuni võlvideni, mille all aare peitubki. Taskulambivalgel leiab aardeotsija kivide alla pandud roostes plekist karbi, milles ohtralt 21. sajandi varandust ja logiraamat. Sinna panevad aardeotsijad end kirja, lisades ka muljed, mis neil aardeni jõudmiseni tekkisid. Meie paneme kirja, et pimedal keerdtrepil sai pea kõvasti ära löödud, kirja tuli panna ka, mis aardest võetud ja mis sinna jäetud.

Üks teine mäng, mida saab siduda ka geopeitusega, on koordinaatide ristumispunktides käimine. Seiklejate ülesandeks on jõuda punkti, kus kraadid lähevad n.ö nulli, näiteks koordinaadid N 59° 00' 00'' E 24° 00' 00'' on koht Läänemaal keset soist metsa, kuhu on muuseas peidetud ka geopeituse aare. Kogu maailmas on selliseid punkte kümneid tuhandeid, Eestis aga kuus. Enamus neist kuskil metsas, paar tükki ka meres.

Koordinaatide 59 ja 24 ristumispunkti suundusime kruusateelt ära pööravat vaevumärgatavat metsateed pidi, mis õige pea vee ja mahalangenud puude alla kadus. GPSi järgi õiget suunda hoides rühkisime vesises metsas edasi, kus vist aastakümneid polnud inimjalg astunud, kuni jõudsime mahajäetud metsataluni. Sealt oldi lahkutud ka kümneid aastaid tagasi ja nii, et isegi köögilauale olid nõud alles jäänud. Eestiaegne mööbel pidas vaatamata sellele, et majal katus sisse langenud, hästi vastu, oli vaid pisut sammaldunud. Sealtsamast paarsada meetrit eemal leidsime ka aarde, mis oli talvel peidetud, kuid siiski üsna hästi niiskes metsas säilinud.

Aardepeitjaid ja –otsijaid on igasuguseid: kes sõidavad iga aarde juurde autoga võimalikult lähedale, kes matkavad kilomeetreid jala, et kohale jõuda, kes teevad jalgrattal väljasõidu, et läheduse sasuvad aardeid üle vaadata. Kõiki ühendab see, et kaasas on GPS (kuigi mõned aardetsijad saavad juba ka ilma hakkama, kasutades vaid täpset kaarti). Geopeitus on pereüritus, kus varandust otsivad tihti nii suured kui väiksed pereliikmed. Kui miski muu kodust välja ei vea, siis seiklus varanduseotsingul ikka.