Kaido Einama

PC World/Arvutimagasin, Juuli 2005

GPS on järjekordne militaarne leiutis, millest hiljem on tõusnud suurt kasu ka tavainimesele.

Asukohamääramine mõnemeetrise täpsusega võimaldab rändajal täpselt jälgida oma asukohta ja kaugust sihtkohast, Ameerika pereemal leida peale ostude tegemist auto parklast üles või mänguhullul, virtuaalprillid peas, kihutada reaalsel tänaval virtuaalsesse tänavalahingusse.

GPS (global positioning system) on USA sõjaväe poolt loodud kogu maakera kattev satelliitide süsteem, mille signaal abil saavad vastuvõtuseadmed arvutada üsna täpselt oma asukoha. Kui on „näha” vähemalt kolm satelliiti, siis pole probleemiks ka kõrguse määramine. Alates 2000. aasta 1. maist kõrvaldati tsiviilseadmeid segav nn. SA moonutus ja nüüd on võimalik igaühel vastavalt oma navigatsiooniseadme võimekusele asukohta kuni mõnemeetrise täpsusega määrata. Segavaks asjaoluks võib sealjuures olla kehv levi või signaali varjavad objektid, näiteks enamus ekäis-GPSidega kivimajas ruumis olles signaali kätte ei saa. Isegi paks mets võib GPSi kasutaja teinekord pilves ilmaga hätta jätta, seepärast on lisaks kõrgtehnoloogiale vaja taskusse pista tagavaraks ka vana hea kompass, mis reeglina alt ei vea.

GPS-seadmeid, mida omale teenäitajaks võtta, on tohutult palju ja enam ei piirdu võimalused vaid suhteliselt kalli ja mobiilist mitu korda suurema käsi-GPSiga. Satelliitidelt asukoha-infot vastu võtma on viimasel ajal pandud ka igapäevaseadmeid, näiteks mobiiltelefone ja pihuarvuteid.

Käsi-GPSid
Eestis tuntakse kahte suurt tegijat – Garminit ja Magellani (firmanimi on Magellani GPSide tootjal Thales). Eks leidub ka teisi, kuid nende leidmiseks peab poodides juba pikemalt ringi otsima.

Mõlemal suurel GPSi-tootjal on oma fännid, kuid algajale ilmselt fännide nõust kasu pole. Valiku teeb igaüks oma maitse järgi, sest tootjad on mõnes mõttes üsna sarnased. Sama klassi GPSid teevad enam-vähem samu asju, ehkki välimus on erinev.

Mis siis peaks ühel pihku mahtuval GPSil sees olema?
Kindlasti täpne asukohamääramine on kõige olulisem. Näiteks 12 satelliidi leidmine, WAAS ja Egnos. Kaks viimast tähendavad veaparandussüsteeme, mis aitavad GPSil täiendavalt asukohta täpsustada. Nendega saavutataksegi mõnemeetrine täpsus. Loomulikult on oluline teekonna salvestamine. Tavaliselt hoitakse mälus nii umbes paar tuhat punkti (iga punkti kohta salvestatakse geograafilised koordinaadid, kellaaeg ja kõrgus). Väga vajalik on võimalus teekonnapunkte salvestada. Nende arv sõltub kasutatava GPSi mälust.

Kui teekondi ja teekonnapunkte on soov ka hiljem kasutada, siis muutub oluliseks võimalus ühendada oma seadet arvutiga. Peaaegu kõik GPSid võimaldavad seda, vaid kõige odavama klassi omadel puudub see võimalus. Ühendus käib USB-juhtme kaudu, moodsamad suudavad arvutiga jutule saada ka näiteks Bluetoothi abil.

Kallima otsa mudelitele lisanduvad veel detailkaardi võimalus (see tuleb Eesti kohta tavaliselt eraldi osta), baromeeter täpsema kõrguse määramiseks ja elektrooniline kompass, mis määrab põhja-lõuna suuna mitte liikumise järgi arvutades, nagu kõik odavamad GPSid, vaid traditsiooniliselt maa magnetvälja järgi.

Kaardiga GPSidel on juba oluline ka ekraani värvilisus, ilma kaardita pole sellel suurt tähtsust.

GPSide hinnad algavad mõnest tuhandest kroonist ja võivad ulatuda kümnete tuhandeteni. Lisaks seadme ostule mingeid muid kulutusi eriti ei järgnegi – lisavarustusena võib tekkida vajadus näiteks arvutikaabli, autohoidiku, vutlari või tarkvara järele, kuid GPSi kasutamise eest, nagu vahel ekslikult arvatakse, keegi mingit tasu ei nõua.

Reeglina on GPSid ka põrutus- ja veekindlad, kuid ostes tasub kindlasti uurida see üle – kuigi enamasti nii on, võib mõni eksootiline mudel vett mitte kannatada.

Plotterid ja autonavigatsioon
Plotteriteks nimetatakse suure ekraaniga GPSe, mis näitavad kaarte, arvutavad teekondi ja juhatavad häälega õigesse kohta. Tegemist on omamoodi autopiloodiga, mis suudab juhti sõidu ajal suunata. Paraku Eesti kohta nii täiuslikke kaarte pole, mis teekonda arvutaksid ja siis juhataksid häälega, mis teeotsast vaja ära pöörata, kuid Euroopas, Aasias või Ameerikas seigeldes on sellest palju abi. Plotterite hinnad algavad napilt alla 10 000 kroonist ja nad on tavaliselt mõeldud kasutamiseks sõidukis – autos või laevas. Käsi-GPSist erinevalt on neil lisadena võimalik kasutada kaugjuhtimispulti ja häälkäsklusi, plotteril on olemas kaart ja paljudel ka puutetundlik ekraan.

GPS mobiili sees?
Ainuke mobiil, millele saab praegu osta GPS-lisa, on Nokia 5140 koos Xpress-on GPS korpusega. Internetipoodidest võib veel leida hübriidtelefone, mida meil poodides praegu pole. Nokia Xpress-on GPS korpus võimaldab laadida navigeerimiskaarte üle GPRSi, kuid Eesti kohta paraku veel kaarte pole. Matkakompuuter salvestab jooksvalt teekonnainfot 100 teepunktina, millest saab koostada kuni 30 marsruuti. Suunajuht aitab hoida õiget suunda, teepunkte saab saata otse SMS-sõnumiga. Paraku on täpsemaks navigeerimiseks see variant kohmakas, sest täpsus on mitmeid kordi väiksem ja mälu ka napib teekonnapunktide salvestamiseks. Kuid väärtus telefoni GPSi ühendamine on kindlasti väärtus omaette, et huvitavate kohtade koordinaate näiteks salvestada või sõpradele oma asukohast teatada.

Pihuarvuti GPSiks
Pihuarvuti on mugav käepärane arvutiasendaja, navigeerimisel võib ka temast abi olla. tavaliselt saab pihuarvuti navigeerima panna GPS-kaardi lisamisega. See käib CF-pistikusse lisaseadmena ja vastav pihuarvuti tarkvara hakkabki näitama asukohta ja muud teekonnainfot. Moodulite hinnad algavad mõnest tuhandest kroonist ja mugav on asja juures see, et salvestusmahtu on pihuarvutis juba rohkem ja navigeerimist saab siduda erineva tarkvaraga, mis seal jookseb.

Navigeeriv pihuarvuti
Eraldi äramärkimist vajab juba pihuarvuti, millesse on GPS sisse ehitatud. Peatselt müügile tulev iPAQ hw 6510 on tõeline kõik-ühes aparaat, mis sisaldab lisaks igasugusele kontoritarkvarale ka GPSi, GSM telefoni ja digikaamerat. Mida veel tahta? Mitte ühtegi muud elektroonikavidinat pole enam vaja kaasas kanda, piisab vaid sellest ühest. Siit algavad ilmselt paljud uued rakendused, mis säärast sümbioosi ära kasutavad – interaktiivsed mängud, reaalajas toimiv äri asukohapõhise infoga, uus tase kommunikatsioonis. Hind pole ka tappev – tavapäraselt veidi üle 10 000 krooni, nagu uutel pihukatel kombeks.

GPS-moodul sülearvutile
Tegelikult võiks siia alla võtta kõik n.ö GPS-moodulid, millel pole ekraani ega nuppe. Need määravad vaid asukohta ja edastavad saadud info Bluetoothi, USB pistiku või Compact Flashi pistiku kaudu arvutisse. USB-juhtme otsas asuv GPS on aga levinuim ja teda hakkab peagi ilmselt välja tõrjuma Bluetoothi kaudu signaali edastav karbike. Kogu mõistus ja kasutaja võimalused asuvad arvutis, kus moodulit juhib vastav tarkvara. Selle lahenduse eeliseks on, et GPS moodulit saab juhtme otsas näiteks tõsta paremasse levisse (auto katusele, aknast välja). Paraku on selline mitme seadmega opereerimine kohmakam, kuna vaja läheb sõle- või pihuarvutit. Kui aga need on niikuinii kaasas, siis odav, mõne tuhande kroonine GPS moodul ajab asja ära. Täpsus on neilgi mõni meeter.

Täppis-GPSid
Ega tavakasutajale täppis-GPSidest suurt kasu polegi ja kallid on nad ka. Kuid aeg-ajalt võib neid siiski vaja minna, näiteks kasvõi naabriga „Tõde ja Õigust” mängides piiripostide nihutamisel. Kuna täppis-GPS määrab järeltöötlusega asukoha juba sentimeetrite täpsusega, siis saab oma krundi piirid ise üle mõõta kui kahtlus tekib, et keegi on neid nihutanud ja siis vaidluse juba tõsisemalt ette võtta. Täppis-GPSe kasutatakse ka ehitusel – nii majade kui teede loomisel. Kuna hind on kallis ja vaja läheb neid harva, siis vastav mõõdistustehnika on renditav.

TABEL
Populaarsed käsi-GPSid
Algajale
Magellan eXplorist 100 Hind 2550 (www.gps.ee). Trendika välimusega (oranzh kest ja taustavalgustus) selge ekraaniga lihtne navigeerimisseade, millel kõik hädavajalik olemas. Pluss: suur täpsus; Miinus: arvutiga ei saa ühendada.
Garmin eTrex Hind 2200 kr (www.jakari.ee). Mugavate küljel asetsevate nuppudega kompaktne navigeerimisabimees algajale kasutajale. Pluss: mugav kasutamine, lihtne menüü; Miinus: väiksem täpsus; Pluss: arvutiga ühendamise võimalus.

Nõudlikumale
Magellan SporTrak Pro Hind 5900 kr. GPS näitab ka kaarti, hea täpsus (3-7m). Pluss: võimalus laadida Regio Eesti detailkaart; Miinus: halvastiloetav ekraan.
Garmin GPSMAP 76 Hind 5300 kr. GPSis on maailma baaskaart, selge ekraaniga seade sobib ka näiteks merel kasutamiseks. Pluss: suur ja selge ekraan; Miinus: suured mõõtmed.

TABEL
GPS-mängud
Navigeerimismängud, mis põhinevad geograafilistel koordinaatidel, aitavad oma maastikutundmisoskusi arendada ja sisustada seiklusrikkalt vaba aega.

Geopeitus
www.geopeitus.ee
Keegi mängija peidab huvitavasse kohta aarde, annab vastaval veebilehel teada selle koordinaadid ja teised mängijad võivad peidetud varandust otsima asuda. Aardesse pandud asjadest tohib midagi endale võtta ja siis tuleb ka midagi asemele panna. Külastus logitakse logiraamatusse.

Geodashing
Geodashing.gpsgames.org
Iga kuu alguses laaditakse kodulehele üles kogu maailma kattev juhuslike punktide kogum. Juhuslikke punkte saab külastada ühe kuu jooksul, võidab kõige rohkem punkte kuu jooksul kogunud mängija või tiim.

Ärielu, september 2005
Kaido Einama

Muinasjutt kaardist, mis igal ajal näitab sinu asukohta, sai möödunud sajandi viimastel kümnenditel teoks: esialgu vaid sõjaväe jaoks 1978. aastal orbiidile saadetud GPS-satelliidid aitavad praegu igaühel oma asukohta mõnemeetrise täpsusega kindlaks teha, kui on olemas vastav GPS-seade.

Ja ega reisimine polegi enam ainus GPSi (global positioning system – globaalne asukohamääramise süsteem) kasutusala mittemilitaarse kasutaja jaoks – täpne asukohamääramine on abiks kasvõi metsas seenel, järvel kalal või linnadžunglis olles, viimastel aastatel on GPSist saanud ka n.ö rahvaspordivahend mitmesuguste asukohamääramismängude mängimisel.

Lihtsalt öeldes on GPS-seade raadiovastuvõtja, mis otsib maakera katvate GPS-satelliitide signaale ja nende järgi arvutab välja oma geograafilised koordinaadid. Kuid vaid koordinaatidega tegutsemine on kasutajale tülikas – sellepärast saab moodsa käsiseadmega lisaks leida oma asetsemise teiste lähedalasuvate objektide suhtes, näha asukohta kaardil, leida teekond vajamineva punktini, määrata liikumiskiirust, salvestada käidud teed ja hinnata kohalejõudmise aega. Enamusel GPSidel on veel juhe ühendamiseks arvutiga, mis teeb asukohamääramise veelgi lihtsamaks. Sülearvutiekraanil saab siis GPSist tulnud info abil näha ja leida teekondi juba põhjalikke kaarte ja andmebaase kasutades. Reisil olles on see hindamatu abimees õigete teeotste ja vaatamisväärsuste leidmisel, aga ka lähimasse bensiinijaama, lillekioski või restorani jõudmisel.

2000. aasta 1. mail saabus tsiviilkasutajatele läbimurre GPSi kasutamise ajaloos – kui enne oli käsiseadmete täpsuseks mõnisada meetrit, siis sellest kuupäevast eemaldas USA armee n.ö segajad ja muutis kõigile kättesaadavaks suurema täpsuse, mis võimaldab asukohta määrata mõnemeetrise täpsusega. Ehkki terrorismihirmus on kaalutud selle täpsuse eemaldamist, pole seda siiani õnneks tehtud. Peagi saab valmis ka Euroopa navigatsioonisüsteem, mis võimaldab kasutada juba satelliite, mis ei kuulu vaid USA sõjaväele ja kindlasti suurendab see veelgi täpsust ja ligipääsetavust.
Ligipääsetavus tähendab seda, et GPS-seade ei pruugi alati olla võimeline asukohta määrama – satelliidid on kõrgel maa kohal kosmoses ja kui ette jääb takistusi, mis otsenähtavust segavad, võib täpse asukoha määramine ebaõnnestuda. Tavaliselt ei suuda lihtsad GPS-seadmed satelliitide signaale vastu võtta suurtes majades või paksu metsa all.

Kus neid kasutatakse?
GPS-seadmeid kasutatakse nii maal, õhus kui vees, võib öelda. Luksuslikumatel autodel ja maasturitel võib GPS-süsteem juba sisse ehitatud olla, ehkki Eestis on sellest vähe kasu: autodele pole Eesti kohta piisavalt täpseid kaarte, et siinkandis ringi sõites navigatsiooniseadmest kasu võiks olla. Küll aga aitab GPS ärandamisvastastes seadmetes, aidates „plehku pannud” auto asukohale politseil jälile jõuda. Kui päästeteenistustest rääkida, siis GPS on tihti abiks ka abivajajateni jõudmisel ja ise abi vajades on kõige täpsemini võimalik oma asukohta päästjatele öelda, kui kaasas juhtub olema GPS-seade, mis koordinaadid annab. Näiteks mägedes või merel võivad geograafilised koordinaadid olla ainus kindel pidepunkt.

Jahtidel ja väikelaevadel on GPS vägagi levinud. Seal kasutatakse enamasti spetsiaalseid mere-GPSe, mis näitavad asukohta merekaardil ja on ühendatavad teiste pardaseadmetega. Õhus on GPSist abi samuti väikelennukitel lisaseadmena oma asukoha kindlakstegemisel. Autodes võib kohata nn plottereid, mis on suure ekraaniga GPSid ja vajadusel juhendavad häälega, kust teeotsast ära pöörata.
Arvutikasutajatel on võimalik osta GPS-moodul, millel endal pole ei ekraani ega nuppe, kuid mis on ühendatav arvutiga kas USB-pistiku või Bluetoothi ehk lähiraadiovõrgu abil. Isegi pihuarvutitele on olemas lisakaardid GPSi funktsioonide lisamiseks, GPS on lisafunktsioonina ka mõnedel matka-mobiiltelefonidel olemas. Täpsus pole viimastel aga kuigi suur.

Klassikaline GPS-seade, mis enamikul juhtudel asja ära ajab, on aga n.ö käsi-GPS: välja näeb ta mobiili moodi, kuid numbriklahvide asemel leiab seadme küljest funktsiooniklahvid. Ekraanil on mitu režiimi, mis kuvavad kaarti, kompassi, koordinaate või muud asukohainfot. Selliseid taskus kaasaskantavaid seadmeid võib kasutada igapäevaselt ja mitte ainult reisil olles: kalamehed salvestavad sellega häid püügikohti, seenelised-marjulised oma „peenraid”, et järgmine kord teaks tagasi tulla. Urbaniseerunud linnakodanikule võib GPSist suurlinnas abi olla kasvõi näiteks oma auto ülesleidmisel parklast või lähima teenindusasutuse leidmisel, kui see info on GPSi varem salvestatud. Võimalused on piiramatud ka äris: transport ja logistika, aga ka põllumajandus, ehitus ning turism kasutavad aina enam asukohamääramist.

Mida nad teevad?
Vaatame, mida üks lihtne käsi-GPS siis teha suudab. Näitena võib võtta mõne Magellan SporTraki nime kandva käsiseadme, mis on teise tuntud margi – Garmini kõrval üks enamlevinud käsi-GPSe Eestis. Kasutada on neid seadmeid lihtne ja väga palju toodetavad mudelid üksteisest ei erinegi.

Tavaliselt on GPSil mitu ekraanirežiimi, kust saab asukoha-infot. Neid vastava nupu abil vahetades saab teada, kus asuvad ja kui palju on satelliite silmapiiril ning milliste signaal GPS-seadmeni jõuab. Vähemalt kolme satelliiti on vaja, et oma asukoht kindlaks teha.
Ajaarvestus on enamusel GPSidel samuti olemas. Lisaks kellaajale saab teada, mis kell tõuseb ja loojub päike ning kuu antud geograafilises punktis, kui palju aega kulub valitud sihtpunkti jõudmiseks ja mitu meetrit sihtpunktini on jäänud (tavaliselt saab selle küll teada vaid linnulennult arvestatuna).

Põhifunktsioon, milleks GPS-süsteem loodi ehk koordinaatide määramine on loomulikult ka igas GPSis olemas. Koordinaadid saab teada laius- ja pikkuskraadidena, Eesti (ja Euroopa) asub põhjapoolkeral, kus asukoht määratakse põhjalaiuse ja idapikkusena, nagu on seletatud juba kooli geograafiaõpikutes. Valida saab erinevaid formaate, üks levinuimaid on WGS84 kraadide ja minutitena. Kraadid, minutid ja sekundid on kasutatavad ka täpsetel matkakaartidel, nii et kui GPS ise kaarti ei näita, saab reisija saadud numbrite põhjal joonlauaga tööd tehes oma asukoha ka paberkaardile kanda, kui koordinaadid käes.

Peale laius- ja pikkuskraadide on enamusel GPSidest olemas ka võimalus oma kõrgust merepinnast mõõta. Odavamad mudelid näitavad ka suunda ilmakaarte suhtes, kuid ainult liikudes, kallimatel mudelitel on sisse ehitatud elektrooniline kompass, mis näitab suunda isegi paigal olles. Kompassile on kantud veel päikese ja kuu suund, mis aitab paremini ümbruses orienteeruda.

Kaart on GPSides uus asi. Eriti uus aga Eesti kasutajatele, sest vaid mõne aasta on olnud võimalik kasutada käsi-GPSi koos Eesti kaardiga. Selle valmistajaks on Eesti tuntuim kaarditootja Regio. Kuna turg on väike, siis Eesti kaart on üsna kallis – ligi 900 krooni. Seda on eraldi saada nii Magellani kui Garmini GPSidele.

Pihuarvutitele on samuti Eesti kaart olemas programmi NiCE näol, mida toodab EstPit.

Sülearvutiga ühendades aga saab asukohamääramisega kaasa ka kõikvõimalikud vastava tarkvara võimalused. Eesti kaart on jällegi olemas Regiol, seal on GPSiga ühendades võimalik näha oma teekonda ja hetkeasukohta. See on ka peaaegu kõik. Muud programmid, näiteks Microsofti Autoroute, on abiks Euroopas ja mujal maailmas liigeldes. Tarkvara aitab paika panna matkamarsruudi ja leida reisil vajalikke objekte, GPSiga ühendatult juhendab sõidu ajal õigesse kohta.

Lisaks on veel hulk tasuta programme, mis aitavad GPSist arvutisse laetava teekonna- ja huvipunktide info viia kasutajale sobivamale kujule, näiteks kanda kaardile. Nii on pärast hea näha, kus käidud. Või saab ka arvutis sellise tarkvaraga koostada omale teekonna ja laadida GPSi, et oskaks hiljem kohapeal orienteeruda. Näiteks üks selline programm, mis neid asju teeb, on GPSUtility, brittide tehtud.

Mida müüakse?
Eestis müüakse põhiliselt kahe tootja – Magellani (ehk Thalese) ja Garmini GPSe. Mõlemal on oma fännid ja kumba eelistada, sõltub pigem harjumusest ja vajadustest. Odavamate GPSide hinnad algavad juba paarist tuhandest kroonist. Magellan eXplorist on odavaim, kuid arvutiga mitteühendatav hea ekraani ja moodsa disainiga GPS-seade, Garmini odavaim tööriist on eTrex. Kallimad käsi-GPSid on suurema mäluga, kaardilisamisvõimaluse ja rohkemate funktsioonidega. Kui vaja suurt ekraani ja paremat kaarti, tasub vaadata nn. plottereid – need on tavaliselt autosse mõeldud ja vastavate funktsioonidega suure ekraaniga GPSid (hääljuhatamise ja kaugjuhtimispuldiga näiteks).

Arvutikasutaja saab oma sülearvutiga ühendada mõne GPS-mooduli, mille hind algab 1200 kroonist, nende pakkujaid on palju ja osta saab neid enamusest arvutipoodidest. Pihuarvutisse käivad tavaliselt CF-pessa sobivad GPS-moodulid ja hind algab samuti mõnest tuhandest kroonist.
Mõned uuemad pihuarvutid, näiteks HP iPaq 6515 sisaldavad juba GPSi, kuid täpsus on sellistel sisseehitatud toodetel väiksem. Näiteks Nokia matkatelefonile 5140 saab lisada GPS-korpuse, kuid selle täpsus jääb 25 meetri kanti ja kaardifunktsioonid Eestis ei tööta. Aga elementaarseks matkakompuutriks sobib ta hästi.

GPS-mängud
Kuna GPS on saanud tarbeasjaks nagu mobiil või pleier, siis on temale leiutatud mitmeid mänge, millega oma vaba aega sisustada pere ja sõpradega. Juba mõned päevad peale 2000. aasta mais globaalse positsioneerimise täpsuse kättesaadavaks tegemist tavakasutajatele tekkis mäng nimega geopeitus. Seda mängitakse väga aktiivselt ka Eestis. Mäng seisneb selles, et keegi peidab n.ö aarde ja annab selle koordinaadid, teised peavad aarde üles leidma. Tähtaegu pole, skoorimist samuti. Igaüks otsib, millist aaret tahab ja millal tahab. Aarde leidnud, vahetatakse selles olevaid esemeid enda omade vastu. Geodashing on ekstreemsematele GPS-orienteerujatele – selles mängus tuleb külastada arvuti poolt iga kuu määratud juhuslikke koordinaate maakeral. Võisteldakse, kes jõuab esimesena ja kõige rohkematele juhuslikele koordinaatidele.

A-GPS ehk Assisted GPS autonavigaatorites, pihuarvutites ja nutitelefonides on autonavigeerijatele selline hea asi, mis jätkab asukohamääramist ka siis, kui GPS-signaali pole (näiteks tunnelis). Vaja on siiski GSM-signaali ja/või liikumisandurite koostööd.

A-GPS vaatab tugijaamade signaalitugevuse muutumise järgi, mis suunas viimasest asukohamääramise kohast edasi kihutatakse. Jalgsikäigul pole sellest kasu, sest siis on kiirus liiga väike. Lisaks annavad kiirendus- ja asendiandurid infot viimasest määratud asukohast edasiliikumise kohta, nii see ligikaudne asukoht arvutataksegi.

A-GPSiga on varustatud mõned pihuarvutid ja nutitelefonid (nt HTC või Nokia GPSidega isendid, iPhone 3G) ning autonavigaatorid (kallimad Sony ja Tomtomi navid näiteks, uuri tehnilistest andmetest).

 

Küsiti, et kas sportimiseks selliseid lihtsamaid spordi-GPS-e ka on. Mis näiteks randmele kinnituvad. Vastasin, et on ikka. Pakkusin hinnaks paar tuhat krooni, aga garmin.ee lehelt vaadates selgus, et odavaim oli hoopis 3600. Oli ka üks 2500 kroonine, mis sarnaneb Nike´i/Apple´i ühisloominguga, kus jala külge kinnitatud andur edastab juhtmevabalt sammuinfot näitavasse seadmesse, see ilma GPSita spordikell maksis aga ka 2500. Kuna käsi-GPSidel siit ostes on oluline boonus Regio kaart, mille saab odavamalt kaasa, siis spordi-GPSide internetist ostu kahjuks ei räägi mitte miski peale selle, et postiga saabub see tunduvalt kauem kohale.

Mõned mudelid trenniks:

• Globalsat GH-615B - SiRFstar III-ga käekellasuurune träkkija ja teekonnastatistik. USB-ga saab kõik andmed arvutisse.

• Globalsat GH-601 - kobakam, aga suurema ekraaniga. Ka SiRFstar III ja träki laadimine arvutisse.

• Garmin Forerunner 205 - antenn käekellarihma sees, tundlik ja kaasas spetsiaalne Garmini treeingutarkvara.

• Garmin Forerunner 305 - ka rihma sisse peidetud antenni ja treeningutarkvaraga, lisaks juhtmevaba pulsimõõtja.

• Garmin Forerunner 101 - välismaalt ostes saab alla 2000 krooniga kätte küll.

 

Kaido Einama

Kirjutatud Autolehele 2007. a suvel

Auto GPSe võib olla lihtsatest asukohanäitajatest tõeliste multimeediakeskusteni, mis muuhulgas ka teed juhatavad. Kuid viimasel ajal on GPSi funktsioonid jõudnud aina uskumatumatesse seadmetesse, kusjuures hind on langenud üllatavalt pisikeseks.

Maailma elektroonikaturg üle ujutatud sadadest autonavigeerijatest, mis üksteise võidu üritavad pakkuda navigeerimist paremal või kehvemal viisil. GPSid on nii autodesse sisseehitatud pardaseadmetes, telefonides, pihuarvutites kui isegi fotoaparaatides. Valik laieneb iga päevaga. Kuid seda põhiomadust, mida vajab Eesti autojuht, niisama lihtsalt ei leia: vaid üksikud tootjad pakuvad ajsalikumaid kaarte ka Eesti kohta ja veel vähem leiab selliseid seadmeid, mis oskaksid juhatada kodumaal punktist A punkti B, jälgides sealjuures ka kõiki liikluskorralduse reegleid.

Tüüpiline navigeerimislahendus autos näitab kaarti, arvutab teekonda ja juhatab häälega, millal ja kuhu peab ära pöörama. Sisestada saab paremal juhul aadresse, kehvemal juhul tänavaid või ainult asulaid, kuhu tahetakse jõuda. GPS näitab jäänud kilomeetreid ja kohalejõudmise aega, huvipunkte tee ääres ja kiirust.

Kõige odavam variant omale autosse navigeerimislahendus saada on sülearvutiomanike jaoks mõni navigeerimistarkvara, näiteks Microsofti Autoroute ja USB-pesasse käiv odav GPS-moodul. USB-GPSid jäävad enamasti alla 1000 kroonise hinnaskaala sisse ja MS Autoroute 2007 (see on see uusim versioon) koos USB GPSiga maksab poes praegu ca 1600 krooni.

Sellise lahenduse suurim eelis on odavus. Plussiks võib veel lugeda ka seda, et sülearvutiekraan on suur ja kaarti on sealt pealt hea lugeda. Kuid nii nagu siin, kehtib kõikide navigatsioonilahendustega reegel – sõidu ajal juht kaarti vaadata ei tohi. Selleks ongi hääljuhendamine, et sõidukijuhi tähelepanu ei hajuks. Enamus tarkvarasid lasevad enne kasutamist vajutada nõusolekunuppu, et kasutaja kinnitaks – sõidu ajal ma programmi ei kasuta, välja arvatud hääljuhendamine.

Microsoft on pikka aega ignoreerinud Ida-Euroopa riike, kuid 2007. aasta versiooniga on olemas ka navigeerimiskaardid kõigi Ida-Euroopa pealinnade jaoks. Lääne- Euroopa, USAst rääkimata, on aga ülipõhjalik ja paljudes riikides saab aadressi järgi kohale minna. Eesti on pakkuda selle tarkvaraga vaid huvipunktide põhjal navigeerimiseks: näiteks oskab Autoroute 2007 juhatada hotellist restorani või lennujaamast mõnda vanalinna baari. Kuid majanumbreid ta veel ei tunne. Helsingis pole probleem ka aadressi järgi kohale juhendamisega.

Sülearvutit koos navigatsioonitarkvaraga on mugav kasutada kaassõitjaga, kes on nõus sooja sülearvutit oma põlvedel hoidma. Aga hääljuhendamisega saab vajadusel ka üksi hakkama, kui arvuti on kuhugi kinnitatav.

Kui teel olles juhtub, et juhendatud suunas ei saa ära pöörata või magatakse õige pööramiskoht maha, ei pea kohe teeserva sõitma ja uut teekonda arvutama hakkama – peaaegu kõik navigeerijad arvutavad käigupealt soovitatud rajalt lahkudes teekonna ümber ja hakkavad sihtkohta juhatama juba uuest kohast. Nii ka Autoroute.

Viimasel ajal massiliselt levima hakanud nutitelefonid ja pihuarvutid on praegu juba nii võimsad, et neidki saab edukalt rakendada navigeerimise teenistusse. Mõnedel moodsamatel mobiilidel ja pihuarvutitel on GPS isegi sisse ehitatud, aga tavaliselt siiski mitte. Sel juhul tasub omale osta näiteks Bluetooth- ehk lähiraadiovõrgu GPS-moodul. Need maksavad alates 1000 kr kuni 3-4 tuhat, aga kallimatel mudelitel on juba ka navigeerimistarkvara kaasas. Selle saab laadida oma nutitelefoni või pihuarvutisse.

Siinkirjutaja poolt läbiproovitud on Garmin Mobile 10x-ga kaasatulev Mobile XT tarkvara. See komplekt Bluetooth-GPSiga maksab 3400 krooni, kuid tarkvara on sama võimekas, kui mõned kümnetuhandesed autonavigaatorid. Mobiili ekraan on, tõsi küll, pisikene, kuid autos ongi eelkõige vaja ju hääljuhtimist ja valju häälega juhtimisega saab mobiil väga hästi hakkama. Ka on Garmini tarkvara eestikeelne ja teed juhatab Eesti naishääl, kuid tänavakaardid Eestis piirduvad Tallinnaga. Teine sarnane rakendus – Tomtom Navigator 6 on põhjalikuma kaardiga, pakkudes ka külateedel navigeerimist. Kohale juhatab samuti eesti keeles.

Mobiili puuduseks on aga see, et ehkki enamus uusi telefone on sama võimsad kui meie lauaarvutid viis aastat tagasi, on neis ikkagi kitsas. Kaardid tahavad aga suurt mälumahtu. Seega ei ole alati võimalik kogu Euroopat mobiili sisse mahutada. Ühe päeva tee mahub igal juhul ka nõrgemasse nutitelefoni.

Ka traditsioonilised autonavigaatorid pole enam endised. Kuigi praegugi võib leida poest 10 000 ja enam maksvaid seadmeid, on madalam hinnaots väga jõudsalt taskukohasuse poole roninud. Aga palun – üks odavaim tuntud GPSide tootja Garmini auto-GPS Nüvi 250 maksab nüüd kõigest 4900 krooni. Ja tüüpiliselt praeguse ajastu esindajale teeb ta muudki kui juhatab kohale ja näitab kaarti. Millegipärast on kõik GPSitootjad otsustanud, et lisaks navigeerimisele peab auto-GPS näitama pilte, mängima MP3 muusikat ja näitama videot. Väga tihti kohtab auto-GPSidel lisavõimalusena veel pistikut, mille külge ühendatakse liiklusinfo vastuvõtja. Eestis sellist teenust pole, aga Lääne-Euroopas annab see GPSile teada ummikutest ja seade oskab siis jooksvalt leida kiireima ümbersõidutee.

Auto-GPSi hea omadus on muidugi see, et ta on mõeldud spetsiaalselt autosse. Tal on vastavad kinnitused, suur ekraan, mõnel mudelil ka kaugjuhtimispult. Puuduseks aga tavaliselt, et autost väljas on ta taskusse pistmiseks liiga suur, viletsa akuga ja pole ilmastikukindel.

Ma pole veel kohanud käsi-GPSi, mis hääljuhtimisega autojuhti juhendaks. Võib-olla kuskil Aasias on sellised pillid juba olemas. Käsi-GPSi aga autos sõidu ajal kasutada ametlikult ei tohi nii nagu mobiiligi. Kaassõitja jaoks aga on temast kindlasti abi, kuna neisse saab laadida kaarte ja salvestada teekonda. Eesti jaoks on kaardinäitamise võimelistel käsi-GPSidel olemas sama täpne kaart kui Regio maanteede atlas. Lisaks saab käsi-GPSi kaasa võtta ka autost välja kasvõi vihma kätte, sest enamus seadmeid on veekindlad. Rääkimata käepärastest mõõtmetest ja taskusse mahtumisest.

Käsi-GPSi saab ühendada ka arvutiga ja kasutada ka mõne kaardiprogrammiga, näiteks sellesama Autoroute´iga. Ta edastab programmile koordinaate ja programm võib juba hääljuhtimisega sihtkohta juhatada.

• 600-1600 kr         USB-mooduliga GPSid koos navigatsioonitarkvaraga (lisaks vajalik sülearvuti). Olenevalt tarkvarast juhatab punktist A punkti B aadressi või asula täpsusega, eesti või mõnes muus keeles.
• 900-3500 kr         Bluetooth mooduliga GPSid koos tarkvaraga (lisaks vajalik pihuarvuti, nutitelefon või sülearvuti). Bluetooth- ehk lähiraadiovõrgumooduli saab juhtmeta ühendada mobiili või pihuarvutiga, vastav navigatsioonitarkvara saab moodulist koordinaadid ja juhendab kohale.
• 2500-9000 kr       käsi-GPSid. Autosõidu ajal juhile enamasti kasutud, kuid kaassõitja jaoks mugav lahendus kaarti jälgid ja asukohta näha. Lisaks autos kasutamisele saab käsi-GPSi ka välja kaasa võtta, on veekindel.
• 4900-16 000 kr   auto-GPSid. Suurema ekraaniga, sigaretisüütaja pesast toidetavad autonavigaatorid sisaldavad alati hääljuhtimist, võib olla kaasas ka kaugjuhtimispult, MP3-pleier, videopleier, piltide vaataja ja liiklusinfo moodul.

Kaido Einama

(Kirjutatud Äripäeva Tööstuse-erile)

GPS seostub tavaliselt ikka mõne matkaselliga, kes metsas õiget teed satelliitide abil otsib. Viimasel ajal on GPS jõudnud autonavigaatori kujul ka paljudesse autodesse. Kuid mida teha asukohamäärajaga tööstuses?

Esiteks tuleb muidugi meelde tuletada seda, et GPS pole imeriist ja ei määra igal hetkel asukohta alla meetrise täpsusega. Seega ei saa teda kasutada täppistööde juures. Pigem on ta vahend, mis toetab mõnda teist süsteemi. Teiseks on GPSist siiski kasu lageda taeva all. Mõne tööstushoone sisemuses on üsna vähetõenäoline alati täpset asukohanäitu saada. Seega kaks olulist piirangut on juba olemas.

Kuid mismoodi siis üldse asukohta määrata? Tööstuses võib asukohamääramisest palju kasu olla, näiteks tootmises detailide asukoha teadasaamisel või masinate liikumise jälgimisel. GPS pole siin kaugeltki ainus lahendus. On hoopis täpsemaid ja võib-olla ka mugavamaid lahendusi.

RFID (Radio Frequency ID ehk raadioidentifikaator) on kohati palju mõistlikum lahendus. RFID süsteem koosneb RFID elementidest, mis võivad olla passiivsed (ei vaja eraldi toidet) või aktiivsed (sisemise akuga) ning RFID lugejast. Süsteem on lihtne: RFID lugeja kiirgab välja kõrgsagedusliku signaali ja RFID element, olgu ta siis passiivne või aktiivne, kiirgab tagasi temasse salvestatud unikaalse koodi. Saadud info saab sööta infosüsteemi ja selle põhjal võib näiteks olla selge pilt, millise anduri juurest milline vastavalt märgistatud detail hetkel möödub. Selleks on vaja kõik jälgitavad detailid, masinad või miks mitte ka inimesed märgistada RFID elementidega. Passiivsed RFID elemendid on pisikesed ja töökindlad, nad koguvad saatja energiat ja selle abil saadavad tagasi endasse salvestatud koodi. Pisimad RFID elemendid pole silmaga nähtavad, kuid tavaliselt esinevad nad tavalise kleepsu kujul, mille sees foolimuisarnasest materjalist antenn ja mikrokiip. Maksavad sellised RFID elemendid mõne krooni, seega on piisavalt odavad, et neid igal pool kasutada.

Teine variant – pisut kallimate asjade, näiteks masinate jälgimiseks on WiFi-triangulatsioon. Sel puhul varustatakse kõik jälgitavad masinad tikutoosisuuruse karbiga, milles asub tavaline WiFi saatja. Jälgitav ala kaetakse WiFi tugijaamadega ning spetsiaaltarkvara suudab triangulatsiooni põhimõttel erinevate tugijaamade kaudu lugeda WiFi-andurite signaale ja nende asukohti üsna täpselt määrata. Selline lahendus sobib ka kontorisse, pakkudes lisaks ka näiteks WiFiga varustatud arvutite asukoha jälgimist.

Kolmas võimalus on kasutada satelliitnavigatsiooni ehk GPS-seadmeid. Võrreldes eelmise kahega on GPS kasutuses kõige suuremat ala hõlmavates projektides, kus pole vaja meetri täpsusega asukohta määrata, vaid kus võib rääkida 4-5 meetrisest täpsusest ja sadade või tuhandete meetrite pikkustest vahemaadest.

Seega täpsuse ja ala järgi võime jaotada asukohamääramise süsteemid kolmeks:

·         Väga väikesed vahemaad ja suurem täpsus asukoha määramisel: RFID süsteemid

·         Mõnemeetrine täpsus ja vahemaad ühe hoone piires: WiFi triangulatsioon

·         4-5 meetrine täpsus, sadade ja tuhandete meetrite kaugusel olevad objektid: GPS navigatsioon.

GPSide täpsus on viimasel ajal tohutult arenenud ja nüüd võib juba uuemate seadmete puhul rääkida meetrisest täpsusest. Professionaalsed mõõteseadmed muidugi annavad välja ka sentimeetrisi täpsuseid, aga tööstusobjektide jälgimiseks on nad liiga kallid. Vajalik on peaaegu puhas nähtavus taevasse (harva õnnestub asukohta määrata ka hoones). GPS edastab koordinaadid, täpse aja ja vajadusel ka kõrguse merepinnast, mis edastatakse infosüsteemile edasiseks töötluseks. Standardse GPS-signaali sees on ka määratud asukoha täpsus. Selle järgi saab hinnata asukoha näidu usaldusväärsust.

Tööstuses kasutatakse tavaliselt GPS-mooduleid, millele saab külge ühendada andmesidemooduli. Selliseid GPS-mooduleid kasutavad näiteks jälgimissüsteemide pakkujad. Tuntuim neist on MobiKIT, aga neid on Eestis teisigi. Moodul on tavaliselt varustatud ka tagavara-akutoitega.

Kasutada võib selliseid mooduleid näiteks tööstuse liikuva tehnika jälgimisel. Iga liikuv seadeldis varustatakse sisemise GPS-mooduliga ja andmesidemooduliga, milleks sobib näiteks GSM- või GPRS-moodul. See vajab SIM kaarti, mille abil saadetakse asukohainfo üle mobiilivõrgu keskseadmesse. Keskseade võib seadmete asukoha näiteks reaalajas kuvada kaardil, näidates läbitud teekonda, kiitust ja vajadusel ka muid tehnilisi näite, mille võib moodul koguda seadme anduritelt.

Uus ja enamuses valdkondades veel avastamata võimalus on GPSidele ilmunud uued rakendused, mida saab kasutada asukohast käivitatavate sündmustega süsteemides. See tähendab, et mõni liikuv (näiteks automaatselt kulgev) masin varustatuna GPS-seadmega täidab ülesandeid vastavalt oma asukohale. Selliste süsteemide rakendusi võib leida näiteks põllumajandusest või metsandusest: automaatselt külvipinna piirist märku andev traktor või raielangi piirile jõudev harvester, mis juhile piiri kättejõudmisest märku annab. Samuti võib asukohapõhiselt käivitatavaid süsteeme vaja minna karjäärides, ehitusel, merenduses ja transpordis. Paljud sellised süsteemid on alustanud asukohapõhiste mängudena, kuid ärirakendused on need kiiresti üle võtnud.

Kuid vaatamata kõigele peab siiski meeles pidama, et GPS tähendab USA armee poolt loodud ülemaailmset asukohamääramise süsteemi ja see kuulub USAle, kes võib vastavalt oma vajadustele süsteemi sisse-välja lülitada või asukohamääramise täpsust mõjutada. Pole küll mingeid märke, et see süsteem välja lülitataks tsiviilkasutajatele, kuid selle juures tasub jälgida ka teisi süsteeme, mis ühel hetkel ettevõtetele ehk kindlamad tunduvad. Näiteks on Euroopa Liit arendamas oma Galileo asukohamääramise süsteemi, mis peaks mõne aasta pärast valmis saama, sarnased süsteemid on valmis ka Venemaal (Glonass) ja mitmel teisel suurriigil. Seni aga on ülemaailmselt levinud USA GPSi kasutamine ja sellele süsteemile on ka kõige rohkem laiatarbeseadmeid. Võib öelda, et teistele navigatsioonisüsteemidele laiatarbeseadmeid peaaegu ei eksisteerigi, kuid see pilt võib aastatega muutuda.