David Lewisi (1941-2001) mälestuseks

Bruno ja Lewis
(D. Lewis – G. Bruno reinkarnatsioon. Teaduslik tõestus, et G. Bruno oli tulnukas.)

Ma pean tunnistama, et minu hinge vaevab rahutus. Kui päris aus olla, siis on mul selline tunne, et mul pole peas kõik päris korras, kui ma neid ridu kirjutan. Igatahes, enda vabanduseks võin ma ütelda, et Giordano Bruno ja David Lewisi teosed on mulle halvasti mõjunud. Tõtt öelda, ma hakkasin seda esseed kirjutama juba 1997-ndal aastal. Ma kirjutasin siis vanal katkisel kirjutusmasinal, mis oli õlitamata ja mille tähed hüplesid ebaühtlases reas. Hiljem ei viitsinud keegi minu käsikirja lugeda – niivõrd karglev oli minu mõte ja sedavõrd raske oli aru saada poolkustunud lainetavatest trükiridadest. Lisaks sellele toksisin ma oma sõrmed villi ja need veritsesid. Kui nii võib väljenduda, siis ma kirjutasin Bruno martüüriumi oma verega. Vaid üks inimene vaevus kommenteerima minu sedasi sündinud teksti, milles väitsin tõestavat, et Lewis on Bruno reinkarnatsioon. Isegi kui ma Lewisis eksisin, ei kahtle ma ometi selles, et minu vastutulelik kommentaator oli oma eelmises elus olnud inkvisiitor. Nii või teisiti, Lewis oli siis veel elus ja nii ma loobusingi oma plaanist avalikustada oma palavikuline essee. Ma ei tahtnud kuidagi heita kahtlusevarju kuulsa filosoofi päritolule ega tekitada temas närvipingeid, kuigi olin enam kui kindel, et mul on õigus ja et Lewis ei kuule minu arutlustest. Ent käesoleva, 2001-se aasta oktoobris Lewis suri. See ?okeeriv teade tõi taas minu mõtted vahepeal ununenud käsikirjale. Otsisin seda kohvilärakatega paberipahmakat kolm päeva, enne kui leidsin ta vanade ajalehtede seast. Ja siin see nüüd kohe tuleb – seekord arvutitrükis ja uusimate täiendustega...
G. Bruno sündis 1548-ndal aastal Itaalias. 1572 pühitseti ta preestriks. 1576 kuulutati ta ketseriks. Pärast seda algasid tema eksirännakud Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal. Võimalik, et 1579 pöördus ta kalvinismi. Hiljem ta igatahes salgas seda. 1591 laskis ta end meelitada Veneetsiasse. Ent siin andis tema võõrustaja Mocenigo ta välja inkvisitsioonile. Võib olla oli pealekaebamise põhjuseks see, et Bruno ei avaldanud Mocenigole oma saladust, kuidas saavutada oivalist mälu. Brunol oli nimelt erakordselt hea mälu ja ta oli ka välja töötanud oma teooria mälu ning selle treenimise kohta. Edasise kohta väidavad ühed, et Bruno ei ütelnud eales lahti oma vaadetest, sellal kui katoliiklased kinnitavad tänini uhkustundega(!), et Bruno oli piinamiste tulemusena lõpuks ikkagi hukka mõistnud oma varasemad ketserlikud seisukohad. Rooma inkvisitsioon nõudis Bruno väljaandmist. 1593-ndal aastal saadetigi Bruno Veneetsiast Rooma. Roomas hoidsid inkvisiitorid Brunot 6 aastat vangistuses. Kokku oli ta vangistuses seega 8 aastat. 1599 hakati Bruno üle kohut mõistma. Nüüd ta siiski ei olevat loobunud oma vaadetest. 1600 mõisteti Bruno lõplikult süüdi. 8-ndal veebruaril 1600 anti ta ilmalike võimude kätte ja 17-ndal veebruaril 1600 põletati ta Roomas elusalt.
Bruno oli kõikjal ja kõigiga tülis – ka nendega, kes soosisid teda ja tema ideid. Oma kirjutistes Kepler ja Galileo Brunot ei toetanud. Bruno omakorda pooldas Koperniku vaateid. Kopernik uskus, et Päike seisab paigal ja planeedid, kaasaarvatud Maa, tiirlevad ümber Päikese. Kirikule ei meeldinud Koperniku ettekujutus, et Maa liigub. Bruno läks aga Kopernikust veelgi kaugemale, kinnitades, et kauged tähed on samuti päikesed; et ka tähtede ümber tiirlevad planeedid; ja et paljudel neist on koguni mõistusega elu. Bruno ettekujutused olid kirikule veelgi vähem meeltmööda. Ühtlasi olid mitmed Bruno väited lõplikult kontrollitavad alles XX sajandil ja mõned tema hüpoteesidest ripuvad tänini õhus. Inglismaal on saanud traditsiooniks Bruno teaduslikku panust väikesena näidata. Ent on teiste maade moodsaid autoreid (Gatti 1999), kes mõtlevad teisiti. Kuid pole tänini täpselt teada, mille eest Bruno tegelikult hukati. Bruno oli muuhulgas ka seda väitnud, et Kristus polnud tegelikult Jumal. Ühtlasi tundis Bruno huvi maagia ja müstika vastu. Terve keskaja oli kirik eurooplaste muistseid usundeid tunnistanud ketserlikeks. Ajaloolased vaidlevad siin: uusimad autorid (Deleon-Jones 1997) kirjutavad, et Bruno püüdis taaselustada keltide usundit, sellal kui traditsiooniliseks on saanud Yatesi (1964) vaade, et Bruno lähtus ühest muistse Egiptuse usundist.
Kaks oma kõige tähtsamat tööd “Cena de le Ceneri” ja “De l'Infinito, Universo e Mondi” avaldas Bruno 1584-ndal aastal, mil ta veel Londonis Prantsuse saatkonnas varjus. Neist esimeses kaitses Bruno Koperniku maailmasüsteemi, teises aga õpetas juba, et inimene pole maailmas üksinda: on veel teisigi – maaväliseid – intelligentseid olendeid. Bruno küll külastas Oxfordi, ent Oxfordis ei antud talle luba pidada seal loenguid. Bruno mõnitas Oxfordi ülikooli otse Oxfordis peetud loengu ajal. 1584-ndal aastal kirjutas ta aga, et Oxfordi filosoofid teavad õllest rohkem kui antiik-kreekast – ja juba 1985 lahkus Bruno Inglismaalt. D. Lewisina (1941-2001) sai ta ikkagi võimaluse Oxfordis töötada. Siin kirjutas ta rohelise arvutiekraani taga oma teose maailmade paljususest, mis ilmus 1986. Bruno uskus hingede rändamisesse. Seega on see vähemalt Bruno seisukohalt mõistetav. Ja Lewisi filosoofia on sedavõrd painajalik, et ka Lewisi maailmas on see aktsepteeritav.
 

I. Vaba tahe ja võimalikud maailmad

1. Vaba tahe ja eetika

Kui palju me ka ei vaidleks selle üle, milline käitumine on “õige” ja mida siin üldse tähendab “õige”, eeldame me ikkagi, et mingi eetika on olemas või vähemasti võimalik. Ent eetika on võimalik vaid siis, kui inimesel on vaba tahe. Kui kõik inimese sammud oleksid determineeritud, oleks mõttetu rääkida eetikast.
Ent eetikast oleks mõttetu rääkida ka siis, kui mitte miski ei oleks ette määratud. Me peame suutma kas või veidikenegi ette näha oma tegude tagajärgi. Siin aitavad meid loodusseadused, mida me oleme tundma õppinud.
Kuid loodusseadusedki on mõistetavad eelkõige vaid siis, kui me eeldame vaba tahet.
Nii või teisiti, David Lewisi filosoofia on vastuolus tavaarusaamadega eetikast.
Vaba tahe on üks vaieldumaid teemasid filosoofias. Kas ma olen vaba ja võin otsustada nii või teisiti; või on kõik minu sammud ette määratud saatusest? – Ma tahaksin uskuda, et et vaba tahe on olemas, mida selle vastu ka ei räägitaks ja kui hämar ka poleks väljendi “vaba tahe” tähendus. Ma tahaksin seda uskuda, kuigi on ebaselge, mis tähenduses vaba tahe “on” ja kuidas seda kummalist olemasolu saaks kontrollida.
Ma ei leia, et minu eeldus vaba tahte olemasolust oleks vastuolus Lewisi eeldusega “võimalike maailmade” olemasolust. Kuid need ontoloogiad ei mahu siiski täielikult ühte: kõik võimalikud maailmad ei saa olla võrdväärselt võimalikud ega saa ka võrdväärselt “olla”. Seejuures need “võimalikud maailmad”, mis on teistest võimalikumad, ei ole tegelikust maailmast täielikult isoleeritud, nagu arvab Lewis oma võimalike maailmade kohta, vaid minu ja teiste otsused ja teod määravad selle, millisesse võimalikku maailma me praegusest maailmast satume. Näiteks, kui keegi raiub kängurul ära saba.
Samuti ei saa kõikidest asjadest rääkida ainult kaheväärtuselise loogika keeles (nagu eeldab Lewis), mis tunnistab iga väite kas tõeseks või vääraks – ilma kolmanda võimaluseta. Sest tänased väited homsete sündmuste kohta ei ole ju praegu veel ei tõesed ega väärad. Vastasel korral oleks juba praegu kindel, mida keegi John otsustab homme teha, kuigi keegi seda veel ei tea ja John ise arvab ekslikult, et tal on vaba tahe³.

2. Konditsionaalid

Kui ma teen nii või teisiti, siis juhtub seejärel nii või naa. Kui ma vajutan snaiperpüssi päästikule, siis vallandub lask ja inimene sureb. Kui ma ulatan uppujale käe, siis ma päästan ta. Kui ma ei ulata kätt, siis ta ehk upub. Kui ma teen X, siis juhtub Y; kui ma teen mitte-X, siis juhtub Z, mis ei pruugi olla Y. Vaba tahe võib muuta maailma. Formaalselt kirjeldame me seda maailma sõltumist meie otsustustest ja tegudest

tüüpi lausetega ehk tingimuslike lausetega (“tingimusel X: Y”) ehk konditsionaalidega⁴.
Kui ma vajutasin päästikule, kõlas lask ja inimene suri, siis süüdistatakse mind mõrvas. Miks süüdistatakse mind ja milles mind süüdistatakse? – Süüdistuse mõte on selles, et mina põhjustasin inimese surma ja ma oleksin võinud seda mitte teha. Ma oleksin võinud teisiti toimida. Ma oleksin võinud päästikule mitte vajutada. Poleks kõlanud lask ja inimene oleks elus. Midagi poleks juhtunud. Maailma oleks teisiti. Seda mõrva poleks olnud.
Eetika poleks võimalik, kui vaba tahet ei oleks⁵  – ei saa ju süüdistada Kuud, et ta paistab.
Eetika poleks võimalik ka siis, kui poleks põhjus-tagajärg seoseid ja loodusseadusi⁶. Kui poleks tõepäraseid konditsionaale, ei saaks me eetikast selle sõna tavalises tähenduses kõneleda. Kui poleks üsna kindel, et pärast päästikule vajutamist kõlab lask, kui relva päästikule vajutamise ja püssikuuli lendamise vaheline seos oleks sama nõrk nagu kärbse tapmise ja maavärina vahel, siis oleks mõttetu kedagi süüdistada mõrvas pelgalt seetõttu, et ta vajutas päästikule. Vastasel korral võiksime me teda süüdistada ka maavärina esilekutsumises nõidumise teel – kasutades selleks eriti riukaliku vahendina kärbsepiitsa⁷.
Eetikast võime kõneleda ikkagi vaid siis, kui inimese teod ei ole täielikult ette määratud ja kui tema tegude tagajärjed on piisavalt ette nähtavad.
Kujutlegem vastupidist olukorda. Oletagem, et see oli loodusseaduste poolt juba varem paika pandud, et Oswald tapab kärbse. Ent täiesti juhuslikult puhkes seejärel maavärin, milles hukkus president Kennedy. Inkvisitsioonikohus võiks nüüd Oswaldit süüdistada Kennedy tapmises. Ent meie terve mõistus ütleb meile, et sellisel juhul:
 

1) Oswald ei mõrvanud kärbest, sest Oswaldi käeliigutus oli kontrollimatu tingrefleks eriti valusa kärbsehammustuse peale;
2) Oswald ei tapnud Kennedyt, sest maavärina puhkemine pärast kärbse tapmist oli juhuslik ja seda ei olnud võimalik ette näha.

Kujutlegem, et ma tõukan oma sõbra trepist alla ja ta kukub ennast sandiks. Kujutlegem, et mind ei süüdistata milleski, sest et arvatakse, et sellise teo tingis minu vaimuseisund vastavalt psühholoogiaseadustele. Ta ei meldinud mulle ja ma lihtsalt tõukasin ta endast eemale. Kujutlegem, et minu sõber jäetakse ilma invaliidsuspensionist, sest et arvatakse, et ta kukkus ülevalt alla vabatahtlikult, kuigi ta võinuks jääda ohutult õhku hõljuma.
Ent Lewisi filosoofias on see kõik võimalik. Ja kui see on juba võimalik, siis peavad Lewisi arvates “olema” võimalikud maailmad, milles see on ka tegelik. Seejuures temal “on” maailmad, milles tegelikult mitte miski ei ole võimalik, sest et nendes maailmades ei ole vaba tahet . Paraku Lewisi järgi ka meie päris maailm on selline. Tuleb nii välja, et kõige loomulikum viis mõtelda võimalikkusest on keelatud Lewisi filosoofias, mis ahvatleb meid mõtlema filosofeerivatest kassidest kui täieõiguslikest isenditest mingis täieõiguslikult “võimalikus” maailmas.
Ma saan asjast siiski nõnda aru, et kui kõik on võimalik, siis ei ole tegelikult mitte miski võimalik.
Ehk teisisõnu: kõik tegelikult võimalik on Lewisil võimatu, sest et ta eitab vaba tahet ja jaatab determinismi; samas kõik tegelikult võimatu eksisteerib Lewisi järgi “tegelikult”. Kusjuures ta ei häbene oma “võimalikkuste” illustreerimiseks ja intuitiivselt vastuvõetavaks muutmiseks vastuoluliselt viidata tavaelu lihtsastimõistetavatele valikusituatsioonidele.
Niisiis eetika on võimalik, kui inimene võib vabal tahtel muuta maailma; ja kui mingid seosed jäävad püsima – hoolimata meie otsustustest ja tegudest. Ma võin päästikule vajutades küll esile kutsuda lasu; kuid ma ei või päästikule pressides muuta loodusseadusi.

3. Kontrafaktuaalid

Kui täpsustada, siis kurjategija süüdistamise aluseks on usk faktivastastesse konditsionaalidesse ehk kontrafaktuaalidesse. Kontrafaktuaal on konditsionaal “Kui X, siis Y,” milles väide X on väär⁸:

Veelgi täpsemalt: “Kui Oswald ei tapnud Kennedyt, siis tegi seda keegi teine” on ikka veel tavaline konditsionaal (sest keegi ju tappis Kennedy), ent “Kui Oswald ei oleks Kennedyt tapnud, siis oleks seda teinud keegi teine” on juba tõsine kontra.
Võimalikud minevikusündmused, mida ma oleksin võinud toimuda lasta, aga mis tegelikult ei toimunud, on parim viis illustreerimaks kontrafaktuaale – sest et me eeldame, et minevikku ei saa enam muuta. Näiteks: kui ma oleksin ennast eile üles poonud, ei kirjutaks ma praegu seda teksti⁹. Samuti: need lugejad, kes ennast juba üles poosid, saanuksid veel lugeda minu käesolevaid ridu, kui neil vaid oleks nõnda kauaks kannatust jätkunud.
Mõrvasüüdistus põhineb eeldusel, et kui Oswald ei oleks päästikule vajutanud, oleks Kennedy veel elus. Poleks ju mõtet süüdistada Oswaldit asjades, mis juhtuvad nii kui nii – mida ta ka ei teeks ja ette ei võtaks. Näiteks oleks teda mõttetu süüdistada nii: ”Teie pärast Kuu paistab, sest et teie vajutasite päästikule.” Just nagu oleks nii, et kui ta ei oleks päästikule vajutanud, siis ei oleks Kuu paistnud!
Samuti ei ole teda mõtet süüdistada, kui ta ei oleks saanud teisiti teha. Me eeldame ikkagi, et tal oli vaba tahe ja tal oli võimalik luua teistsugune maailm.
Sellest, mida ma oleksin võinud teha räägime me vaid siis, kui ma seda tegelikult ei teinud. See “oleks” kirjeldab sündmusi, mis tegelikult ei toimunud. Süüdistatakse ikka siis, kui on mingi fakt, tõsisasi, ja süüdistatakse selles, et see fakt on, ning süüdistatakse sellepärast, et eeldatakse, et see fakt oleks võinud olemata olla – eeldades seega teist võimalust, mis olemata jäi, teistsugust maailma, mida ma ei valinud, kuigi ma oleksin võinud seda teha; süüdistatakse seega eeldades kontrafaktuaali.
Raamatus “Olemine ja eimiski” (1943) leiab J.-P. Sartre, et vaba tahte realiseerimine on eimiski loomine, on annihileerimine: tehes oma valiku, hävitan ma kõik ülejäänud võimalused, mis enne valikut olid veel avatud. Inimolemine on olemine vabaduses, on seega vastakuti eimiski-ga.
Eetika võimalikkuse aluseks olev eeldus vabast tahtest on teataval viisil kontrafaktuaali nõudev eeldus. Sest et siin ei eeldata pelgalt seda, et ma oleksin võinud teisiti teha. Siin eeldatakse lisaks ka seda, et siis oleks midagi kindlat juhtunud või juhtumata jäänud. “Kui ma oleksin triikraua käes lahti lasknud, siis oleks see põrandale kukkunud” on tüüpiline kontrafaktuaal. Aga ma ei lasknud triikrauda käest lahti; ja ometi me usume seda kontrafaktuaali. Me usume teadvat, mis juhtunuks maailmas, mis olnuks teisiti – maailmas, mida ei ole ja mida kunagi enam ei tule.
Me ei räägi kõnelevatest eeslitest, nagu Lewis. Me oleksime täielikud eeslid, kui peaksime neid eesleid reaalseteks. Aga me räägime sellest, millised võimalused on praegu meie jaoks reaalsed ja millised võimalused meie jaoks olid reaalsed ja kuidas kõik tegelikult läks. Ning me võime rääkida sellest, millest me ainult unistasime. Ja meie usk loodusseadustesse ja muudesse seaduspärasustesse, mis kehtinuks ka siis, kui ma oleksin teisiti teinud, on süüdistuse aluseks. Ent see usk on kontrafaktuaalne, faktivastane, sest et tegelikult ma ei teinud teisiti.
Niisiis eetika eeldab kontrafaktuaale: võimalust, et maailm olnuks teisiti; ja seda, et ka siis kehtinuks loodusseadused, mis meile teada.

4. Mis on loodusseadused?

Kuid mida see tähendab, et siis kehtinuks loodusseadused ning et need on meile teada? – Loodusseaduse teadmine tähendabki eelkõige seda, et me teame, et kui me kuidagi käitume, siis juhtub seejärel kindlal viisil. Loodusseadus piiritleb võimalikkusi meie vabatahteliste võimaluste maailmades.
Seetõttu on täiesti väär kõneleda loodusseadustest, mis kehtivad mingis võimalikus maailmas – olgu see maailm või tegelik! – , nii nagu neist kõneleb Lewis¹⁰. Sest ei ole nii, et siinses maailmas kehtivad ühed loodusseadused, aga sealses võimalikus maailmas teised. Vabatahteliselt valitavates maailmades kehtivad igal pool ühed ja samad loodusseadused (nii me vähemalt tavaliselt eeldame).
Nende loodusseaduste teadmine tähendab aga seda, et oleme korduvalt tunnetanud oma valikuvabaduse olemasolu ning märganud, et miski on meie valikutest sõltumatu, on püsiv meie valikute suhtes.
Niisiis eeldavad nii eetika kui ka loodusseadused vaba tahet. Sest eetika eeldab valikuvabadust ning ta eeldab loodusseadusi, mis tegude tagajärgi juhivad. Ning loodusseadused on meile mõistetavad eelkõige vabatahteliste tegude tagajärgede juhtijatena.

5. Oleks on tore poiss

Kogu jutt selle kohta, mida päriselt ei ole. “Oleks on tore poiss,” ütleb lapsesuu. Kuid “oleks”-eid on erinevaid. On minu oleks-ma-seda-teinuksid ja on Lewisi oleks-kõnelevad-eeslid.
Kui Oswald ei oleks Kennedyt tapnud. Kui Jack oleks päästikule vajutanud. Kui Mary oleks padrunid varem vargsi välja võtnud. Kui ta oleks mind solvanud. Kui ta ei oleks mind petnud. Kui ta oleks seda teinud, siis... Kui ma ei oleks lippu ette jätnud, oleksin ma praegu malemaailmameister. Kui ma ei oleks eile joonud, poleks mul praegu pohmelli. Kui ma ei oleks roolis magama jäänud, poleks seda juhtunud. Kui ma oleksin teistsugune, oleks mul maailmas parem olla. Kui maailm oleks teistsugune, saaksin ma olla see, kes ma tegelikult olen. Kui ta ei oleks seda teinud, oleksin ma juba varem olnud see, kes ma tegelikult olen. Ma ei ole juba ammu enam see, kes ma tegelikult olen. Ma enam ei mäletagi, kes ma tegelikult olen. Kui mul oleksid olnud teistsugused vanemad, poleks mind üldse olemas. Kui mul oleksid olnud teistsugused vanemad, oleksin ma teistsugune/poleks ma mina/oleksin ma see, kes ma tegelikult olen/oleksin ma see, kes ma oleksin võinud olla.
Los Angeleses basseini põhjas on möödalastud võimaluste universum.
 

6. Kui loodusseadused kehtivad

“Kui ma oleksin triikraua käest lahti lasknud, siis oleks see maha kukkunud.” – See on kontrafaktuaal. Ma usun, et see kontra on õige. Ma leian, et see minu usk on usk loodusseadusesse – Maa külgetõmbejõudu nimelt. See minu usk usub minu vabatahtelisi võimalusi ja usub ka teadvat, mis juhtub, kui ma ühe võimaluse valin või mis juhtunuks, kui ma ühe võimaluse oleksin valinud¹¹.
“Kui loodusseadused kehtivad, siis: kui ma oleksin triikraua käest lahti lasknud, oleks see maha kukkunud.” – Kas nii saab mõtelda? – “Kui loodusseadused kehtivad, siis on minu kontrafaktuaal õige.” Siin vaba tahet eeldav kontrafaktuaal nõuab oma õigsuseks konditsionaali, mis ei räägi mitte vabatahtelistest võimalustest, vaid maailmatüüpidest ja ütleb, milline tüüp kujuteldavaist (mitte vabatahteliselt võimalikest) peab tegelik olema (ent “tegelik” mitte Lewisi tähenduses, vaid selles tähenduses, et kõik vabatahtlikult aktuaalseks tehtavad  maailmad kuuluvad sellesse tüüpi) ¹².
Niisiis eeldus sellest, et kõnelevad eeslid pole võimalikud, on eeldus sellest, et kui teen võimalikku, siis juhtuvad loodusseaduste poolt ettemääratud asjad. Eeldus sellest, et kõik Lewisi “võimalikud maailmad” ei ole tegelikult võimalikud, on eeldus sellest, mis juhtub siis, kui teeme seda, mida tegelikult teha saab. See eesliga vaidlemine on nüüd küll juba keeruliseks aetud, ent paraku oleme me sunnitud temaga rääkima tema enese keeles, selleks et talle tõestada, et teda pole tegelikult olemas.

7. Muutlikud regulaarsused

Meie kujutlusis on loodusseadused seaduspärasused, mis kehtinuks ka siis, kui miski olnuks teisiti. Veendumus Maa külgetõmbejõust hõlmab ka kontrafaktuaalset veendumust, et Maa oleks kehasid tõmmanud ka siis, kui Oswald poleks Kennedyt tapnud. Seaduspärasusi, millele me ei omista kontrafaktuaalset staatust, tõrgume me tituleerimast väärika nimetusega “loodusseadus”. Selliseid korrapärasusi nimetame me pigem juhuslikeks. Nii näiteks on täiesti mõistetav järgmine dialoog:

- “Kui Oswald oleks ühtlasi punasele nupule vajutanud, oleks impulsijäävuse seadus kaotanud oma kehtivuse ja Kennedy oleks ellu jäänud.”
- “Võib olla tõesti oleks Kennedy siis ellu jäänud, ent kui see on õige, siis ei ole impulsijäävuse seadus loodusseadus selle sõna klassikalises tähenduses.”

8. Reaalsel pinnal püsides

“Kui loodusseadused ei kehtiks, siis, kui ma triikraua käest lahti laseksin, ei pruugiks see põrandale kukkuda.” – See on eeldus kõnelevatest eeslitest.
Kant kasutas epiteeti “just nagu” (saksa keeli: “als ob”). Vaihinger arendas siit välja “just-nagu” filosoofia, mis just nagu oleks filosoofia. Meie aga uurime siin “oleks”-filosoofiat. Ja tuleb välja nii, et kui me mõtleme, et loodusseadused kehtivad, siis me mõtleme nõnda, just nagu kehtiksid loodusseadused ka olematus ilmas, mis siiski oleks võinud olla. Niisiis on meil kõigil on väga hea fantaasia, kui me arvame, et eetika on võimalik ¹⁴.
Ent proovigem kujutleda inimest, kes liigselt ei fantaseeri ega spekuleeri...

- “Te sooritasite mõrva!” öeldakse talle. “Me esitame teile süüdistuse.”
- “Kuidas nii?” pärib tema.
- “Te laadisite püssi, sihtisite inimest, vajutasite päästikule, toimus lask ja inimene hukkus.”
- “Ja milles siis mina süüdi olen?”
- “Kuidas te siis aru ei saa? Teie ju tegite seda! Te vajutasite päästikule. Te oleksite võinud seda mitte teha ja ta oleks praegu elus.”
- “Oleks ja oleks. Ma ei mõista, millisest 'oleksist' te räägite? Ma ei saa aru, milles te mind süüdistate? Oleks ta pärast päästikule vajutamist ellu jäänud, oleks teine asi. Oleks ta vähemalt surnustki üleski tõusnud. Te räägite olematutest asjadest. Te fantaseerite palju. Mõtelge ise: milles te mind süüdistasite? Ma ju vajutasin päästikule.¹⁵” 

Kui selles näites esitatud vaade tundub meile absurdne, siis peame me tunnistama sellele vaatele vastupidise seisukoha kuitahes ootamatuid järeldusi. Me peame möönama, et maailmad, mida me oleksime võinud eelistada, aga millesse me siiski ei sisenenud, on mingis mõttes reaalsed. Kuid siit ei järeldu veel sugugi, et me peaksime liialdama ja pidama reaalseteks kõiki kujuteldavaid ja loogiliselt võimalikke maailmu, nagu seda teeb Lewis.

9. Lewisi fantastiline universum

Me nägime, kuivõrd mõttetu on Lewisi ¹⁶ determinism ühes tema “võimalike maailmadega”, mis teeb võimaliku võimatuks ja võimatu võimalikuks ning välistab kõik selle, mille pärast meil võimalikkuse mõistet üldse vaja oli.
Mängult on Lewisi maailmad võimalikud ja tegelikult ei ole.
Lewisi jaoks on kõik loogiliselt võimalikud asjad “võimalikud”. Igale “võimalusele” vastab maailm, milles see võimalus on tegelik, realiseeritud. Iga võimalik maailm “on” mingis müstilises tähenduses. Üks võimalikest maailmadest on tegelik, aktuaalne. See on see ilm, milles me praegu kõik oleme. See ilm on tegelik ainult meie jaoks, kes me temas oleme. Meie jaoks on kõneleva eesliga maailm ainult võimalik. Aga kõneleva eesli jaoks on just tema tegelik ja meie ainult võimalikud.
Võimalikud maailmad on üksteisest täielikult isoleeritud. Nende vahel pole isegi põhjuslikku seost. Mõned võimalikud maailmad on meie tegelikule maailmale kättesaadavamad, lähemal. Aga see läheduse mõiste on suhteline ja sõltub sellest, mida me maailmade võrdlemiseks kasutame.
Sageli on kritiseeritud Lewisi nägemust, et kui Lewis käitub eetiliselt, siis tema teisik võimalikus maailmas ei käitu eetiliselt. Lewisi vabandus on, et see on tema, kes tahab käituda eetiliselt. Teisiku amoraalsus teda ei huvita. Ma kahtlen, kas eetikat saaks rajada soovile säilitada enda isiku identsust.
Ent Lewis ei saagi eetiliselt käituda, sest et tema universum on determineeritud ja ei võimalda valikuid. Eetika eeldab vaba tahet, ent Lewisi vaated vabale tahtele on ambivalentsed ¹⁷.
Kuid isegi kui ta vaba tahet eeldaks, peaks ta ikkagi veel ära seletama tulevikuvõimaluste probleemi. Sest kui ta ei ole vaba tahte eeldamisel ambivalentne, siis ei saa ta olla loogikas kahevalentne.
Eetika eeldab põhjuslikkust. Ent Lewis kinnitab, et võimalikud maailmad ei ole omavahel põhjuslikult seotud: siitmaailma sündmused ei saa põhjustada sealtmaailma sündmusi. Eetikaks vajame me kontrafaktuaale, kuid viimased ulatuvad üle erinevate maailmade. Siinse maailma vabatahtlikud teod viivad ühest ilmast teise ilma. See eeldab mingit sidet erinevate maailmade vahel, mingit reaalset lähedust, mille võimalikkust Lewis eitab.
Lewisil sõltuvad kontrafaktuaalid maailmadevahelise sarnasusseose formaalsest valikust. Ent eetika eeldab vabatahtelisi tegusid ja neile seaduspäraselt järgnevaid sündmusi. On raske kujutleda, et me saaksime vabal tahtel valida, mida pidada vabaks tahteks! Ei suuda uskuda, et vaba tahe oleks konventsionaalne mõiste ¹⁸. Kui me aga ei saa vabalt valida, milline sarnasusseos maailmade vahel vastab vabatahtelistele võimalikkustele, siis on ka meie formaalsetest definitsioonidest sõltumatult olemas priviligeeritud maailmad. Mina olen eeldanud seda algusest peale.
Lewisi “võimalikke maailmu” tuleks nimetada hoopiski loogiliseks taustsüsteemiks. Suvaliselt fikseeritud kriteeriumi järgi “sarnased” kujuteldavad maailmad on sarnased vaid niivõrd, kuivõrd me seda nõnda defineerisime. Ent hea kriteeriumi järgi tegelikule maailmale sarnanevad maailmad on võimalikud ka tegelikult, mitte ainult kujuteldavalt. Vabatahtelised teod ja juhuslikud sündmused ei vii meid sellisest sarnasusperest välja. 

II. Fööniks Bruno

10. Kui kedagi piinata

Pärast korduvat piinamist ülekuulamistel olevat Bruno ütelnud ²¹:

 (1) Mina arvan, et on olemas lõpmatuid maailmu, mis moodustavad piiritu summa lõputus ruumis.

 (2) ... eksisteerib lõpmatuid maailmu tühjas ruumis ...

 (3) Leiab samuti, et on olemas palju päikesi, palju maailmu, milles on paratamatult asju, mis soolt ja liigilt   sarnanevad selle maailma omadega, ja koguni inimesi ...

11. Bruno võimalikud maailmad

Tegelikult oli Bruno varem kirjutanud, et mõtleja ei tohi taganeda oma vaadetest, mis ka ei juhtuks. Võimalikest maailmadest oli Bruno kirjutanud juba enne piinamist. Võib olla oli tal lihtsalt väga hea mälu, kui ta oma preestrielus mäletas neid maailmu ka ilma mnemotehnilise piinamiseta.
Oma tähtsas dialoogis “Lõpmatusest, universumist ja maailmadest” (1584) kirjutas Bruno, et ka kaugetel tähtedel võib olla elu ning mõistusega olendeid. Bruno (Gorfunkel 1980: 65):

 (4) Ei ole mingit alust, et loendamatud tähed, mis on arvukad maailmad, koguni suuremad kui meie oma,   sihitult ja äärmise põhjuseta oleksid niivõrd väheolulises sidemes meie maailmaga.

(5) Mõistusega ei ole vastuolus seegi, et ümber selle Päikese tiirleks ka teisi maid, mida meie ei märka²⁴.

(6) Me arvame, et meie soost elusolendeile on harva elukohti, kuid ei kõlba arvata, et on olemas    maailmaosa ilma hinge, elu ja aistinguta, järelikult ka elusolendeita. Sest rumal ja totter oleks arvata, et   ei või olemas olla teistsuguseid aistinguid, teist liiki mõistusi kui need, mis meie meeltele   kättesaadavad on²⁵.

(7) Mina arvan, et kõigis neis maailmades on paratamatult neli elementi nagu Maa pealgi²⁶.

(8) Sest selle maailma eksisteerimine on kõige vähem vastuolus sama liiki maailmade eksisteerimisega.

(9) Kas ei oleks sel juhul meil parem tunnetada ja võtta ruumi ühevõrra täiuslikuna nii seal kui siin, ja   jumalikku valgust ühtviisi täiustavana nii seal kui siin ...

(10) Võib-olla tundub sulle vääritu, et teises ruumis oleks samasugune maailm. Kuid selleks ei ole piisavalt alust. Sest kogu ruum ei erine absoluutselt sellest ruumist, või kui ehk nii, et toda ruumi hakkad sa   pidama tühjaks, seda aga täidetuks tema enesega võrdse maailmaga. Miks ei vääri siis too ruum sama,   mida võib väärida see ruum.

12. Bruno hüpoteesid olid teaduslikud

Paljud on tahtnud jätta muljet, et Bruno hukati mitte tema teaduslike vaadete pärast, vaid hoopiski tema usutülide pärast, nagu näiteks riid kiriku varade jagamisel. Samuti on püütud sisendada, et Brunol oli teadusele vähe ütelda. Siiski pole see nii (Gatti 1999).
Kui Bruno kõneleb kaugetest tähtedest ja sellest, et need tähed võivad olla sarnased meie Päikesele, ja et nendel tähtedel võivad olla kaaslased nagu Päikesel on kaaslaseks Maa, ja et nendel kaaslastel võib olla elu ja mõistusega olendeid – siis kõneleb Bruno sellest, mis on meie ruumis, kuigi kaugel meist. Tänapäeva füüsikute terminoloogias võib veel lisada, et Bruno vihjab ruumi homogeensusele. Sest et ta eeldab, et “seal” võib põhimõtteliselt olla kõik samamoodi nagu “siin” (tsitaat 9) ja et ruum on kõikjal täiuslik, et ruum on kõikjal ühesugune (tsitaat 10). Seega need võimalikud maailmad, millest ta kõneleb, on lokaalsed, “kohalikud” maailmad, mis paiknevad ühes maailmas, ühes ruumis, aga erinevates kohtades. Bruno eeldab, et nendes kaugetes maailmades on midagi väga sarnast meie siinsele maailmale (tsitaat 3), et need maailmad on mingis olulises sidemes meie maailmaga (tsitaat 4), et nendes maailmades on sama liiki asjad, mis siin (tsitaat 3), et nad koosnevad samadest algelementidest (tsitaat 7). Samas leiab Bruno, et nendes kaugetes maailmades võib siiski miski olla  oluliselt teistmoodi kui siinses maailmas. Nii võib seal küll leiduda mõistust, ent viimane võib olla hoopis teiselaadne kui siin (tsitaat 6)²⁷. Mõistus pärineb Bruno järgi loodusest (Gorfunkel 1980: 73), mis on ühtne nii seal kui siin, kuid erinevates kohtades võib kujuneda erinev elu ja erinev mõistus. Jumalik valgus aga paistab kõikjal ühteviisi (tsitaat 9).
Bruno hüpotees maavälistest mõistusega eluvormidest on tema kosmoloogilistest oletustest ainus, mis pole seni veel kinnitust leidnud. Samas ennetasid Bruno ülejäänud ennustused nii Newtonit kui ka XX sajandi astrofüüsikat. Ent isegi kaasaegne füüsika ei suuda seda seletada, kuidas sellised prohvetlikud ettenägemised üldse võimalikud on. Seda suudab seletada vaid Bruno teooria metempsühhoosist, mida keskajal ei tunnistanud kirik ja mida tänapäeval ei soosi ristiusku avalikult kritiseeriv, ent tegelikult katoliiklikus traditsioonis arenenud modernne teadus.
Niisiis eeldas Bruno erinevate maailmade sarnasust teatavas respektis, mitte nende täielikku sarnasust. Kontekst, milles ta maailmu võrdles, on üsna rangelt fikseeritud. Bruno ketserlus seisneski ehk peamiselt tema veendumuses, et loodus on oma põhiolemuselt kõikjal ühtne – et Maa pole äravalitud koht universumis (tsitaat 10)²⁸.
L. Ciccutini on pärinud (Gorfunkel 1980: 68): “... kas Bruno kosmoloogiline süsteem on teaduse nähtus või on see entusiasmi ja fantaasia vili?” Bruno omakorda on aga kristlik-aristotelliku maailmapildi kohta ütelnud (Gorfunkel 1980: 65):

 (11) Me ei pane mikski seda liiki taevasi liiguteid, kõiki neid vaimseid olemusi, neid fantaasiaid, neid   rumalusi, neid mitte poeetilisi, vaid filosoofilisi valme.

Kas Bruno oleks nõnda ütelnud ka Lewisi filosofeerivate kasside ja kõnelevate eeslite kohta? Kas inkvisiitorid piinasid Brunot lihtsalt (halvasti varjatud) uudishimust või sellepärast, et nad pidasid Bruno vaateid ohtlikeks? Kas see on ohtlik, kui kellelgi on elav fantaasia? Võib ju olla ohtlik, kui see fantaasia on nakkav ja suudab luua reaalsuse mulje. Sel juhul on Lewisi filosoofia ohtlik. Bruno õpetus on siiski kosmoloogiline süsteem, teaduslik hüpotees, mida võib kontrollida. Bruno ei ütle ju, et tema kauged maailmad on inimesele printsipiaalselt saavutamatud – kuigi kõnelus “teistest ruumidest” (tsitaat 10) vihjab metafüüsikalisele kättesaamatusele. Olnuks traagiline ja naeruväärne, kui Bruno oleks hukatud absoluutselt kättesaamatute maailmade eest, mida ta on üksnes välja mõtelnud. Vaevalt, et teda oleks hukatud näiteks filosofeerivate kasside eest²⁹.

13. Lewisi kahtlased fantaasiad

Selles seisnebki peamine erinevus Bruno ja Lewisi muidu nii sarnaste vaadete vahel. Kui kasutada Ciccutini väljendeid, siis pole Lewisi teooria ei kosmoloogiline süsteem ega ka teaduse nähtus. Pigem on see entusiasmi ja fantaasia vili. Kui Bruno põletati selle eest, et kõik mõistsid, et tema poolt räägitu võib tõsi olla – kuigi vähesed seda uskusid ja paljudele tundus see jahmatav ja veider – siis Lewis peab pagema mitte põletajate, vaid põrnitsejate eest. Bruno ei pidanud seda oma piinajatele tõestama, et tema poolt räägitu pole tõsi: ta pidi hoopiski tõestama, et ta niimoodi ei mõtle. Lewis seevastu peab tõestama, et tema poolt räägitu põhimõtteliseltki võiks tõsi olla ja et nõnda üldse on võimalik mõtelda.
Kui Bruno jahmatas inimkonda kujutlusega, et kaugetel tähtedel on samuti elu; siis Lewis deklareerib vaateid, mille järeldusena “eksisteerivad” maailmad, millistes Lewis ja Bruno on üks ja see sama isik. Õigemini: eksisteerivad maailmad, millistes eksisteerivad olendid, kes on ühtaegu nii Bruno kui ka Lewisi teisikud. Need maailmad on meie omale ühe või teise võrdluslati järgi rohkem või vähem sarnased³⁰. Need maailmad on meile ühe või teise viisi järgi rohkem või vähem kättesaadavad³¹. Nendes maailmades on keegi, kes on millegi poolest piisavalt sarnane nii Brunole kui Lewisile³². Tõsi, need maailmad ei eksisteeri käesolevas maailmas – isegi mitte kaugetel tähtedel³³. Lewis ei paku meile mingit konkreetset sarnasuse mõõtu. Ainus, mida ta annab, on seisukoht, et kontrafaktuaal “Kui Lewis oleks olnud Bruno, oleks ta põletatud tuleriidal,” on mingi sarnasuse mõõdu puhul õige³⁴. Lewis ei võta mingit konkreetset seisukohta sarnasuse aluse kohta, erinevalt Brunost, kes, kui ta oleks olnud Lewis, oleks mingi sarnasuse mõõdu kohaselt väitnud, et kui Lewis oleks olnud Bruno, oleks maailm ikka koosnenud neljast maagilisest elemendist: maast, veest, õhust ja tulest³⁵.

14. Parim seletus: metempsühhoos

Ma olen nüüd tõele jälile saanud. Ma leidsin parima seletuse mind vaevatatele küsimustele³⁶. Brunol ei õnnestunud piinajate küüsist pääseda. Kui ta oli tuleriidal süttinud, mõistis ta hästi, et tema ainus võimalus on võimalikud maailmad. Tuleb endale otsida teisik – muud väljapääsu ei ole. Jälgede segamiseks kasutas ta kasse ja eesleid ning kehastus alles siis David Lewiseks. Ameeriklasena ta küll unustas keldid ja eelistas pigem indiaanivaime. Kuid Suured Iid tundsid ta ikkagi ära ning meelitasid ta Oxfordi. Ta jõudis veel konfidentsiaalselt anda oma uuele mõttekaaslasele D. M. Armstrongile vihje teadvuse kausaalsest analüüsist³⁷. Kuigi umbusklik Armstrong ei usaldanud Lewist mitte kunagi, säilitas ta oma teooriates siiski paranähtuste loogilise võimalikkuse³⁸. Sellal kui vanamoeline Armstrong usaldas teaduse avalikke bülletääne³⁹  ja arendas avaliku arvamusega kooskõlalist teadvuse füsikalistlikku teooriat⁴⁰, sooritati Oxfordi keldrites ideaalne kuritegu. Oxfordi piinakambrites⁴¹  katsetati uut salarelva, mille ohvriks langes Lewis. Tema teadvusega manipuleerimisel kasutati moodsaid meetodeid, mida hiljem alles Daniel Dennett suutis filosoofiliselt lahti mõtestada. Bruno oli võimalikud maailmad asetanud kaugetele taevatähtedele. “Veel kaugemale!” nõudsid Suured Iid. “Kättesaamatult kaugele!” Bruno mõistus hakkas juba tuhmuma. Kunagi ammu oli ta kirjutanud, et mõtleja peab tõele truuks jääma hoolimata füüsilistest piinadest ja surmahirmust. Ent XX sajandi elektropsüühilised piinariistad olid vastupandamatud. Lewisi pähe pandi tehisreaalsuse kiiver. Ja ikka veel oli südametunnistuse hääl tugevam kausaalsetest mõjudest teadvusele. Lewisina kirjutas ta: “... lihtne aususe maksiim: mitte kunagi esitada filosoofilist teooriat, mida sa ise ei suuda uskuda oma vähimalt filosoofilistel ja enimalt tavamõistuslikel hetkedel.”⁴²  Sellepärast siis esitaski ta mitte väära või tõestamata teooria, vaid täiesti mõttetu teooria⁴³.

15. Lewisi ülestunnistus

Vaba tahte kohta oli Bruno kunagi kirjutanud (Gorfunkel 1980: 109):

(12) Sa ütled, et vaba ja parima tegelase tahe lisab väärikust või võtab selle ära. Kuid, mu armas, mida tead   sa sellest tahtest?

Lewis on vaba tahte küsimuses pessimist. Ta kirjutab piinamisest saavutatud transiseisundis (Lewis 1986: 147):

(A) ... ma eitan, et vaba agent deterministlikus maailmas on võimeline rikkuma loodusseadusi. Sest me   peame eristama kaht asja. “Kui ma oleksin tõstnud oma käe, oleks mõni loodusseadus saanud rikutud.”   – See on tõsi, kui maailm on deterministlik ja kui ma oma kätt ei tõstnud. “Kui ma oleksin tõstnud   oma käe, oleks mingi minu tegu olnud loodusseadust rikkuv nähtus või sellise nähtuse põhjustaja.” –   See on vale.

(B) TÄNA ma kirjutan leheküljele sõnu. Oletagem, et täna oleks teisiti. Oletagem, et ma kirjutaks teistsuguseid sõnu.

(C) ... ma oleksin võinud olla keegi teine ... ma ei mõtelnud mitte seda, et ma oleksin võinud elada Fredi   elu, vaid et ma oleksin võinud olla Fred ja elada Fredi elu⁴⁴.

(D) ... maailm, mille osa me oleme, on üks paljudest maailmadest, ja et meie, kes me asustame seda    maailma, oleme vaid ühed vähestest kõikide maailmade kõikidest asukatest.

(E) Maailm, milles me elame, on väga mahutav asi. Iga osake ja iga kivi, mida te eales olete näinud, on osa   temast. Ja nii olete ka teie ja nii olen mina. Ja nii on planeet Maa, on päikesesüsteem, kogu Linnutee,   kauged galaktikad, mida näeme läbi teleskoopide ... Ei ole midagi niisugust, mis oleks meist nõnda   kaugel, et mitte olla osa meie maailmast. Mis tahes asi mis tahes kaugusel tuleb lugeda temasse    kuuluvaks.

(F) Samuti on maailm sisaldav ajaliselt ... miski ei ole oma loomult nii võõras, et mitte kuuluda meie    maailma, kui ta vaid eksisteerib mingil kaugusel või mingis suunas siit, või praeguse hetkega    samaaegselt või pärast seda.

Hetkeks näib, et Bruno on inkvisiitorid üle kavaldanud. Ta ei kõnele enam ainult kaugetel tähtedel olevate maailmade reaalsusest, vaid juba ka tuleviku reaalsusest (Lewis 1995: 207):

(G) Kujutlegem filosofe, kes ütlevad, et tulevik on ebareaalne. On raske uskuda, et nad seda mõtlevad.

(H) Viis, kuidas asjad on, kõige haaravamalt, tähendab viisi, kuidas kogu maailm on. Ent asjad võinuks   olla ka teisiti, nii paljudel erinevatel viisidel. Minu käesolev raamat võinuks valmida tähtaegselt.

(I) Kas on olemas teisi maailmu, mis on teisel viisil? Ma ütlen, et on. Ma kaitsen teesi maailmade    paljususest, ehk modaalset realismi, mille järgi meie maailm on vaid üks paljudest. On loendamatult   teisi maailmu, teisi väga sisaldavaid asju. Meie maailm sisaldab meid ja kõike meid ümbritsevat,    ükskõik kui kaugel ajas ja ruumis ... Maailmad on nagu midagi kaugete planeetide sarnast, välja    arvatud, et enamus neist on palju suuremad kui pelgalt planeedid, ja nad pole kaugel. Nad pole ka   lähedal. Nad pole üldse mingil ruumilisel kaugusel siit. Nad pole kaugel minevikus ega ka tulevikus,   pole ka sellepoolest ligidal; nad pole praegusest üldse mingil ajalisel kaugusel. Nad on isoleeritud:   pole üldse mingeid aegruumilisi seoseid asjade vahel, mis kuuluvad erinevatesse maailmadesse. Samuti   ei põhjusta mitte miski, mis juhtub ühes maailmas, miskit juhtuma teises maailmas.

(J) Ma ei saa teile anda mitteühendatud aegruume ühes maailmas; kuid ma saan teile anda mõned    vastuvõetavad asendajad.

(K) Faktiliselt on niivõrd palju teisi maailmu, et absoluutselt iga viis, kuidas maailm võinuks olla, on viis,   kuidas mõni maailm on.

(L) Umbusklikud jõllitajad jäävad. Nad jäävad vastamatuiks. Ent nad jäävad mitteotsustavaiks.

16. Tõde on lihtne

Me tõestasime täie teadusliku rangusega, et Bruno oli tulnukas, kes treenis oma mälu, et meenutada oma eelmisi elusid kaugetel tähtedel. Inkvisiitorid olid sellest teadlikud, ent salastasid juhtunu, söötes rahvale ette muinasjutu kurjast vaimust. Pärast hukkamist taassündis Bruno Lewisina. Ent ka kahekümnendal sajandil ei leidnud ta pääsu inkvisitsiooni eest, mis sel ajastul tegutses juba rafineeritumalt ja varjatult. On tragöödia, et Lewis suri nagu Galileogi peatselt pärast ülekuulamist inkvisiitorite poolt. Veelgi rohkem on kahju aga sellest, et ta lahkus meie seast veidi enne seda, kui astrofüüsikud avastasid esimese atmosfääriga planeedi, mis ei asetse päikesesüsteemis. Samas viitab see Bruno ettenägelikkusele uue keha valikul.
Järeldus parimale seletusele on meie teeside parim põhjendus. Selle järelduse abil ei saa me õigustada Lewisi vaateid, küll aga on Bruno ebamaine päritolu ainus mõeldav seletus tema uskumatule ja – kui käeolev uurimus välja arvata – seni teadusliku seletuseta jäänud prohvetlikkusele. Ühtlasi on Bruno reinkarnatsioon Lewisina parim seletus Bruno ja Lewisi vaadete hämmastavale sarnasusele. Kui nüüd veel lisada, et Bruno uskus metempsühhoosi, on pilt täielik. Nõnda võimendavad nõrgad argumendid üksteist, sattudes resonantsi, mis osutub tugevamaks kui üheski seninähtud jumalatõestuses.
Seni on SETI-grupp Giordano Bruno nime kandva projekti raames edutult otsinud elektromagnetilisi asitõendeid maaväliste mõistuste olemasolu kohta. Lahendus oli neil aga kogu aeg otse nina all, kuigi nad seda ei märganud: Giordano Bruno ise oligi maavälist päritolu.
Käesolevat uurimust ei mõista keegi. Ülejäänud lähevad hulluks. Need, kes veel üle jäävad, saavad aru.

detsember 1997 ja detsember 2001
 

Kirjandust

Armstrong, David M. (1976) A Materialist Theory of the Mind. London. 
Armstrong, David M. (1980) The Nature of Mind and Other Essays. St. Lucia, Queensland.
Armstrong, David M. (1993) What Is a Law of Nature? Cambridge UP.
Bruno, Giordano (1964) Cause, principle and unity : 5 dialogues by Giordano Bruno. Translated with an introduction by Jack Lindsay. New York : International Publishers, 1964.
Calcagno, Antonio (1998) Giordano Bruno and the Logic of Coincidence: Unity and Multiplicity in the Philosophical Thought of Giordano Bruno. Peter Lang Publishing.
Conditionals. (1991) Ed. by Jackson, Frank. Oxford UP.
Deleon-Jones, Karen S. (1997) Giordano Bruno and the Kabbalah: Prophets, Magicians, and Rabbis. Yale University Press.
Gatti, Hilary (1999) Giordano Bruno and Renaissance Science. Cornell University Press.
Goodman, Nelson (1991) “The problem of counterfactual conditionals.” Conditionals, pp. 9-27.
Gorfunkel, Aleksandr (1980) Giordano Bruno. Tallinn: Eesti Raamat.
Lewis, David (1986) Counterfactuals. Oxford.
Lewis, David (1991) “Counterfactual dependence and time's arrow.” Conditionals, pp. 46-75 (first published 1979).
Lewis, David (1995) On the Plurality of Worlds. Oxford (first published 1986).
Lipton, Peter (1991) Inference to the Best Explanation. London & New York: Routledge.
Prigogine, Ilya & Stengers, Isabelle (1984) Order Out of Chaos. Man's New Dialogue With Nature. London.
Singer, Dorothea W. (1968) Giordano Bruno, his Life and Thought. With Annotated Translation of his work On the Infinite Universe and Worlds. Greenwood Publishing Group, Incorporated.
Sõerd, Juhan (1992) Psühholoogia kõigile. Tallinn: Koolibri.
Yates, Frances (1964) Giordano Bruno and the Hermetic Tradition. Chicago: University of Chicago Press.