Volta annab kaeblikku vilet

4.-5. peatükk.

“Sel ajal olin mina kaheksateistkümneaastane noor poiss, pea täis plikasid ja mässuvõitlust. Üles olin mina kasvanud ilma isata ja juba maast-madalast viletsust näinud. Minu ema oli pesunaine ühes rikaste pesumajas ja tööd oli teisel ikka nii palju, et minu tarvis oli tal väga vähe aega. Ma olin seitseteistkümmend aastat vana, kui hakkasin juba ise lõpulikult kaela kandma. Sel ajal juhtus nii, et “Volta” mehhaanikatsehhist vallandati mõned töölised ja kuna meister minu ema tundis, siis jäi tema pilk pidama minul, kes ma olin sel ajal naksakas poiss, ühtegi tööd ei peljanud. Ükskord sügisel tuli ta meie juure ja ütles: “Tule homme tehasesse, Kusti, ma näitan sulle augustantsimismasinat.” Nõnda algaski minu õpipoisiaeg “Voltas”. Sain kiiresti kõik selgeks. Töö oli iseenesest huvitav: detail tuli konveierit mööda ette ja minul kohe - raksaki! - nokk sisse ja valmis. Õõnestornidega oli hea töötada, aga kui puuriots murdus, siis...”

 “Oot-oot, kuidas, kas sa pistsid siis oma noka metalli sisse?”

 “Ära sa, Riks, siis kohe sõnasabast kinni võtma hakka! Nokaks me nimetasime seda suurt puuri, mis teeb metalli sisse lohu, mis teiselt poolt näeb välja nagu mumm. Või siis teeb lihtsalt augu. Mina räägin ikke piltlikult, mis parata! Nojah. Kui tehases täie eest tööle hakkasin, siis nõudsid teised, et ma seks puhuks ka suured liigud teeksin. Nad saatsid mind nurga-taha-poodi viina järele. Neid päevi ei taha kohe mitte meenutadagi. Mis on “Volta”? Niisked õued kollaseks värvitud majaseintega, veetoobrite, kikerpäripõõsaste ja kurjade koertega, keda vahel võõraste kallale hassetati.
Aga minul oli seal ka palju häid sõpru, Säki Karla näiteks. Tema oli treial, tema oli sotsiaaldemokraat. Viis mind ametiühingukoosolekule ja ütles: kui sulle siin liiga tehakse, siis tule ja ütle. Ütle julgesti, ära mitte midagi karda. Ükskord lõunavaheajal pistis ta mulle ühe raamatukese pihku. Selle nimi oli “Tööliste vilets seisukord”. Lugesin raamatukese kaanest kaaneni läbi, niipalju kui mul aega oli, sest tööpäev kestis meil ju üksteist tundi - algas kell seitse hommikul ja lõppes kella seitsmeks õhta, lõunavahe käis selle sisse. Alles peale meie esimest streiki andis tehasevalitsus järele ja hakkas üheksa tunnise tööpäevaga nõusse. Meie nõudsime ikkagi kaheksat. Ühele vihatud meistrile anti siis rassott kätte, aga teised jäeti ametisse. Meie arvasime, et saame neid ka tulevikus kotti ajada ja värava taha kärutada, aga nii see siiski ei olnud.
  Suvel oli palju kõiksuguseid kihutuskoosolekuid. Jaanipäeval oli üks streik ja siis läksime metsa koosolekut pidama. Seltsimehed andsid mulle sini-must-valge lipu kätte ja ütlesid, et võta esiotsa see, sest punaseid lippe tohib praegu vaid niisugustes kohtades üles panna, kus see politseile kohe näppu ei puutu. Trikoloor on praegu Tõnissoni ja Pätsu meeste lipp, aga siis oli see politseinikute jaoks lihtsalt üks värviline lipp, mille otstarbest nad mitte mõhkugi aru ei saanud.
  Siis algasid ärevad päevad. Saime lühema tööpäeva, saime oma tööhinded ja trahve ei olnud enam nii palju. Mina hakkasin palka saama 1 rubla ja viiskümmend kopikat päevas. Aga sellest oli veel vähe. Pehkinud isevalitsus tahtis meid, noori, nekrutiteks võtta. Minulgi seisis ees liisuvõtmine ja vannutamine, kuid võtsime oma pundi kokku ja selles pundis oli töömehi nii “Voltast”, Lutterist kui “Dviigatelist”. Otsustasime, et läheme ühes Toompeale ja näitame, milleks meie, liisupoisid, oleme võimelised. Pidasime seal siis suure miitingu maha ja laulsime “Marseljeeset”. Kardavoid ja kasakad tulid mõõgatuppede ja rusikatega vehkides ja meie pidime lõpuks siiski all-linna taanduma. Sel ajal oli meil tehases järjekordne streik, aur oli kateldest välja lastud ja kõik töölised värava ette kogunenud. Vabadusjänu oli nii kuradima suur, et sel ajal meie enam majanduslikkude nõudmistega ei leppinud.
 Siis kiskus aeg juba hilissügisele. Vabriku keldris, kus hoiti varuosi ja muud trääni, toimusid kihutuskoosolekud. Koosolekute ajal põles seal ainult üksainus tuhm lamp ja seegi oli harilikult poolenisti kinni kaetud, et valgus ukseprao vahelt välja ei paistaks. Ühel usaldusväärilisel seltsimehel oli selle ukse jaoks võti. Seal siis istusimegi iga nädal koos ja arutasime, mida edasi teha. Sest streigitud juba justkui oli, politseiga samuti tapeldud. Sel ajal, kui käis parteikassa täiendamine tarviliku varaga, olin mina partei noorliige ja minule keegi nii tähtsaid ülesandeid ei usaldanud. Aga ma olin alati varmas kuulama, mida vanemad seltsimehed mulle rääkisid - vaatasin särasilmi otsa ja muudkui noogutasin kaasa, just samuti nagu sina praegu.
 Meil leidus siis üks agar seltsimees, keegi Voormann, vuntside ja väljamaa viisi palituga, kes oli “Punase Lipu” toimetuse trükikojas laduja ja  kes käis vabrikute vahel sidet pidamas. Bürgermusse koosoleku järele valisime tema oma piirkonna ehk rajooni nõukogu esimeheks. Vaat tema sai kohe kiiresti teada, mida olid Aleksander Kesküla ja teised Pikal uulitsal otsustanud. Voormann käskis kaevata “Volta” keldri kõrvale salajase punkri, kus hoiti relvi, aga lendlehed olid kogunisti minu juures pööningul, nii et isegi ema sellest midagi ei teadnud. Kord kutsus see Voormann mind kõrvale ja rääkis nõnda:
  “Seltsimees Kustas Kalender, aalias Kusta! Nüüd, mil meie partei ülesanne on ka maaproletariaadi hulka sõjasõnumeid külvata, ootavad sindki suured teod. Sa pead maatöölistele kudagiviisi selgeks tegema, et seitsmesaja-aastane orjaöö ja äraarvamata ägamine nüüd möödas on, kuid selleks, et talupoeg viimaks ometi selga saaks sirutada, peab ta mõisa vara viimseni konfiskeerima ja maal omaette revolutsioonilise valitsuse asutama. Talupoeg peab õieti teadma, et tal lootust paremale tulevikule ainult sel juhul on, kui ta ärganud töölisklassiga nõndaütelda käsikäes, ühes tegutseb. Jätku nad mõisamajad alles, aga parunid ja vonnid ja muud junkrud kihutagu minema, sest hooneid läheb ju ikka tootmiseks vaja. Tsaari “armu” peale ärgu mitte loodetama hakaku. Mis mõtet kaubelda, kui palju renditegu teha - plats puhtaks, mõisa- ja kirikumaad siia ja asi mutt. Ja kuna minul see Vändra värk südame peal, siis mina saadan su otseteed sinna “pätsude” maile, kus - Vändra metsas -see värk toimus, saad aru?! Sest need igavesed passatskid on sealkandis nii äraarvamata konservatiivsed, tapsivad “Pätsu” ära, kes uuendusi tahtis. Nõnda ütleb laul. Nii et nende “pätsudega” pead sina asju ajama...”
  Voormann seletas veel pikalt-laialt Vändrast ja rongidest, aga see kõik läks minul justkui kõrvust mööda, sest ma sain ju sellest pikast seletamisest nii aru, et mind tahetakse saata parteilise ülesandega Tallinna abilinnapea Konstantin Pätsu juurde. Voormann ei sobinud juhiks, see oli tõsi. Ka kõige lihtsamaid asju oskas ta nii hirmus keeruliselt seletada, et ihukarvad tõusid turri. Mina teadsin, meie kõik teadsime, et on olemas vaid üks Päts, too Konstantin, Tahkuranna ehitusmeistri poeg ja “Teataja” vastutav väljaandja. Populaarse lugemisvara “Kuidas pidada mesilasi” tõlkija ning tähtjas levitaja rahva sekka. Päts oli ka kõrgel kohal linnavalitsuses. Mulle kippus kangesti jääma sihuke mulje, et partei käskis minul asju ajada Pätsudega, kellest üks... sa kuradi kurat küll - oleks justkui maha tapetud. Kui Voormanni juttu kuulata, siis ei võinud eales milleski päris kindel olla. Mehele oli juhiks olemine ajapikku väga meeldima hakanud, ta nautis seda ja oli juba üsna halva iseloomuga: pahandas, kui vastu vaieldi.
  Mõtlesin ilusasti järgi uurida, mis teeneid partei minult ikkagi ootas, kui suur juht oma iseäraliku kõne lõpetas ja samas käratas: “Saite aru, seltsimees Kalender??”
  Mina ei olnud kõne lõppu kuulnud. Olin elevil Pätsu pärast. Mõtelda vaid - mina, noor tööline pidin saama rääkida nii tähtsa asjamehega! Pidin paugupealt vastama “ei saanud veel päris täpselt”, kuid nähes Voormanni sünget ja nõudlikku pilku, taipasin: see mees hakkab mind eksamineerima ja siis tuleb kohe välja, et ma tema kõne lõppu üldse ei olnud kuulanud. Sellepärast vastasin tema küsimusele jaa. Ja tema seepeale: “Väga hea, siis täitke see. Siin on teile kolm rubla ja revolver. Ja tingimata võtke suurem patsahkam lendlehti ühes.”
  Pärast seda ei olnud enam midagi parata, tuli käsku täitma asuda. Kui lendlehekesed võetud, mõtlesin, mida ma selle Pätsuga esiotsa peale hakkan. Kas tema vastu aitab revolver või patsahkam lendlehti? Heitsin pilgu neile lendlehtedele: teoorjuse kaotamine, majoraadi-, laada- ja alkoholimüügi eesõiguse võõrandamine mõisnikelt, kiriku-, rüütelkonna- ja kroonumaade ärajagamine kogu seltskonna liikmete vahel, kvootamaa ekspropieerimine, mõisarendil olevate vakumaade sunduseline äramüümine. Aina maad, maad, maad... Peab ütlema, et kõige paremini oskasin ma metalli sisse auke teha, kuid mul olid selged ka parlamentaarsed printsiibid, milleks meie parteid kohustas suur Erfurti programm. Aga maad - need olid minule mõistatuseks. Meie põllumajandusprogrammist teadsin vaid niipalju, et pärast maa ühisomanduseks kuulutamist jaotatakse maid endiste mõisamaade arvel, muidugi ainult sel juhul, kui maatööliste nõukogud ei otsusta kollektiivsete majapidamiste kasuks. Kuidas need otsustavad, puudus mul igasugune selge ettekujutus, sest esialgu ei olnud veel mingisugust vabadust ja mööda maad luusisid kasakate salgad. Mina olin üsna kindel, et Päts teab, missugune on talurahva arvamine, sest tema oli õppinud ülikoolis ja tema käsutada oli ju statistika. Sest statistika - see on üks imeline asi. Kõikvõimas! Tean ju omast käest ütelda, et ühtegi puuri ei võeta kasutusele enne, kui nende lõikeomadusi ei ole korralikult katsetatud ja proovitud. Tööliste võim ei ole, ei saa olla kobakäppade hirmuvalitsus - see peab olema esimene tõeliselt õpetatud võim maailmas. Nõnda leidsin ma kohe alguses, et Pätsu ajud kuluvad meile oma eesmärkidele liikumise juures marjaks ära. Olgu küll, et Päts vahel liiga palju kapitalistidega mehkeldas - oktoobrisegaduses oli ta siiski palju häid käike teinud: soovitas töölistel uulitsa peal korda pidada, algatas puudust kannatavate tööliste toetamise, andis oma ajalehe sotsiaaldemokraatidele.
  Siis ma mõistsin, mida pean edasi tegema. Pidin linnavalitsuses ära käima ja Pätsult soovitusi ja nõuandeid küsima.
  See päev, kui ma kodus pööningul tuki pesupali alla peitsin ja lendlehtede patsahkamiga üles Toompeale hakkasin kõmpima, oli õige tuuline. Falki pargis astusin ühte kõrtsi sisse, mille fassaad veel kaunikesti palju lõhkumisjälgi kandis. Seal tegin julguse võtmiseks pisikese tripitski, nii et pea sumisema hakkas nagu eeskujulik mesilaspere, mida Päts oma tuntud raamatukeses kirjeldas. Varsti tulid mulle kaks noort kerglast naisterahvast vastu. Nemad vaatasid mind ja itsitasid isekeskis. Üks kekutas: “Uih sa helde aeg, kust see küll lahti lastud on!” Teine jälle vastu, et: “Eks ta see treigimees ole, nagu selliseid kõige linna peal liikvel on!” Astusin siis julgesti piigadele ligi ja ütlesin nendele härrasmehe kombel: “Olen jah streigimees, aga meie tahame ka naisterahvastele paremat elujärge. Kui võidame meie, saate teie omale paremad töökohad, mehe sõna selle peale! Sähke, siin on teile paar lendlehte, õppige nüüd uut moodi elama, preilid.” Jätsin naised sinnapaika ja rühkisin edasi Raekoja poole ega vaevunud sinnapoole sülgamagi, kus meie seltsimehi vangis hoiti, sest vastutuult süljata pole mõtet.
  Raekoja platsil ei olnud sel ajal kõrvalist rahvast liikvel, sest veel kestsid viimased täitsa rahulikud päevad. Teisipäeval, jõulukuu kaheksandal päeval pidi “Volta” keldris uus koosistumine tulema, aga siis ma ei teadnud veel, mida nad seal arutama hakkavad. Seda mina mäletan täpipealt.
  Et platsi peal kõik aeg rahulik oli, alustasin mina Raekotta Pätsu juure minekut, aga kurjavaimu soldatipoisid seisid ees. Nii kui mina uksele lähenesin, siis nendel -- sutsti -- püssitikud ees. Ja muudkui kurjalt nõudma: ikke propusk ja propusk. Katsusin siis neile seletada nii- ja naapidi, nii palju kui minu vene keele kasinad varud lubasid. Pakkusin neile ka kolme rubla, aga ei aidanud miski, tuli taanduda. Mõtisklesin, mida ma nüüd peale hakkan. Jäi veel pisike võimalus Päts “Teataja” toimetusest kätte saada. Hakkasingi samme sinnapoole seadma. Nägin aga ära, et Karja uulitsal üks laia habemega talumees oma raskelt täis laaditud vankri kõrval sekeldab. Vanker oli otsast otsani püriidiräbu täis. Astusin julgesti ligi, panin tervituseks näpud soni noka juure ja ütlesin, et ma olen üsna tugev sell, võin aidata takka lükata, kui va kronu ise nii väga ei jaksa. Seltsimeest tuleb ju avitada. Talutaat oli kohe lahkesti nõus ja ütles, et tänapäeva noorus ei olegi nii hukas kui tema esteks arvas. Mina sain kohe paugupealt aru, miks tal püriidiräbu vankris on. See ollus on odrale väga kasulik. Ükski tark talupoeg ei pane enne terakestki otra maha, kui tal pole koormatäit “Dviigateli” püriidiräbu - seda oli mulle rääkinud seltsimees Sõssujev sellestsamast tehasest, millest jutt käib. “”Postimees” sehkendab jo iga nädal, et tuleb ikke kunstväetist tarvitada, küll siis õnn õitseb ja kasu tõuseb,” õiendas pikas hames talupoeg. “Nüüd on talve aeg ja millal sa siis enam kunstväetist tood. Ega’s suksu pea kaua kannatama, minu hingemaa on enam-vähem linna väravate lähedal.”
 Andsin tallegi ühe lendlehe, tema aga vaatas mulle pikalt ja mõtterikkalt otsa, kiskus piibunosu ja ütles kavalasti silmi kissitades niisugused sõnad:
 “Aga kas siis see teie revlutsjoon ka kreposti-raamatud ära kaotab, mis vallamajas tulekindlas kapis seisavad?”
 Kreposti-raamatutest teadsin mina sama palju kui lehm pühapäevasest päevast ja sellepärast küsisin, et mis imeloomad need siis veel on. Tema seletas, et need niisugused raamatud olla, kus seisvat, kui suurel hulgal koha ostja esteks pangale, teiseks mõisnikule ja kolmandaks tuttavatele koha ja selle inventaari eest võlgu jäi - kui kolmandaid ülepea kreposti-raamatus asjasse segatakse. Tema, Päkassaare Hindrek olevat sakste laenuasutusele võlgu sada rubla, ka summa kahe tuliuue adra ja rehetoa ahju - s.t. ju sisuliselt imikpõrsaste ületalvepidamise ahju eest. Nüüd ma sain aru küll, kuhu koer on maetud ja vastasin talle jumala rahus: “Ära üldse muretse, küll revolutsioon kustutab sinu võla. Ära kaotavad selle, küll sa näed. Junkrud laenupangas kaovad nii kui sõnnikuhais hiljasügisel.”
 Aga tema muretses: “Kuidas siis nii?! Kas minus siis kübetki tänumeelt ei ole?! Põllud on mul kunagi kui meri, põrssad lihavad, õnn on tulnud minu õuele - ja kõik see on loodud mõisniku-mehe rahadega. Midagi ikka peaks talle maksma!” Raiusin julgelt: “Su jutt on liiga väheteadlik, seltsimees. Kõigepealt peame valeliku tsaarivalitsuse troonilt tõukama, kuna see valitsus rahvaga kahe otsaga vorsti mängu mängib: rahvale igasuguseid vabadusi lubab ja samas rahva selja taga ja isandate huvides jõledat mustasada loob. Kõigepealt peaks iga vald ikke omad härrad minema kihutama. Maha hirmus väevõimu-valitsus!”
  Aga tema vaidles vastu, et nende härra olevat hea, süüdi olevat nende valla kirjutaja, kes “armulisele keisri-herrale” saadetud palvekirja mõisaorjuse vähendamiseks viimasel hetkel omasorgeldatud palvekirjaga asendas. “See oli üks näotu tegu, kuna maarahvas veel ka kalli tempelmargi pidi omast taskust kinni maksma, aga pole viga, kui pakilisemad tööd otsakorral, siis ajame valeliku kirjutaja kotti.”
  Nägin ära, et see talumees oma keisri-herra külles ripub nagu munakoored väetima kanapoja ümber. Ja ega siin aidanud agiteerimine ka mitte. Sellepärast jätsin ma selle mehega südamlikult jumalaga ja keerasin sammud “Teataja” toimetuse poole. Oli iseäralikult vaikne, ajalehepoisid ei lärmanud ka enam kusagil nagu nad harilikult: “Ostke “Teatajat”! Kõik maa ja ilma uudised sees! Jaapani keiserlik maavägi viimaks lüüa saanud!” Nende ees jäävad seisma meie linna väärikad kodanikud ja kõlistavad kopikaid oma rahakukrutes, nii kõhnades kui tüsedates, sest uudiseid nemad armastavad, muidu poleks nad kodanikud mitte.
 Läksin kaupmehemajadest mööda ja peatusingi lõppude lõpuks “Teataja” toimetuse maja ees. Siis mööda kitsast treppi kolmandale korrale, nagu ikka. Ma koputasin arglikult ja “jaa” peale astusin sisse. See suur ruum oli pungil täis kõiksugust paberipahna, raamatuid ja kaartisid, ja kõige selle keskel troonis keskikka jõudnud musta põskhabemega mees. Ma kummardasin talle ja ütlesin, mida ma toimetusest soovin, tema vastas põrinal: “Her-rra Päts läks terve kubermangu vallakirjutajatega kohtama. Mida siis noormees temast ka soovib?” Mina julgesti vastu: “Oh, ma sooviksin lihtsalt teada, mida herra Päts arvab algava ülemaalise kongressi mõttest ja eesmärkidest.” Ja lisasin igaks juhuks juure: “Muideks, ega ma siis paha või nuhkimise pärast, ma... mina olen lihtsalt linna kodanik ja aus tööline, sellepärast tahaksin teada.” Ma arvasin, et nüüd kohe tuleb pikem epistel. Toimetuse-mees süütas tikust melankooliliselt küünla, jäi minule otsa põrnitsema ja päris: “Kas kaugematest või siis lähematest eesmärkidest?” Mina vastu: “Väga kaugetest, väga kaugetest eesmärkidest, mis ehk selle aastasaja sissegi ei mahu.” Sellepeale küsis see tähtjas asjamees niimoodi: “Kas, ütleme näituseks, teie oskate vigadeta kirjutada?” Mina kohe vastu, et jah, jah. - “Saksad ei tunnista meie seltskondlise kultuura iseolemist ja näeksivad heal meelel, et kõik eesti soost mehed ja naised kolme talve jagu külakooliga lepiksivad. Kuid eks Koidula ja Jakobsoni ajal panivad kodanlised demokraadid loosungi maksma, et Eesti Aleksandri kool tuleks asutamisele. See oli meie suure kultuuralise arenemise esimene idu, ja kui teid, viks noorherra, huvitab, kui te ehk kavatsete sellest kõigest kunagi kirjutada nagu mina kunagi suurema kirjutamisetöö ette võtsin, “Teataja” nalja-lisa tehes, siis märkige ära käesolev aasta: tuhat üheksasada viis. Et miks on just see aasta tähtjas? Meie nõutame luba õpetada algkoolilapsi rahva keeles ja mina näen selgesti ära, et me selle loa gubernaatorilt ka saame. See on murrang meie kultuura- ja hariduse-elus.”
 Tundsin ka ise härrast meelt seeüle, et kõige väetimad eestlased nüüd varsti emakeeles kooliharidust võivad saada. Et meil nüüd varsti ühtegi põlvepikku poisikest ei oleks, kes rahva keelt vigadega kirjutab! Aga teistpidi “on maid maailmas tuhandeid ja rahvaid mitmeid miljoneid”, nagu laulusalmgi ütleb: meie nimetame eesti rahvast lihtsalt “rahvaks” nagu mõni indiaanisuguharu endid tähtsalt “inimesteks” nimetab. Rääkisin tähtsale toimetaja-härrale niimoodi:
 “Ärgem öelgem lihtsalt “rahvas”, ärgem kartkem püha eesti rahva nime! Nii maa- kui linnatöölised on ennekõike eestlased, rahva hulgas pole veerandi jagugi võeraid. Mina olin tööliste hulgas üks esimesi, kes Mustamäe metsas sini-must-valget lippu kandis ja mina olen seeüle uhke. Aga mitte sellele lipule ei ole meie, töölised, valmis truudust vanduma ja suud andma, vaid ikka omaenda armsale kallile punalipule, mille värv seltsimeeste verest siginenud on.”
  Paistis, et toimetaja-mehele meeldis minu südi kõne. Ta läks raske raamatutaagaga kaetud riiuli juure ja võttis sealt ühe raamatu välja, et seda minule anda. Ta ütles saatesõnaks:
  “Selles raamatus on koos eesti uuem kultuuraline mõte, mis siin noorte suleseppade poolt kenasti väljendatud saab. Siin on Kallas ja Haava, Suits ja Mihkelson, siia on ka vana hea Juhan Liiv ära eksinud. Kuna minul neid raamatuid üksjagu ikke leidub, siis palun lahkesti üks endaga ühes võtta, sest näen, et see just teiesugusele ärksale ja ärganud noorelemehele vaimulähedane paistab. Praegu on kole segased ajad ja pole teada, kui kaua meid ja meie kontorit siin veel üldse on. Sõjavägi kipub kasarmutest välja, ka pidi sakste Maapäev juba jälle koos istuma, nii et ajad on karmid. Aga kui te ise tubli olete, siis ei hakka teie hõlma keegi.”
  Ja nii sündiski. Mina olin üsna tubli. Toimetuse ees vaatasin raamatut ja nägin, et sellele keeruliste antiikva-tähtedega “Noor-Eesti” kirjutatud oli. Raamat oli üsna paks ja tõotas pikaks ajaks lugemist. Ja nii saigi olema: lugesin seda raamatut pool aastat hiljem päris mitu päeva, ei tahtnud teist enne käest ära panna, kui ta kaanest kaaneni läbi oli.”

 Pärast teatrietendust jutustas vana tööline Gustav Kalender järgmist:
 “Õhtul läks kiiresti pimedaks. Mina läksin enne kojuminekut linna serva, et imetleda, kuidas plingib Suurupi kauge tuletorn, läbi öö. Muuseas, oli sügava lume aeg, valged väljad igal pool. Tuletorni tuhm valgus oli ennast kui ämblikuvõrk lumel kõikjale laiali laotanud ja laotas iga korraga järjest vähem, sest pilved tegid ilma pimedamaks, läbitungimatumaks. Laskusin sügavas lumes kummargile ja vaatasin neid lumekristallisid, mis selles valguses kumasid. Ma ei märganud ses nähtuses midagi erilist.
 Järgmisel päeval algaski üldstreik. Täpselt kell kümme hommikul  tõmmati Krulli tehasele vile peale, otsekohe liitusid nendega ka meie omad. Ja kui ka Lausmanni omad ventiili lahti keerasid, siis algas linnas üldine undamine, mida ütlemata tore kuulda oli, sest vaata, noor mees - kui ventiil lahti kruvida, siis jääb maailmatuma suur kolb seisma, tema järel kohe ka turbiin.”
  “Aga kui lisaauru enam välja ei lasta?” küsisin ma veidi rahutult.
  “Siis lendab kogu kupatus õhku ja massina-mehed saavad surma,” vastas Gustav ja minu arvates oli see õudne, sest töölisklass on minu jaoks kõige püham ja elektrijaama aurumasina niisugune käitumine võrdub mu silmis kontrrevolutsiooniga.
  “Vaat nii, me tarkpea Riks, pärast seda kui viled puhuma hakkasid, olin ma paari minutiga “Volta” ees. Töö jäi korrapealt katki. Värava ette oli kogunenud üle viiesaja töölise ehk “terasmuskli” nagu meid siis kutsuti. Möödunud aasta lõpu ja 1905. aasta alguse punased võitluslipud olid välja toodud ja ühe peale oli kirjutatud “WABADUS”, teise peale aga “WENNAD, EDASI!” Inimeste meri lainetas ja kutsus kõiki häid vaime leevenduseks oma hädale ja viletsusele. Mäletan, et ümber meie tehase tiirles merikajakapaar kui uue aja sümbol. Meri on ju meid läbi aastasadade hoidnud. Keegi ehitas värava juurde kastihunniku, mille peale astus kiitsakas valehabemega mees ja hüüdis tuntud revolutsionääri Taavet Liosneri häälega:
  “Kas meie tõesti laseme edasi kesta orjust, mis kägistab meid oma õudsete haarmetega? Kas meie tõesti lepime sellega, et meistrid meid edaspidigi trahvida võivad, nii et meie perede tarvis ei jätku leiba? Kas meie oleme rahul sellega, et meie seltsimehed maatöölised teoorjuse ja saja muu ekspluateerimisliigi all ägavad? Ei!! Kas vabadus või surm, nüüd ei ole muud teed! Nüüd ainult edasi!” Kõneleja oli kui Messias: salkus ja kahvatu, silmad kiiskamas sügavalt pealuust. Selline oli ta, juudisoost revolutsionäär Taavet Liosner.
  “Mis sina ka tööliste eluolust tead, studendist herra!” hüüdis üks.
“Juudid ise tahavad, et tuleks suur korratus, siis nad saavad hõlpsamine võimule!” hüüdis teine.
 “Siin on provokaatorid, siin on ässitajad,” huilgas Liosner hüsteeriliselt ja sealsamas käis tume, kurja kuulutav kahin rahvamassist läbi. Nuhi hirmsat nime teadis küll igaüks, kuid kõneleja oli püüdnud jätta muljet, et tema hurjutajad kuulusid samuti nuhkide kilda. Järelikult ei olnud ta veel saavutanud suurimat võitu, mida iga revolutsiooni ajal peab saavutama - võitu iseenda üle.
 Aga rahvas oli omadega segamini, sest aasta jooksul oli juba liiga palju streigitud. Jah, seal siis hõõguvad mõne õnnetu lese tasujanulised silmad, teisal seisavad töötud rühmiti, paigalised-lapilised talipalitud karedaid vintsutatud ihusid vaid natuke soojendamas. Teiste hulgas nägin ka sotsiaaldemokraadist noort majateenijat Aliide Ertelit oma ei tea kust saadud kulunud jänesenahkse mütsi ja muhviga. Valgejänes oli tol ajal moodis, sest eks ole ju nainegi teadupärast rohkem naine, kui tema kurgualune on täpselt valge talve moodi - ta sulab siis loodusega ühte.
  Aliide Ertelit teadsin ma sellepärast, et ta oli kõigil miitingutel ja oli korra ka esinenud. Räägiti, et tal olevat olnud mingi osa töölislauliku loomisel, ja sellesse laulikusse olin kord temalt isegi mälestus-allkirja palunud. Tüdruk naeratas kenasti ja kirjutas värisevi käsi, lapse käekirjaga “A.E-lt, mälestuseks.” Uljas revolutsioonivaim kihutas seda plikakest takka. Kui ma ei eksi, siis oli ta sünnilt Tartu tütarlaps, tumedapäine, peene piha ja pikkade jalgadega. Tema silmad olid suured nagu inglil, palged roosad ja tema pruunide silmade pilk tumenes, kui ta oli erutatud. Tema hääl oli niisugune, nagu teeks talle keegi kogu aeg haiget.
 Nõnda pea läksin talle ligi, kui sain ja võtsin ta oma karukäppade vahele, sest ma mõtlesin, et revolutsioon on üks ja ainus - mässudes ja ülestõusudes ei tegutse mitte inimene üksi ja ainsana, vaid tegutseb kogu rahvas ja rahva juhid vaatavad sel ajal hindavalt, mida tuleb inventaari hulgast säilitada ja mida tuleb purustada.
 Ma ütlen, ma olin sel ajal veel noor - veri vemmeldas, otsaesine kuumas ja jalad viisid mind üha edasi. Ja nii ma siis embasin Aliide Ertelit, sest ta meeldis mulle oma uhkes vapras üksihoidmises, mida pidevalt valgustas jahe isevärki leek, ilus nagu tõde. Võtsin ta enda ligi, sest laulusalmgi ütleb: “emmake üksteist, miljonid”. Ja minu arvates räägib see laulusalm just revolutsioonilisest situatsioonist. Võtsin selle naise enda ligi ja hüüdsin: “Seltsimees Aliide Ertel, me oleme vabad! Veel veidi ja siis me küll paneme kõik rõhujad...”
  Jõudsin veel näha Aliidekese üllatunud naeratust, kuid siis pidin hakkama hädalisemate asjade peale mõtlema ja jõudu kulutama, sest läbi talvise kuiva õhu tungis välgukiirusel minu ligi tugev raske töömeherusikas, maandudes otseti minu palel. Ma tuikusin ja minu töömehesoni, mis muidu igas olukorras kindlalt nupu otsa jäi, kukkus plärtsti maha. Minu seisukord oli nii keeruline, inimesi oli ka nii palju meie ümber, et sest olukorrast muud ei võinud tahtagi. Oli näha, et minu karistaja võtab tõsiselt hoogu uueks hoobiks. Pidin selle kõik väga kiiresti läbi mõtlema: laulusalmiski öeldakse “hüva nõu nüüd kallis tõest’”. Sellepärast tõukasin mina ennast lahti armastusväärilisest naisest ja armukadedast mehest. Vankusin aga padavai eemale, sest oligi juba aeg, sest keegi hõikas, et Soo uulitsa alguses oli kasakate ratsasalka nähtud. Tõmbusin vaevaga suure lepa varju ja mõtlesin rahulikult. Mõtlesin ilusti läbi, mis oli toimunud. Sain mõttele, et kui kõik on hirmus ärev ja rahvas hakkab türanni kukutama, ei tähenda see, et naised peaksid tol hetkel käima käest kätte. Parem näopool küll valutas, kuid jahe ilm leevendas tublisti minu kannatusi. Sel ajal ratsutasid kasakad rahva sekka ja hakkasid nuutidega võmmima, kuhu juhtus. Nägin ka, kuidas Aliide oma meesterahvaga minema sibas. Tema, õrnuke, ei saanudki kasakanuuti maitsta.
  Kuulsin, kuidas mudelitsehhi tööline Osvald Oinas hüüdis, et me jookseksime nende tsehhi, mida me siis troppis tegimegi. Seal ma nägin, et meie omadest olid juba kõik kohal, ma mõtlen puurimeeste teist jagu. Palju inimesi oli seal ja osa neist olid ajutise lepinguga Piiteri töölised. Töölisvanemaist olid seal Karik ja Johansen, nad istusid treipingil ja ma nägin, kuidas Karik midagi rääkis ja Johansen talle kiiresti jah-jah kordas. Sel ajal hakkas mul nina verd jooksma ja ma läksin rutusti kempsu. Selle täiskriipseldatud ukse taga kuulsin Osvald Oina kähisevat häält:
 “Mehed, ei tasu enam mängida! Oma töölisvanemaid me enam tagasi tööle ei saa, töötame vahepeal paar nädalat, töötame jõuluni! Eks siis pärast näe, mis saab. Ega tsaari ei saa jõuga panna oma mannifesti täitma!”
 Kõik olid väga rõhutud meeleolus, sünged, pead maas. Oinale vaidles vastu ainult üks hääl:
 “Aga Lausmann seisab praegu! Miks peaksime siis meie tööle hakkama!” Aga Oinas kähises talle vastu: “Kas sina toidad minu naist ja lapsi?!” - “Hoo-hoo-hoo,” naeris keegi täiel häälel.
 Sõna võttis Johansen: “Vennad, Oinal, jah, õigus ei ole. Kui me praegu tööle hakkaksime, siis muutuksid meie nõudmised ju mõttetuks, saaksid tühjaks! Küllap peame täna lihtsalt töökohtadel olema, homme aga hoopis koju jääma. Nii saame õhta poole uusi orakaid ja muid terasid valmistada, mis kasakaid läbistaksid, kui nad mõtlevad linnas uuesti tulistama hakata. Igaüks saab teha oma pingil: kes treipingil, kes kas või käärpingil. Osa viilidest ja rasplitest on minu käes, seltsimehed, võite küsida!”
  Tööliste taprid olid tõepoolest nende eneste valmistatud. Pikad odad ja kidalised kärbid ja muud udjakad. Lähivõitluses olid need lausa suurepäralised, aga kuulide vastu muidugi mannetud. Mõtlesin: no saame näha, kus me neid tarvitama hakkame. Kuulsin, kuidas keegi kõik sõjariistad ette luges, mis töölistel peavad olema: “Meile on hädatarvilikud: raudotsadega kumminuudid, keppidesse peidetud odad ja mõegad, löökrauad, pussid, nuusktubak silmaviskamiseks, buldogi-revolvrid ja paljud teised asjad...”
 Siis võttis Johansen uuesti sõna: “Seltsimehed, kui te pimedal ajal linnas liigute, siis hoidke endid seinte varju! Soldati kuul ei hooli sellest, kas te olete noor või vana, kukk või kana, nagu üteldakse. Ja eks see kuul läbista ebateadlikku pead sama hästi kui teadlikkugi, parteimanifesti tundmisest ei ole säärasel hetkel kasu.”
  Siis astus üks võõras tööline rutuliselt sisse, noor, uljas, pika sammuga. Töömehel olid pika säärega kirsavoid jalas ja sall lehvis uhkelt ümber kaela. See mees jooksis ruumi keskele ja hüüdis:
  “Vennad, sõjaseadus on väljas, igal uulitsa nurgal võib sellest lugeda! Ka olla “Teataja” kinni pandud. Nemad nõuavad relvi ja juhte, ainult relvi ja juhte eneste kätte!”
 Mina olin sel ajal peldikust välja tulnud ja küsisin ühelt vanalt tööliselt närvide rahustuseks plotskit. Tema vastu:
“Kuuled, vana, ära küpsetavad need kasakad meid kõiki. No mis neil arus...”
Sel hetkel hakkas minu mõistuses ehk arus üks väike tuluke kumama. Sain aru, et ma olin Pätsi otsides väga rumalasti teinud. Mitte sellist käsku ei olnud Koganud parteiseltsimees minule andnud. Tema tahtis, et ma sõidaksin Vändrasse talupoegi mässule kihutama ja neile paremat elu kätte näitama. Ta oli mulle asja selgituseks pool laulu ette laulnud, ikka et “Vändra metsas, Pärnumaal / lasti vana karu maha / pojad jäivad emast maha / võeti, viidi turule / viidi Pärnu laadale...” Selle laulu pealkiri oli lihtsalt “Päts” ja kui Voormann oli mulle öelnud, et “nende Pätsudega pead sina asju ajama”, siis oli ta sellega silmas pidanud, et ma pean Vändrasse sõitma ja sealsetele konservatiivilistele talupoegadele selgeks tegema, et vabadust ei saa taeva väega, et seda ei anna ei tsaar ega hiiglane! Ma pidin neile selgeks tegema, et ega röövellik maarent muidu ära ei kao, kui mõisnikku majast välja ei aja. Nüüd sain aru küll, kui tähtis oli Pärnumaa talupoegi revolutsiooni leeri võita. See ülesanne oli usaldatud minule, mina aga ei olnud sellega hakkama saanud. Ma olin asjast valesti aru saanud ja mõelnud, et ma pean asju ajama meie kuulsa linnaisa Konstantin Pätsu, Keila õigeusu koguduse papi Mihhail Pätsu ja teiste nendetaolistega.
Mul olid silmad häbi täis, aga õnneks ei olnud mahti väga kaua nukrutseda, sest sündmused muudkui jätkusid. Töölisvanemad panid pead kokku, arutasid ja siis hüüdis üks:
“Kes on selle poolt, et streik jätkuks?”
Enamus olid poolt mis poolt, aga mõned abieluinimesed kõhklesid, tammusid jalalt jalale, viimaks sülitasid kibestunult ja lahkusid ühisest väerinnast.
Johansen: “Streik on muutunud ülelinnaliseks. Meie, töölised, asume öösi linnas jälle üleüldise korra kaitsele. Sadam, gaasivabrik, veetorn, vaksal, need jäävad jälle “Volta” poegadele...”
“Vaksalit ärme parem seekord võta, võtame Diakonisside kliiniku esise,” hõikas keegi vahele. “Miks peame meie kogu aeg tulest kastaneid tooma!”
“Seal on raudtee mehed, seal peavad nemad korda,” teadis keegi rääkida. Töölisvanemad saatsid ühe paberilehe ringi käima, kuhu igaüks pidi kirja panema, kuhu ta tahab jääda. Töömehed andsid paberit ettevaatlikult edasi nagu reliikviat. Kui see lõpuks minu kätte jõudis, siis kirjutasin sinna suurte, ilusate tähtedega:
“Gustav Kalender - SADAM.”
Siis arutasid töölisvanemad uuesti midagi, ja et nende kõnet kuulda, astusin julgesti lähemale. Selgus kurb tõsiasi: tööliste esimene valvekord pidi algama õhtul kella kümnest, kuid just sellest ajast hakkas maksma kindralkuberner Voronovi liikumiskeeld: kõik isikud, kes pärast kella kümmet uulitsa peal tabatakse, võetakse kinni kui mässajad. Erand tehti ainult neile, kel ette näidata mõjuv põhjus öiseks ümber hulkumiseks: voorimehed, linnas elavad talusulased ja -tüdrukud, trükkimisekodade ehk tipukraahviate töötajad, ajalehtede toimetajad... Erand tehti ka öiste rongikoosseisude töötajatele, aga see oli küll ilmaaegu, sest raudteelased streikisid juba mitmendat päeva.
 Nõu pidavate tööliste juurde saabusid administratsiooni esindajad: direktori abi tööjõu värbamise alal koos kahe meistriga. Need olid üsna vihatud meistrid, kuigi need kõige vihatumad olid ju tehasest ammuilma välja puksitud. Direktori abi rääkis meile kõigile, et kui me juba hommepäev tööle ei hakka, siis oleme pätid ja ta saadab meile salga politseinikuid peale. Sellega oli nende lühike jutt lõppenud. Sammusimegi oma töökohtadele nagu Johansen oli käskinud, kuid Johansen ise sosistas mulle kõrva sisse, et ma tuleksin kella kaheksaks tehase keldrisse, sest tähtsaid asju olevat arutada. Mina olin muidugi nõus. Minu tuju oli väga räbal, kui ma korraks koos teistega silmakirjaks tööle asusin. Minu süda kripeldas Aliide pärast. Tundus küll niimoodi, nagu oleksin ma sellele tüdrukule juba oma südame kinkinud; ta ei andnud mulle mitte rahu.
 See pull algas siis “Volta” hoovi keldris õhta kella kaheksa ajal peale. Selles keldris hoitakse tehaseaparatuuri varuosi, seal on pime ja külm. Suviti oli seal töötajate söögikoht.
 Panin puhvaika ettenägelikult selga. Ruumis hingitses vaid üksainus hämar petrooleumilamp. Majas oli palju võõrast rahvast, põhiliselt talumehed. Praegune linnarahvas on ju enamasti kõik maalt pärit, pole juhus, et talus öeldakse edasipüüdlikele perepoegadele: “Mine, aga ära minnes kunagi unusta, kust sa pärit oled.” Seda öeldakse laia maailma lendajaile ka tööliste agulis ja see on õige, sest muidu ei lähe elu edasi. Nii et keldris täis tööpinkide varuosi istusid vanade tääkide hunniku ümber tõsised potisinistes ja süsimustades pikk-kuubedes ja hamedes mehed. Ma nägin seal kõvakübarat Alutaguse moodi ja tinanööpe Virumaa moodi, läikiva sirmiga nokkmütse Põhja-Eesti moodi ja nahkvööd Tori moodi. Nende vammustelt õhkus naftaliini hõngu. Mõned neist lööberdasid ringi kulunud pasteldes, teistel jälle olid kriuksuga saapad. Inimesed ei ole iial võrdsed.
Kokku oli seal poolteistsada inimest, vaevu mahtus ära.
 Seal siis vaikiti niikaua, kuni töölisvanemad hakkasid kõnelema. Nad kõnelesid suurest viletsusest ja hädast, mis lihtsamat rahvast oli tabanud. Nad ütlesid, et maa peal ei ole niikaua rahu tulemas, kuni on rikkaid, kes hoolega jälgivad, et tööinimese käes üleliigset leivatükki ei oleks. Nad soovitasid trotslikult kuulutada sõda rikkuse maailmale. Seal oli üks Seimi-nimeline kõneleja, kes ütles, et saksad ei tohtivat uue demokraatliku korra järgi ilma tööliste nõusolekuta mingisuguseid seadusi välja kuulutada, sõjaseadust veel kõige vähem. “Dviigateli” rattamaja tööline Treimann küsis, kust mässav rahvas relvi võtab. “Kui meil pole relvi, siis me ei suuda ju isegi seda vabrikutööliste retsimise asutust ära kaotada, kus Hahn pesitseb. Seal on ju politseisid veel üsna vähevõitu.” Eks ta mõelnud Reveli ringkonnakohtu prokuröri, vabrikute vaneminspektorit Adolf Hahni, kelle asetäitja maksude alal oli altkäemaksuvõtjast ametnik Ernest Ernestovitš Bete. Selle Treimanni avalduse peale hakkas üks Mahtra mees vastu vaidlema ja ütles, et tema arust peaks rahvas esialgu sakste valitsushooned rahule jätma ja minema maale mõisaid põletama. “Kui te võitlete lohega,” ütles ta eeskujuliselt, “siis ei ole mõtet vemmeldada tema saba, ehk kui see näibki eluka kõige tugevam kehaosa. Tasub pista kurku, kust tuli välla kargab, see on kõige parem viis.” Seepeale kostis maameeste poolt heaks kiitvaid hüüatusi. Pärast seda Mahtra mõisamoonakat esines haritud ja prillitatud tegelinski Venemaa Sotsiaaldemokraatilise Partei poolt. Ta luges ette, mida on klassikud Marx ja Engels töörahva relvastatud välja astumise kohta kirjutanud. Ta kasutas niisuguseid sõnu nagu “materiaalbaasi röövimine valitsevalt klassilt” ja “võttes võtjate tagant oleme endid vabaks teinud” ja “vereimeja pea on keiser, orjaahela ots on tema käes”. “Mõisad tuleb puhtaks teha jah,” kähistas prillidega tegelinski. “Alustada tuleb just maalt, sest maal on rõhumine suurem ja mõisnike kasud talupoegade arvel on suuremad kui vabrikantide kasud tööliste arvel.” Lõpetuseks ütles see haritud mees dramaatilisel häälel, et seltsimees Liosner on nüüd vangis ja pole üldse teada, mis temast saab. “Tema kõne, mida me ennist vabriku hoovis kuulsime, jäigi tema luigelauluks.” Sellele ei pööranud keegi tähelepanu, sest kohalviibijad ei tundnud Taavet Liosnerit. Selle asemel läks lahti vaidluseks, missugustest poodidest võtta relvi ja missugustest raha. Vaidlusest ma enam osa ei võtnud, sest Karik müksas mulle külge ja küsis tasa: “Sa tegid täna tunnikese tööd ka, kas pole nõnda?” - “Eks paljud tegid... Kas siis tõesti ei tohtinud? Ma ihusin endale ka pika noa.”
 Võtsin noa saapasäärest ja näitasin talle. Hingasin ihusoojale noale ja sellel lõhkesid imepisikesed veemullid. Külm oli. Petrooleum visises, tema kuldläikeline tuli heitis krobelisele laele tontlikke varje. “Tubli, tubli,” vastas Karik. “Mitte selles ei ole asi. Meister Mööldremann andis need töölised ära, kes olid platsile punaste lippudega tulnud. Seltsimehed võeti vangi, aga lipud konfiskeeriti asitõenditena. Mida teie, noored inimesed, arvate selle kohta, mis on reeturi palk?” - “Surm,” vastasin veendunult. “Millal ta selle sigaduse teha jõudis?” - “Kui kasakad väljakule jõudsid, küsis pristav: “Kuhu läksid mehed punaste lippudega?” Ja Mööldremann näitas selle koha otsekohe kätte. Kõik kolm võeti kinni, lipud konfiskeeriti. Nii et tee kähku, poiss, ja ära hädalda midagi oma loppis lõua pärast - pole see nii hullusti loppis midagi. Revolutsioon on jõudnud sellesse arenemisjärku, et reeturitega hakkavad juba kõnelema pistolid. Lähme, meil on kiire, sest me oleme kõigil rinnetel nõutud mehed ja meil ei ole aega seda koosolekut lõpuni kuulata. Partei juhatuse inimestega on kokku lepitud.”
 Meile vaadati kahtlustavalt järgi. Vist mõeldi, et lähme koosolekut üles andma. Aga Kesküla, kes ka seal läheduses viibis, seletas, et niisugust plaani meil küll ei ole.
  Ma sain aru, et mind kutsutakse inimest tapma, kuid esialgu see mind ei heidutanud. Külm tuuline hilisõhtu oli, siin-seal liikusid ringi politsei ratsasalgad, mõned püssimehed kõndisid jalgsi mässajate kodude poole, täägid õieli. Õige kaugelt kostis joobnu lällamist, millele linna koerad vihase mürakoorina vastu kajasid, koonud kuu poole, käpad krudisevas lumes.
  Mööldremann elas umbe sügisrõskes kaldatänavas, puumaja teisel korrusel. Kummastki aknast paistsid tuled, ma nägin seal isegi inimkujusid ringi tatsamas, nagu varje. Uulits oli pikk ja Mööldremanni maja oli juba poole pealt näha. Karik ulatas mulle kiiresti teise “pistoli”. “Kõigepealt koputame tasakesti uksele ja kui avatakse, siis hüüa “Revolutsiooni nimel!” ja vajume kohe sisse. Väga valjult ära hüüa, me pole mingid metsalised, pole vaja röökida.”
 Alles siis, kui ma tundsin relva külma  pidet oma pihu vastas, sain aru, millele ma välja lähen, mida pean tegema. Ma ei tahtnud tappa ja tundsin hinges sügavat vastikust. Oli juba ette selge, et minu käsi selleks teoks ei tõuse. Enam ei olnud sugugi nii kindel, et reeturi palk just surm peab olema. Õnneks oli just sel hetkel uulitsa teises otsas inimkogu näha. Tema sammud kõlasid tasa nagu hiilija ettevaatlik astumine. Ta ainult vilksatas; sellest meie järeldasime, et ta liikus kiiresti. Karik kargas pimeda majaseina juure varju ja sundis ka mind enesega kaasa. Tundsin märga majaseina ja astusin kogemata kojamehe aegsasti uulitsa peale toodud liivakasti, mis oli üks suur porikäkk ja lehkas halvasti. Sel hetkel jooksis äkiline tuulehoog meie vahelt läbi, nagu must kass. Kostis kiuksuv tehasevile ja gaasilaternate tuli tehti visisedes surnuks, justkui poleks nad iial põlenudki. Olime pimedusse maetud. Hämaruses hulpisid vaid mustade kardinate tagant paistvad petrooleumilampide valgusplekid. Jäta meelde, Riks, et revolutsioonisündmused on alati ootamatud, nad tulevad ja lahkuvad kui tuultekeeris.
 “Aa, gaasivabrik pandi lõpuks kinni,” ümises Karik rahulolevalt. “Seda parem.”
 Mõtlesin, millal on kõige õigem tapatöö eest põgeneda. Arutlesin: kui ma jalga lasen ja Kariku raskel hetkel üksi jätan, siis mõistavad seltsimehed mind hiljem kindlasti surma. Seda ei saanud lubada. Õnneks ei lastud mul kaua mõelda. Mööldremanni uks kääksatas ja lävele ilmus peremehe jässakas kogu. Küllap oli ta tulnud vaatama, mis väljas sünnib. Samal hetkel haugatas Kariku püstol. Kuulsin veel kuuli vilinat ja lühikest tuhmi karjatust. Midagi pikemalt mõtlemata hüppasin hoovi ja silkasin üle sügava lume, tapatööst eemale. Takkajärgi tunnen, et ma ei oleks tohtinud seda teha. Revolutsioon pumpas välja minu ara vere ja asendas vapraga. - “Tagasi, sunnik!” karjus Karik ja sahistas lumes, mina aga võtsin hoogu ja hüppasin kõige täiega üle aia. Olin järgmises hoovis ja siis järgmises, ma lidusin edasi kui meeletu. Aga selles järgmises hoovis ründas mind suur must elajas, märjad traatjad karvad kohutavalt turris. Rrrrrrr, tegi ta. Oleksin võinud visata noaga: säuhh... ja valmis. Kuid ma ei teinud seda. Tegin veel ühe hüppe üle aia... siis  lühike sööst üle järjekordse põiktänava ja juba olin ma tühermaal lumiste pajude ja leppade taga, kus mind keegi ei võinud märgata. Siin oli meri. Tumeda mühava Tallinna lahe taga säras majakas, selle valgusel paistsid laevad sadamas. Gaasivabriku sulgemine oli sadamalt endaltki tuled röövinud. Vaatasin selja taha, kuid ei näinud midagi, hoopis kuulsin. Ma kuulsin püsside tärinat ja hõikeid. Kuid need kostsid kaugelt all-linnast ja minuga ei olnud kellelgi tegemist. Ees oli vägitegudeks innustav sadam, taga aga kodu, mu väeti kodulembene emake ja minu arad püksid. Mul oli sel ajal kaks püksipaari: kirikupüksid jalas ja tööpüksid kodus. Streigi ajal kandsin mina kirikupükse ja töö ajal tööpükse. Sel ajahetkel oli just nimelt streik.
  “Kui ma selle taktikaga jätkan, olen ma argpüks,” mõtlesin, ja tahtsin kohe olla vapper entusiast. “Minust peab saama  j u l g e p ü k s!! Lähen sadamasse korda looma.”
  Kõrr-rrrr, liikusid padrunid trumlis. Tegelikult, võis ütelda, olin mina hambuni relvastatud. Ees ootas sadam. Edasi!

 Viies peatükk
 Aga surmast ei olnud mina seniajani iial mõelnud. Nüüd olin näinud seda oma silmaga. Teadsin: olen süüdi, kui seltsimees Karik nüüd kasakate kuulide all langeb. Ja mina tundsin end väga näruselt. Tundsin, et mul ei ole enam maailmas kohta. Et surm on intiimne, väga inimlik asi. Seltsimeestele silma vaatav, nendega üsna lepitatud surija ei hakka iial kodu käima, sellepärast on surm sama ühiskondline ettevõtmine kui oma hääle andmine töölisteklassi partei toetuseks. Isegi tööliste leinalaulus “Sind vaevatud” käiakse surmamõttega nii ümber:
 

 Ei vaenlane teotust saa tuua...
 Su ümber on vendade read.
 Me ise nüüd sulgeme, sõber,
 su silmad nii julged ja head,
 jah head, su silmad nii julged ja head.

  Teadsin, et sadamasse oli saadetud korda pidama mu vana hea semlak Säki Karla. Küllap ta kõndis seal ringi, terariist taskus, ehk vaidles nendegagi, kes sel äreval silmapilgul paadiga Soome tahtsid põgeneda. Eks olnud selliseidki.
Ainult kuu kumas heatahtlikult üle selle väikese sadama, millele mina nüüd lähenesin. Nägin kaugelt gaasivabriku aeda, seal kõndis ringi politseinik. Patareisadama ladudes olid samuti relvastatud valvurid. Aga seal kusagil oli minu sõber ja õpetaja Säki Karla. Tema juure pidingi lõpuks jõudma, ja seal, kui vaja, siis kasakate-karistussalklastega võitlusse astuma, et hoida väsinud, võitlustest tulevate seltsimeeste jaoks sadamat kui viimset põgenemisteed lahti. Karl Säkk oli öelnud: “Kõik töölised peavad uulitsa peal korda. Mina pean korda sadamas, sest nii on see minu osaks määratud. Läbi võrgukuuri akna näen ma kõike, mis maailmas sünnib. Sadamavalvurid mind vaevalt segavad, gaasivabriku vahid ka mitte.” Ühesõnaga - sel ööl ei saanud keegi magada.
Hiilisin tasa raudteetammi varju. Äkki tõusis otse mu tuulest õhetava näo ees maast lörtsi ja soppa üles. Seda tegid meeste sammud. Kolm tugevat meest kadusid ähkides rannamändide taha.  Ja - võtaks mind see ja teine! - ainsa hetke jooksul tundsin ühes ära sama patsaani, kes mind päeval “Volta” ees oli näkku löönud. Nad jäid seisma, jõllitasid üksteist, vehkisid kätega. Paistis, et nad ei oska otsustada, kuhu õieti edasi minna. Mind hakkas asi hullupööra huvitama.  Kohe nii, et ma hiilisin neile järgi, leidsin ühe puhtama koha ja jäin laohoone nurga taha pikali, et seks puhuks, kui mind ikkagi avastatakse, joobnut teeselda. Ma kuulasin nende juttu, nii et nad aimatagi ei osanud, et ma seda teen. Tol ajal liikus linnas inimesi vähem ja olid suuremad võimalused üksteist trehvata: sellepärast ma kohtasingi tihti tuttavaid. Minu põu oli täis põnevusvärinat, sest tarvitses mul vaid kael rohkem õieli ajada, kui ma juba oleksin oma vaenlast seletanud; tema aga minu sealviibimisest küll midagi ei teadnud. Kuulsin: rääkis üks peenikesevõitu hääl, kuid ma ei suutnud meelde tuletada, kus ma seda häält varem kuulnud olin. Igastahes olin. Hääl ütles nõnda: “Eks magame Säki Karla kuudis, enne kui Muraste mõisa peale lähme. Egas töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb.” Talle vastas päevase lööja karune hääl, igat sõna otsekui vorstivõileiba välja haugates: “Just! Seal on soe, sealt ei tea meid esialgu keegi otsida ja seal saame lonksukese viina enne magamaminekut. Homme tuleb kindlasti raske päev. Aliidekese juure Pahlmanni taha mina täna enam ei lähe, see teeb mind asjata kurvaks ja mina ei saa ju ometi kurvana vabadust kohata.”
Seepeale ma tõmbusin eemale, mulle sellest aitas. Nüüd tulid mulle Aliide kunagised sõnad meelde: “Mina olen Tartu tüdruk, aga siin Tallinnas ma peatun päris linnamüüri lähedal, linna keskel väikeses majas on minu elamisepaik. Kui kunagi aega saame, siis hakkame võib-olla teineteisel külas käima.” Kui ilus ja armas oli ta seda üteldes! Just sellel raskel hetkel igatsesin ma teda kõige rohkem. Pole midagi paremat sellest, kui suur sajand on alles ees ja sul on väikene neiukene kaenlas.
Need kaunid mõtted panid mind asjalikult mõtlema, millist Pahlmanni see kuradi mees mõtles. See kuradi mees, see minu rivaal Aliidekese südame ees... Endamisi niimoodi aru pidades tuli mulle meelde, et linnas  vaid üksainsam Pahlmanni-nimeline asutus olemas, see asub täpselt vahtkonna maja kõrval ja “Revaler Clubi” vastas. See on Pahlmanni tipukraahvia ehk trükkimisekoda, eesti soost linnarahva seas ka Mahlamanni trükkimisekojaks nimetatud. Niipalju kui mina mäletasin, oli see maja ikka kõrge ja tugeva planktaraga ümbritsetud, aga talviti kuhjus lumi vastu planku ja nii oli sealtki hõlbus üle ronida. Aiasopis, ses päris tagumises sopis oli küll väike maja, mille aknad harva valgust näitasid, aga see jäi pigem vahtkonna poole kui tipukraahvia poole. Nii ei olnud sugugi kindel, kas ma selle löömamehe sõnade järgi Aliidekese elamist üles leian... Pealegi võin ma kesklinnast läbi minnes soldatitele pihku jääda - ikkagi sõja aeg! Mõtted kippusid vägisi süngeteks muutuma. Kui ma jõuangi pärale, mõtlesin, pole sugugi teada, kas Aliidet kodus on või kas ta mind sisse laseb. Kuid minu armuvalu oli igastahes suur ja nõnda ma siis otsustasingi vähemalt proovida. Tuiskasin vaatide ja tünnide vahel mööda kaid edasi, tegin haake ja põikeid, et kõrvalised isikud mind ei märkaks, ega peatunud enne kiviklibusele rannale jõudmist. Sääl oli kindel, et mind ei märgata tõesti. Säält läks üks tee suurde sadamasse ja leidus ka palju raagus puid ja põõsaid, mis mulle muidugi meeldisid, sest nendes oli väga hea ennast varjata. Sel hetkel lõid kirikukellad südaööd, mis tähendas, et ma juba kolmandat tundi ümber hulkumas olin. Pärastlõunal taevast alla tulnud lörts oli sopaks tarretanud ja plärtsus mu vanade saabaste all. Need saapad olid ema kingitus, pidin neid hoidma. Lompidesse ma ei astunud. Ma jõudsin Rottermanni ladudeni ja lidusin täie ajuga mööda karjamaad. Mulle ratsutas vastu terve sõjavägi, kuid nad ei näinud mind pimedas, pealegi oskasin ma jookstes ennast hoolega puude taha hoida. Nood hallid kogud pürgisid peatumata edasi. Tõsiselt hakkasin kartma alles siis, kui ma Laial uulitsal hobujaamani jõudsin. Ma arvasin, et linn on kindlasti tugeva valve all ja mina jään juba esimeste minutite jooksul vahele. Kuid midagi niisugust ei juhtunud. Iga kord, kui ma kusagilt kahtlast müra kuulsin, hüppasin mõnesse põiktänavasse. Neid on meie linnas õnneks palju. Raekoja platsil linnavalitsuse ees seisid politseiohvitserid, aga nad ei märganud mind, sest ma kalpsasin sisse ühte turuputkasse ja otsustasin oodata, kuni tund veel hilisemaks muutub. Tihti veeti vange üle platsi ja sellest oli näha, et linnas toimuvad suured arreteerimised. Asi oli väga karmiks muutunud. Sellepärast ei olnud mul vahelejäämise puhuks midagi head loota. Minul oli ju relv põues ja kuuetaskusse “Noor-Eesti” I album surutud. Justkui kihutusraamat! Nii see siiski ei olnud mõeldud, raamat oli mul juhuslikult taskusse jäänud. Nii et kui ma seal külmas pimedas turu-kanakuudis jalalt jalale tammusin, siis pidasin plaani ikkagi Aliide juure ööseks jääda ja talle hommikul “Noor-Eesti” esimesest andest õrnalt mõne luuletuse ette lugeda. Vaat niisugune kava oli minul. Aga ma ei saanud oma kava hästi teostada, sest neetud tragunid ja võmmid luusisid ümber Raekoja. Nende hulgas oli ka erariides mehi, kes minu arusaamist mööda mitte muud kui nuhid olid.
Just nende erariides meeste pärast tekkis mul mõte edasi liikuda. Takkajärgi mõtlen, et see mind päästiski, sest need, kes tuhande üheksasaja viiendama aasta 12. detsembril kinni kukkusid, pääsesid peaaegu kõik eluga, aga kellele juhtus sama asi nädalavõrra hiljem osaks langevat, neil pead ei silitatud, nendest sai laip tänkjas pakasemaas. Reaktsioon läks järjest tugevamaks, nagu üteldakse.
Ma läksin sõjaväemeestest mööda, arvates, et need ehk mind ei puutu. See oli valearvestus. Tähtis ohvitser ilusa pruuni hobuse juures hüüdis minule: “Jei, paarenn, kudaa?” Ma ei jõudnud veel vastatagi, kui kolm soldatit mul külges olid ja mind rõvedalt kobasid. Otsekohe leiti revolver ja “Noor-Eesti” üles, ja soldatijõnglased ulatasid need siis ülemuse kätte. Nuga jäigi minule, on mul siiamaani alles.