Kuidas rubladest rahapuu sai  

Aadu Luukase ja Endel Siffi rahapuu valem on lihtne. Paned alguses mõni tuhat rubla seemnena kasvama, turgutad naftaga ja kasvab rahapuu, millist pole siinkandis varem nähtud. Luukas ja Siff on kindlad: sellise puu kasvatamiseks ei lähe vaja palju värvilisi kupüüre. Oskusi kulub aga tõesti suuremas koguses. 

"Me olime alguses natukene hullud," tunnistab Endel Siff, kes alustas naftaäri Estimpexis. Luukas on nõus: "Jah, oleksime siis teadnud, kui palju ühe korraliku terminaali ehitamine maksma läheb, poleks sellest mitte unistanudki!" 

Meestel oli taskus paar tuhat rubla. Iga teenitud kopikas, mis käimalükatud naftaärist teeniti, läks puhtalt ehitusse. Kõik toimus nii kiiresti, et isegi pabereid ei jõutud kohe allkirjastada: Eesti naftaisad sõlmisid kokkuleppeid vaid käesurumisega. "Kiirustasime, et võita rohkem aega. Terminaal oli strateegilise tähtsusega ja turg ootas," räägib N-terminaali juhatuse esimees Siff ärikaaslase Luukase kontoris, mille aknast paistab kai ääres tankiv punane eurooplaste naftatanker. 

Õppis ära asfaldi valemi 

Aadu Luukas teab oma sugupuud kuni 200 aastat tagasi. Naftaga pole esivanematest küll keegi tegelnud. Töölisena alustanud Luukas õppis raudteekoolis lukksepaks, kaugõppes mehhaanikuks ja lõpuks TPI-s inseneriks. "Kokku olen ma kaugõppes end harinud 11 aastat," muheleb praegune Pakterminaali juhatuse esimees Luukas. 

Ühel päeval kutsuti ta Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsusest ära - peamehhaanikule pakuti peainseneri kohta. Luukas oleks ehk läinduki, aga kuna uus töökoht oli asfaltbetoonitehas ja asfaldist ei teadnud ta midagi, ajas vastu. Lõpuks viidi töökoha kaotamise ähvardamisel ikkagi asfalditootmisse üle. Esimene käik enne uude töökohta asumist oli raamatukokku. Seal uuris esimest korda naftandusse sukelduv peainsener, mis asi on asfalt ja millest seda tehakse. 

Naftat loksutati siia-sinna 

Nõukogude ajal oli naftatööstus tõeliselt õline ja must. Kütust loksus maha mahutitest, voolas välja torudest ja põletati musta tossuga keset linna. Kui Luukas asfalditehasesse tuli, asus see Veerenni tänaval ja ümbruskonna elanikud polnud naabrusest just vaimustunud. Kui kohalik inimene oma maja tahtis müüa, siis kutsus ta ostjad kohale pühapäeval, kui tehas ei töötanud. Luukas otsustas räpatööstuse kesklinnas sulgeda ja Leningradi maanteele üle viia. 

Luukas jätkas karjääri asfaldi alal: uus ametikoht oli teede remondi- ja ehitustrustis, kuni Gorbatshov vahele astus. "Gorbatshovil tuli 1987. aastal hea idee lasta töökollektiividel omale ülemusi valida," ei ole Luukas perestroikaga valla päästetud
demokraatiapuhangust vaimustunud. "Loomulikult mind ei valitud - ma nõudsin liiga palju töö tegemist." 

Luukasel oli naftaäri peaaegu et ettemääratud tulevik. Kui ta leidis asfaldi kvaliteedile hästi mõjuva tooraine, tehti algust Nybiti-nimelise ühisettevõttega, mis hakkas Eestisse bituumenit tooma ja kaugel polnud enam ka mõte terminaalist. Saatus viis Aadu Luukase kokku Endel Sifiga, kes oli samuti naftaärisse sukeldumas. 

Oma mees Ida naftaväljadel 

Siffi elulugu on Luukase omast märksa lühem - N-Terminaal on tema kolmas töökoht. Tema ja Luukas võlusid ära Hollandi naftafirma Pakhoed kaks direktorit, kes endise NL-i ääretustel rännates polnud leidnud kohta, kuhu oma terminaal püsti panna.
Eestlased rääkisid euro-naftahaidele augu pähe. 

Just Siff oli see, kes Venemaa naftatehastele tooraine vastu kaupa pakkus. Venelased ei tahtnudki niiväga raha, mida juba puurubladeks kutsuti. Olid rohkem rahul, kui said vastu asju. Mitte ainult tootmiseks vajalikkke seadmeid, vaid ka lääne
laiatarbekaupu, mida töötajatele mõnikord palga asemel jagada. Siff jäi ida naftamagnaatidele meelde kui kasulik kaupmees. 

Soomes on Sifil ka ärisõpru, kuid nende suhtumine lõunanaabrite ärisse oli jahedam. Miljonid naftabarrelid, mis varem ainult Soome kaudu Venemaalt läände kulgesid, kipuvad nüüd liikuma Soome lahe lõunakaldal. 

Nafta neid ühendab 

Luukas ja Siff said tuttavaks umbes aasta enne N-terminaali asutamist. Tagantjärele pole neil kahetseda midagi. "Aadu tõi Estimpeksi Uhta naftatehase direktori. Nii saimegi tuttavaks - tundsime, et oleme mõttekaaslased ja ajame sama joont," räägib Siff.

Kestis bensiinikriis, riik ei jõudnud veel midagi ette võtta ja nii saadi kokku meeskond, kes hakkas naftat ida ja lääne vahet liigutama. Luukas näitab reklaamvoldikut, kus on Pakterminaali reklaamlause: Kus ida kohtub läänega. Pakterminaali ja N-terminaali omanikud moodustasid ühtse tuumiku, mis ühendas endas Lääne tehnoloogia ja Ida tundmise kogemused. Raha hakkas teenima Eesti soodne asukoht. Kord toodi siia naftat lääne poolt, kord jälle müüdi idast saadud tooret edasi. 

Siff: "Raha asemel olid meil sidemed. Sõbrad Venemaa naftatehastes olid tähtsamad kui mitme nulliga summad." 

Luukas: "Oleme Eesti Raudteele suurim tööandja, Muuga sadamale oleme üks suurim klient." 

Ebapopulaarsed pärast fosforiidisõda 

Eestlased suhtusid musta vedelikku umbusklikult. Äsja oli võidetud fosforiidisõda, nüüd peeti pühaks kohuseks astuda vastu Eestimaa naftaga määrijatele. Muuga sadama terminaalist ei tahtnud keegi kuuldagi. 

"Jah, see oli meie suur lahing," meenutab Siff, "katsu sa inimestele selgeks teha, et naftatransport on tegelikult kaasaegse töökultuuri puhul kahjutu, kui samas voolab see endisaegsetes naftabaasides igale poole maha!" 

Kui üldsus võitis lahingu hõlmikpuu pärast ning ooperiteater jäi ehitamata, hakkasid tulevased naftaisad rohelisi harima. Umbusk mõranes. Läänest käisid spetsialistid seletamas, et kaasaegses naftatööstuses on haruldane, kui naftatilk loodusesse satub.
Rohelised jäid uskuma. Ainult kalamehed vindusid edasi: olgu merevesi kui puhas tahes, naftamehed neid enam kaile püüdma ei lase. 

"Nad suitsetasid ja jõid viina," noomib Luukas, "ümberringi aga on kergestisüttivad ained. Nad tuli lihtsalt mahutitest eemal hoida." 

Loorberid ei rahulda 

Kuigi Luukas ja Siff on pannud kasvama üliviljaka rahapuu, ei kavatse nad teenitud loorberitega leppida. "Igav on, kui ei saa mõnda uut äriprojekti käivitada," ohkab Luukas, kes ei suuda hetkega meenutada, mitme aktsaseltsi juhatuses ta kirjas on. Siff lisab: "Meie iseloomud langevad kokku: lihtsalt ei oska rantjeena elada. 2-3 päeva peaks vastu, neljandal päeval aga tahaks juba midagi teha, mõne uue projekti käivitada." 

Euroopas elab seltskond, kelle elu kulgeb aktsiaseltside koosolekutel dividendide jagamise poolt hääletades. Seda tulevikku Eesti naftahaid endale ei soovi. "Eestis on ivesteerimise aeg," nendib Siff. "Raha tuleb panna uutesse äridesse. Isiklike vajaduste
rahuldamise peale pole enam ammu põhjust mõelda." 

Endel Siff on korraga murelik. "Oi, presidendi vastuvõtule tuleb jõuda," uurib ta kella ja kadunud ta ongi. Aadu Luukas näitab samal ajal Pakterminaalis kodustatud luike, kes hetkel ujumisretkel. Õhus hõljub kerge masuudihais, mööda raudtugesid jooksevad
puhtusest kiiskava erkpunase tankerini naftatorud. 

"Kui laev on tühi, siis on ta mitmekorruselise maja kõrgune," viipab Luukas hiigelaluse poole, "see siin aga on juba peaaegu täis laaditud: nafta vajutab ta madalaks." Vedelikku on tankerisse pumbatud oma 15 000 tonni ja see viiakse Euroopa sadamatesse.Kuhu, see on juba teiste naftaärimeeste asi.