Aarne Ruben

---

Valminud 1996. aastal novellikogule "Sõbranna". 
Võitis Sõbrapäeval 2003 Delfi Naistelehe romantikalugude konkursi.
Õudusnovell.

Patsient

Ma seisin altari ees, pruut käevangus. Minust polnud keegi ette jõudnud, Laura-Lotta oli nüüd minu oma. See särav pehme graatsiline naine kuulus mulle. Ja mina talle, ei unustata tänapäeval lisamast. Ma olin teda viis aastat tahtnud, olin hullumeelselt armastanud. Ma olin teadlikult mõelnud vaid sellest, mis puudutas teda. Ma olin palvetanud salaja ta akna all.

Ma olin talveöödel suudelnud tema jäiseid jalajälgi, kuni need sulasid veeks. Tuhandel ööl olin ma näinud unes, kuidas kuivatan ta pisaraid tema valget nägu suudeldes; kuidas me tundmatus bussis või rongis sõidame vastu oma õnnele või õnnetusele, minu väsinud pea tema veetlevas rüpes. Ma olin salaja kartnud ülimat, kirjeldamatut naiselikkust tema taevasinises pilgus, peljanud, et see võib mulle haiget teha ja oma iluga hävitada. Ma polnud mitte iial kedagi teist armastanud. Miljoneid kordi olin ma endamisi korranud tema müstilist nime: Laura-Lotta, tundes seejuures jõudu endas kasvavat. Kõik siin maailmas omandas mõtte ainuüksi tänu temale, kõik algas temast ja lõppes temaga. Ilma temata tahtnuksin ma olla üksi. Muu oli tähtsusetu. Mõnikord võtsid töökaaslased minu vastu ette paar intriigi, et näha, kuidas mõjub. Ei mõjunud, sest see polnud seotud Laura-Lottaga.

Niisiis, koos selle naisega olin ma võitmatu. Mind ei kõigutanud mitte miski. Muidugi oli Laura-Lotta toeks liiga habras, kuid tema õrnus mõjus äikesenoolena.

Ma olin alati unistanud hetkest, mil meie Laura-Lottaga seisame hiiglaslikus katedraalis, jahe tuul voogab meie ümber ja Laura-Lotta väike daamikäsi surub ennast usalduslikult mu soonilise käsivarre vastu. Nüüd oli teostunud see pöörase õnne hetk! Ülim paradiis oli liginenud aeglaselt. Pingutuse ja hoolega olin ma murdnud kõigepealt Laura-Lotta vastuseisu, siis tema tuimuse, siis kohmakuse. Me klappisime järjest paremini. Juba ütles ta, et igatseb minu järele. Siis oli see näha ka tema silmist, siis kätest, siis kogu tema kehast... Kogu ihu ja hingega pöördus ta minu poole. Ma olin võitnud! Ma olin lõpuks ometi võitnud! See joovastas, viis seitsmendasse taevasse. Siinsamas, puritaanlikult religioosses õhkkonnas oleksin ma tahtnud enda armastatut näha enda kätel, tema rind minu silmade kõrgusel. Ent ma pidin enda rõõmu tagasi hoidma.

Tollal ei suutnud ma veel tajuda kõige sellega kaasnevat vastutust.

Niisiis, ilma selle naiseta olin ma lihtsalt kõigutamatu. Muidugi ei saavuta ma sel juhul midagi, mina, räpakas rajooniarst. Mind polnuks siis võimalik ümber lükata. Ei saa lükata inimest, kes on juba ümber kukkunud. Teda võiks sellisel juhul jalaga togida, kuid ka siis kaitseb ta ennast, sest tema teab, et ta on inimene ka ilma armastuse või armastatud olemiseta. Armastatud olemine pole inimsuse hädavajalik eeltingimus. Saab ka ilma selleta.

Laura-Lotta oli tõesti erakordne naine. Iga kirjeldus Laura-Lottast pulmakleidis jätab varju tegelikkuse. Nii nagu see kunagi oli.

Tema pikk valge atlasskleit oli  la Dante Gabriele Rossetti: maalikunstnik oli oma järjekordset stiili nimetanud sügava dekoltee stiiliks. Korsett tõmbas Laura-Lotta kokku nagu väikese valge haldja. Tema ookerkassivärvi dekoltee- ja kleidipalistusel oli kujutatud nelki, roosi, tüümiani. "Noor naine," kirjutas Dante Gabriele Rossetti.

Noor naine, kellele on palju antud

nõjatub taeva kuldsele trepikäsipuule

Tema silmad on sügavamad kui sügavus ise.

... kirjutas Dante Gabriele Rossetti. Laura-Lotta silmad olid helesinised, heledamad kui sügavus ise. Sellised silmad eeldavad vist väga blondi naist, kuid - oleks ma naiste ja nende soengute alal ometi asjatundja. Mina olen vaid arst, tunnen põhiliselt nende meditsiinilist poolt. Tunnen nende verejookse ja ristluuvalusid, pakitsust rinnas ja südames. Olen spetsialist hüsteeria alal. Ma ei tea, miks olid mu kallima juuksed hoopis-hoopis tumedamad kui helesinine pilk seda eeldas. Ma ei tea sedagi, kuidas sünnivad nii lühikeste ripsmetega naised nagu Laura-Lotta. Küllap oli loodusel Laura-Lottat luues mängutuju ja nüüd sai tema silmist lugeda nagu peeglist. Hirm ja piin ja raev ja rõõm - kõik oli hästi näha. Kodus vaatas Laura-Lotta oma kõhnakest, kuid rinnakat kuju, oma kaunist naisenägu vanaema tumedaks tõmbuvast trümoopeeglist. Ega ta veidi lühinägelikud silmad trümoopeegli udust ja hämust palju ei seletanud, ta õhkas peeglile ja püüdis seda avara pluusivarrukaga selgemaks nühkida. See ei andnud tulemust ja nii jäi tema tukk tihti lihtsalt metsikuks, kaelahüppamisstrateegiat sümboliseerivaks iluasjaks.

"Musihuuled" - nii öeldakse suu kohta, nagu seda on kõigil lauralottalikult ekstrailusatel naistel. Ükski neist nii kategoorilise väljendiga ei lepi. Tavaliselt kahtlustatakse, kas "musihuuli" maininud mees pole mitte purjus.

Veel eeldab Rossetti stiil seitset väikest liiliat peas, kuid polnud juulikuu ja nii jäi see ära. Juulikuus on liiliad veel väikesed ja mahuvad naise juustesse hästi ära.

Väikese Laura-Lotta suurt sleppi kandis selleks täiesti kompetentne isik - tavanditöötaja Mihhaila.

Kahjuks oli Mihhaila pärit minu elu tumedamast poolest: ta töötas valvurina surnukuuri külmutuskambris. Seal puhkas oma õndsat und maailma esimene külmutatu: 19. sajandi viimasel veerandil sündinud meesolend Friedrich Dietrich Mannbersich Edmund Adalbert Joachim Waltersloot.

Too mees oli surnud eesnäärmevähki. Ta oli kogu oma elu töötanud sporditarvete kaupluses müüjana, kuid sai äkki ootamatu päranduse Ameerikast, oma miljonärist onult. Saadud raha eest otsustas ta lasta end külmutada, enne kui haigus areneb pöördumatult kaugele. Ta lootis, et tuleviku meditsiinitehnika raviba ta terveks ja kingib mõõdutult elupäevi. Nüüd oli tulevik saabunud. Mina olin selle esindaja. Mina, kelle käsutuses oli ajastu eesrindlikeim aparatuur, pidin ta äratama sajanditevanusest unest. Tööst pidi kujunema mu elu proovikivi. Noorusest hoolimata olin ma üle maailma tunnustatud tohter, meditsiiniteaduste kandidaat, mitme akadeemia auliige. Just seepärast oli Laura-Lotta veidi konformistlik isa pidanud mind oma tütrele igati väärikaks partiiks.

F.D.A.J.M. Walterslootil oli eluajal olnud üle 1500 seksuaalpartneri. See oli tõeline rekord ja just seepärast pakkus erilist huvi tema närvisüsteem. Näis, et tegemist oli olnud üsna erksa, koleerilise inimesega. Arvutiekraanil paistis tardunud mees tuhakarva hall, juuksed pulstunud. Mihhaila kontrollis igat muudatust tema organismis. Harilikult neid ei esinenud - "patsient" oli täiesti liikumatu oma jäises rahus. Vaatamata tormilisele elule oli tema peenis täiesti normaalne - nagu enamikul. Ei mingeid ekstraordinaarsusi, välja arvatud vähipaun riista all eesnaha kohal, mis tuli kohe pärast külmkambri avamist hoolikalt opereerida.

Nii et vahest polnud Mihhaila õige inimene mu armastatu sleppi hoidma. Kuid sellest allpool.

Walterslooti jaoks pidi kell kukkuma veebruarikuu viimasel päeval, mil tema külmutamisest täitus täpselt sada aastat. Selleks ajaks olin teostanud viimsedki tema füüsise taastumisvõimet prognoosivad arvutused ja kogu aparatuur oli töökorras. Sel hommikul pidid Walterslooti maised jäänused väljuma külmakambri jääkuubist. Siis haaran ma tema igijäisest vähipaunast ja teen sellesse krigisedes sisselõike. See eemaldatakse, enne kui laip lahti sulada jõuab. Ja siis algab elustamine.

II

---

Suudlesin Laura-Lottat kirglikult. Meie sajad sõbrad, sugulased, tuttavad ja kolleegid vaatasid seda pealt. Altari ees põimusid meie käed ühte.

""Mehed peavad armastama oma naisi nagu iseenese ihu," ütleb Paulus kirjas efesoslastele. Olgem siis teineteisele nagu ühe ihu liikmed," ütles meid laulatanud õpetaja.

"Samuti sina, Issandast sündinud Laura-Lotta ..., ole allaheitlik oma mehele, et ka need, kes ei ole sõnakuulelikud sõnale, naiste eluviiside läbi võidetaks ilma sõnata usule, kui nad vaatavad, kuidas sa elad jumalakartuses puhast elu. Teie, naiste ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine, kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses, sest mees pole muud kui naise pea, isand ja käskija, nii nagu seda AAbraham oli Saarale.

Ja samuti sina, medicus Carl Equatorius, ela oma naisega targasti nagu nõrgema astjaga, nagu ütleb Jumala Sõna. Kes oma naist armastab, armastab iseennast."

Ja siinkohal järgnes minu sisemine vastureaktsioon öeldavale, ehkki ma seda õnnepilvedes hõljusin vähe tajusin. Kirjas efesoslastele öeldakse, et mees armastab oma naist (või peab armastama), sest keegi ei vihka oma liha ja püüab sellega hästi läbi saada. Waltersloot ei vihanud oma liha. Me otsisime kuus kuud tema jaoks õiget vereseerumit. Enamus tema elumahladest ei hakka ilmselt korralikult tööle, paljud siseelundid, näiteks neerud tuleb korvata. Ka luuüdi tuleb uuesti siirdada. Elustava elektriimpulsini Walterslooti sajanditevanusesse südamesse on pikk maa tühjust, mille staap täidab ränkraske tööga. Operatsioon võib kesta ööpäevi, kuid tulemus õigustab ennast kindlasti. Saame ju võita elule muistse aja inimese. Tegemist on inimajaloo erakordse saavutusega - on saanud võimalikuks ajaränded hüperruumi minemata. Nii saame tulevikus kohtuda praeguste vaimusuurustega, kes samuti on enne surma külmutatud.

Niipaljukest siis Walterslooti "lihast", millega mees eluajal hästi läbi sai. Operatsiooni eest saadava raha abil võin edaspidi pühenduda ainult teadustööle ja minu noor naine ei tunne millestki puudust. Me elame siis nagu kaks kuninga kassi palee köögiahjul. Laura-Lottast saab sel juhul hoolitsev ema, kes kaalub kindlasti natuke rohkem kui praegu minu kõrval altari ees seisev õbluke tütarlaps.

Niisuguseid mõtteid olin ma mõlgutamas ja vaimulik lõpetas oma tavapärase fraasiga "Inimene jätab maha oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha." Tundsin enda sõrme külma sõrmuse haardes. Sõrmuse, mille sisse oli kirjutatud Laura-Lotta nimi. Pärast viis aastat kestnud vaeva, hirme ja üksiolekut, üksikuid õnnehetki ja kõhklusi olin ma lõpuks saavutanud selle, mida ma tahtsin - ühe liha ja vere. Kuidas küll tahtsin, et see paradiis jääks mulle igavesti! Ma ei igatsenudki, et Laura-Lotta peaks mind oma käskijaks, temasuguse naise kohta oli seda naeruväärne väita. Tahtsin teenida tema ilu rüütli mõistuse ja jõuga, eriti mis puudutab tema õrnade ihuliikmete abistamist nende funktsioonide täitmisel. Mõni teine mees loeb kindlasti ajalehte ajal, kui tema naine paneb toitu lauale või peseb nõusid. ("Kuuled, kallis, mis maailmas toimub...")

Ei, mina ei lähe seda teed. Mina muudkui põlvitan, poetan mõne hardumuspisara ja hoian Laura-Lotta kätt. Kui see käsi võtabki panni omletiga, siis mina kohe - pann enda kätte ja viie minuti pärast on omlett (õigemini käkk) valmis. Naist võib sel juhul lohutada näiteks nii: "Ära sina oma käsi määri, sina oled kui hinnaline kunstiteos, mis iga hetk võib puruneda. Tänu sinule on mu kodu palju valgem, seega oled mul ka valgusti eest." (ka imekaunil naisel on praktiline otstarve). Ja istubki Laura-Lotta maha, viskab jala üle põlve ja ootab omletti (s.t. kõrbenud käkki). "Palli tugevuseks on kolm koma neli Richteri skaala järgi...") loeb hoopis tema mulle ajalehest ette.

Tõepoolest, neid ülemeelikuid mõtteid mõtlesin ma ajal, mil oma "nõrgema astjaga" kirikust välja kõndisin. Kõik pulmakülalised vaatasid meid aupaklikult ja "nõrgema astja" valge slepp lehvis Mihhaila laipadega harjunud käte vahel nagu kutse pulmaööle, lõplikule initsiatsioonile, mil mehest pidi saama lõplikult mees ja naisest naine.

Waltersloot avas pikkamisi oma hägused silmad. Siis pööras ta oma raske hallika silmavaate otse minu näkku. Ta vidutas oma tigedaid silmi paksude puhmaskulmude all.

Ta elas! Minu suur tund oli saabunud!

Tema pulss ja kehatemperatuur püsisid miinimiumpiires. Põletikukolded puudusid.

Waltersloot pomises midagi ebamäärast ja võpatas siis. Huvitav, kas aju kõnekeskuse saab tööle? Esialgu näitas tema üldnärvisüsteemi analüüs, et ta ei jää halvatuks ja hakkab vähemasti liikuma. Pilt patsiendi ühest otsmikusagarast näitas küll mõningaid defektiivseid nähte, kuid need olid ilmselt ebapiisavad. Kõik vähisiirded olid eemaldatud, kuid absoluutset garantiid siiski anda ei saanud.

Kindlasti ei saa tööle peenist, kuid pole vajagi - eluvaimu sissepuhumiseks pole vaja täielikult matkida loodust. Erektsiooniks vajalike tervete kiudnärvide hulk on seal liiga vähene. Nii et mehe üks austavamaid ülesandeid jääb Walterslootil küll edaspidi täitmata. Kuid eks ole ta sellega juba küllalt tegelnud, tal on aeg asuda teenitud vanaduspuhkusele.

Magasin operatsioonile järgneval ööl nagu surnu, tajumata isegi naist enda kõrval. Naist, kes oli õigupoolest alles mõrsja, keda lausa pidi voodis tähele panema. Kuid mina olin hullupööra väsinud, ei tahtnud millestki teada ja magasin nagu nott.

Ilmusin tööle alles pärastlõunal. "Patsiendi seisund on stabiilne," kandis assistent mulle ette. "Magab. Tegime peaajust uue elektroentsefalogrammi. Teadvusseisund sarnaneb sügava une staadiumile. Vasaku ajupoolkera kolmanda otsmikusagara veresoonte laienemine on endiselt täheldatav."

"Larseni sündroom?" küsisin assistendilt huviga.

"Ei vähimatki märki sellest. Reaktsioon negatiivne," ütles assistent ja torutas huuli, justkui oleks minu küsimus imelik.

"Süsihappegaasi hulk hingamissegus?" küsisin automaatselt.

"Normaalne."

Ma ei uskunud oma kõrvu. Assistent vaatas mulle süütult otsa. "Te ei taha ometi öelda, et tema veresooned aju selles osas laienevad iseenesest?"

Assistent kehitas õlgu. Vaatasime röntgenülesvõtet. Mulle ei meeldinud, et haige ajukeskus võtab verd naaberkeskuste, eriti pidurdustsentrumi arvelt, pealegi veel nähtava põhjuseta.

Läksime Walterslooti voodi juurde. Ootamatult avas ta taas oma hallid silmad ja jõllitas mind etteheitvalt oma tinarasketena tunduvate laugude alt. Minu saabumisel tegi ta seda alati. Pilk tema kahvatus näos oli tühi ja tuim. "Miks tõid sa mind tagasi siia õudustäratavasse maailma?" näis see küsivat. "Ma olen tundnud kadumise rõõmu, olen sulanud kõiksusse. Mida ma olen kurja teinud, et sa tõid mu uuesti piinade mäele? Vaatega kaugustes terendavale kaunile kõiksusele, kuhu ma võib-olla enam iialgi ei jõua?"

Mul hakkas jube ning ma eemaldusin. Näppisin hajameelselt tilgutivoolikut. "Suurendage hapnikudoosi hingamissegus," käskisin assistenti ja läksin kabinetti, ise ikka veel roidumust tundes.

Ees seisis telefoniühendus tervishoiuministeeriumiga. Pidin raporteerima lõunase visiidi tulemustest. Tegin seda erilise entusiasmita.

Sekretäri hoolitsev käsi oli jätnud mu lauale paki hommikusi lehti. Heitsin põgusa pilgu pealkirjadele esikülgedel. "Dr Equatoriuse enneolematu operatsioon," lugesin hajameelselt. "Noor geenius lahendas looduse saladuse." "Dr. Equatoriuse käe all elustus muistne donzhuaan." "Külmutatud lummutis ellu ärganud!"

Mind valdas taas rahutustunne. Toetasin pea kätele ja mulle tuli ootamatult meelde üks kauge, kuid väga kallis sündmus. Laura-Lotta oli selle sündmuse peategelane.

Sattusin kujutlustes lumisesse surnuaeda. Matsime seal oma ühist õppejõudu. Mees oli palju andnud nii Laura-Lottale kui mulle. Kalmistu oli argipäevaselt tühi. Lumiste ristide kohal koogutasid ja kraaksusid varesed. Raagus latvade vahelt paistsid halli taeva tühjad ilmetud laigud. Niisugune on kord meie kõigi saatus.

Ärasaatmine toimus ametiühinguhoones. Rektor viis mu kallid kooliõed, nende hulgas Laura-Lotta, autoga kalmistule. Matuserongkäik liikus aeglaselt mööda lörtsiseid tänavaid.

Mina autosse ei mahtunud ning tulin kohale liinibussiga. Ma pidin järgnema Laura-Lottale, sest mu süda oli haavatud tema naiselikust uhkusest. Iga Laura-Lotta liigutus näitas, et ta on tõeline daam, kuid ise ta seda ei tunnistanud. Minusse suhtus ta üleolevalt, kuid selles üleolekus oli tunda märke soojast poolehoiust. Praegu ei suuda ma kirjeldada tollase armumise suurust.

Astusin liinibussist maha. Kalmistu oli inimstest tühi. Jaheda talvetuule käes konutas vaid üksik lillemüüja. Minul lillede ostmiseks raha ei olnud, niisiis pidin temast lihtsalt mööda astuma. Leidsin jälgede järgi üles suuna, kuhu matuselised olid läinud. Sammusin lumivalgel teel mööda suuri veeldunud jäljeridu. Laura-Lotta omasid ma nende hulgast ei eristanud.

Kalmistul oli äkki rammestav vaikus. Vaid ladvad kohisesid.

Sel hetkel nägin ma jälge, mis võis tõenäoliselt kuuluda Laura-Lotta jalale. Jäin selle ette seisma ja tõmbasin sügavasti hinge. Vedasin kinganinaga jälje ümber ringi, kujutledes, et saapanina on Päikesesüsteem, mis sooritab Galaktika tsentri ümber oma igavest ringkäiku. Või veel parem: saapaninaring on nagu minu käte haare, mis on ümbritsenud ja ümbritseb kunagi uuesti Laura-Lotta nõtket pihta. Suviti armastas Laura-Lotta mummulisi seelikuid, mille tausttoon sobis hästi minu käte värviga. Järelikult minu käed elavadki tema pihal, igal pool mujal on nad justkui võõrsil.

Kõige esimesena tuli mulle pähe Armastuse Vanne: KAS LAURA-LOTTA VÕI MITTE KEDAGI!

Esialgu näis, et elu poolt pakutav võimalus on "mitte kedagi". Muidugi oli kurb üksi jääda, kuid ihaldatuta tundus kõik mõttetu. Kui kõik on absurdne, muutuvad üldkehtivad tõsiasjad pisiasjuks. Ja oh seda imede imet, elu pakkus mulle siiski ka võimalust "Laura-Lotta"!

Seda võimalust ma nüüd nautisingi, kuniks elu ja tervist antud.

Lõpuks nägin ma matuselisi. Laura-Lotta seisis lahtise haua lähedal, et teda näha,pidin ma inimezte vahelt läbi kõndima. Mind nähes pilgutas Laura-Lotta tervituseks kiiresti oma mõlemaid silmi. Hea, et ta ei pilgutanud ühte silma - seda oleks valesti tõlgendatud ("oh seda patust häbitut naisterahvast: flirt otse kirstu kõrval! Maailm on hukka läinud...")

Tal olid tuulest punased põsed. Tema nukker pilk oli suunatud õppejõu kooljakaamesse näkku. Ta hoidis käes märtsikellukesi.

Kui lugeja tahab teada, mida räägiti kalmistul tollel varakevadisel pärastlõunal, pööraku ta ülaltoodud mõtted abieluõnne kohta ümber. Mõelgu ta asjadele, mis võiksid olla abielusakramendi vastanditeks. Kurbusest ja leinast saab siis alati õige pildi.

Haud aeti kinni ja rahvas läks laiali. Laura-Lotta küsis, kas ma ei tahaks koos temaga veidi jalutada. "Siin on nii ilus valge ja..."

"Ja vaikne," lisasin.

"Aga kui pimedaks läheb, siis siin nii rahulik enam polegi."

"Kas sa kardad siis surnuid?"

"Ma ei karda neid, kuid ma ei taha ka nendega tegelda, nagu sina. Miks sa valisid arsti elukutse?"

Me jalutasime eemale ja olime peatselt kõigi nägemisulatusest väljas. Me jätsime sulalumele mustavaid veejälgi. Puude vahelt sirendas lagendik, kusagil selle taga pidi asuma Püha Birgitta klooster.

"Ma tahan inimestest kõike teada saada. Ma tahan inimese saladustest tühjaks pigistada."

Varblased säutsusid okstel ja nokkisid pihlapungi. Veed vulisesid.

"Inimest ei pigista sa iialgi tühjaks. Mida rohkem sa pigistad, seda rohkem jääb temasse saladusi."

Ma vaatasin teda. Leinariietes tüdruk seisis armsalt naeratades minu ees, tema ümmargused põlved põtkisid tasakesi musta seeliku äärt. Ta hoidis oma käsi taskus, soengut aga kõigile tuultele valla. Mul tuli kange tahtmine teda korraks pigistada ning ma haarasin ta käte vahele. Surusin ta oma rinnale ja pigistasin, pomisedes midagi arusaamatut nagu seda oli teinud ka Waltersloot pärast ülessulamist.

Laura-Lotta vaatas mind üllatunult. "Kas sa võtsid seda pigistamise asja nii tõsiselt?"

"Jaa, väga," vastasin ja vaatasin talle hullunud pilgul otsa. Ta vaatas mu silmi, siis suud ja mina pidasin seda pilku suudluse algussignaaliks. Suudlesimegi. Tundsin iga oma ihurakugaa, kuidas ta käed pikkamisi taskutest välja tõmbas ja tasahilju mu õlgadele poetas.

"Pigista mind, kui tahad," lubas ta moondunud häälel, "ainult ära tee haiget. Ja palun ära armu minusse."

"Ma olen juba armunud," oigasin ja lõdvendasin haaret. "Sa ei tea, kuidas ma sinu järele igatsen."

"Kui oled armunud, siis hoia minust eemale nagu pidalitõbisest," sosistas Laura-Lotta minu embuses. "Ma ei ole milleski kindel ja võin sulle kohutavalt haiget teha, isegi surma tuua."

Katsin suudlustega tema tuka, tema väikesed puhtad kõrvad, tema tuulepunased põsed. "See pole võimalik," sonisin ma otsekui mingis religioosses ekstaasis. "Kuidas see on võimalik, kui see pole võimalik... ei, see pole võimalik..."

"See on võimalik," ütles ta resoluutselt. "Sina lihtsalt ei tea. Mida tead sina minu hingest? Mitte midagi! Ja lase mind nüüd palun lahti, mul on vaja minna. Noh, kähku!"

III

---

Õhtu oli kätte jõudnud. Raske tööpäev oli läbi. Naine ütles, et õhtusöögiks on omlett. Tal oli mummuline põll ees. Pliidil sahises teekann. Nägin köögilaual ajalehti, kuid lükkasin need eemale. Teadsin niigi, millest lehed kirjutavad: "Dr Equatoriuse enneolematu operatsiooni esimesed viljad." "Noor geenius annab oma igivanale patsiendile elulootusi." "Dr Equatoriuse muistne donþuaan avas oma paljunäinud silmad." "Külmutatud lummutis tajub juba maailma!"

See on ju jama.

"Kas ta tõesti avas täna silmad?" küsis Laura-Lotta pliidi ees askeldades.

"Jah, ta avas," vastasin, "kuid esialgu on tema silmad veel väheütlevad. Pealegi toimub midagi kummalist tema aju verevarustuses. Ma olen selle üle mõelnud kogu tänase päeva jooksul, kuid ei suuda sellele veel ühest vastust anda. nii et praegu on sellest kõigest veel vara rääkida - las läheb paar nädalat mööda."

"Ja milline ta siis on?"

"Nagu iga teinegi vanahärra. Praegu on sellest veel vara pasundada. Õiged saavutused on alles ees. Loodus ei tee hüppeid. Kui inimene on olnud sada aastat külmutuskambris, siis on raske loota, et ta hakkab juba paari elatud päev pärast lõuga tõmbama."

Laura-Lotta naeris. Silmitsesin teda ja leidsin, et ta on imekaunis. Tema heledad juuksed olid tähendamissõna vastaselt palmikusse seotud. Ma olen alati imestanud, kuidas naised seda teevad. Juuksed on neil ju selja taga, kuidas nad siis suudavad oma juustest sõlmida midagi nii keerukat nagu palmik. Küllap on nende käed lihtsalt nii osavad.

Nii et ma haarasin tema köögisoojade õlgade ümbert kinni ja võtsin tal teise käega panni käest ära. "Täna teen mina sulle omletti," lubasin. "Sina istu rahulikult, puhka jalga. Viie minuti pärast on omlett valmis."

Laura-Lotta puhkes naerma, kuid istus siiski toolile ajalehti sirvima. "Singitükid ma hakkisin juba peeneks, võta sellest triibulisest kausist," õpetas ta. Laura-Lotta tõstis jala üle põlve, kohendas seelikut ja hakkas ühte ajaleheartiklit lugema.

Lõin kolm muna pannile ja hakkasin eneselegi ootamatult valjusti arutama: "Loodus ei tee hüppeid juba seepärast, et kui naine pole meest viis aastat armastanud, siis ta ei hakkagi armastama. Ka armastus toimub ju looduses ja..."

Naine tõstis pilgu: "Ei, kallis mees, siin sa küll eksid. Armastus ei toimu päriselt looduses vaid ka kultuuris, inimese teadvuse kõikides osades, kaasa arvatud agressiivsed tungid. Kui keegi kedagi ei armasta, ei tähenda see veel, et ta ei hakka kunagi armastama. Minu elus oli ju aeg, mil ma ei tahtnud sind nähagi. Ja hea, et oli, sest vaid külmast ükskõiksusest ei teki armastust. On loomulik, et inimesed tülitsevad, sest siis on neil teineteisele midagi öelda. Siis ei teki armastus tühjale kohale."

"Sul on õigus," ütlesin. Viivuks sugenes vaikus.

"Mida paganat nad küll lehes kirjutavad..." krabistas naine ajalehtedega. "Neli palli värisesid Richteri skaala järgi! Hmmm... kuidas seda mõista. Kas sina saad sellest midagi aru... Issand!"

Võpatasin ja pöördusin kiiresti naise poole. Pärast operatsiooni olid mul närvid täitsa läbi.

"Mis on?"

"Kas sa rasva panid?"

"Ei pannud. Tont võtku."

"No ütle nüüd... Sellest see hirmus kõrbehais. Ja mina veel mõtlesin, et naabri Olga pöeb jälle oma koera. Vaene koer."

"Hmm, koera... Kui õudne! Koera, tõepoolest..."

Armastajate vahel möödub õhtu kiiresti. Kõik õhtud mööduvad tulise rutuga. Munaroog vaevalt söödud, kui juba istutakse teineteise lähedal ja vaadatakse telerist läinud päeva kokkuvõtet. Ainult õnnetu armastaja aeg venib päratu aeglaselt nagu tigu. Surm ei taha ega taha saabuda. Pole midagi, mis piinad lõpetaks, sest armastuse aeg on juba läbi, elu aga, vastikult tühine vaimu närimine ja kirjatähtede koolutamine on alles ees. Eriti õnnetul juhul kestis tõeline armastuse aeg vaid minuteid.

Siis minnakse surma otsima ning veendutakse ikka ja jälle oma armastuse ülevuses ja surma formaalsuses.

"Ja nüüd, kallid televaatajad, läinud päeva tähtsündmuste juurde. Siin, viiendas kinnises haiglas lamab patsient nimega F.D.M.E.A.J. Waltersloot. Ta on sada kuuskümmend aastat vana, neist täpselt sada on ta veetnud haigla surnukuuris külmutatud olekus. Ülemöödunud ööpäeva jooksul opereeris tuntud sisehaigustearst dr Carl Equatorius tema eesnäärmevähki, siirdas talle uue südame ja neerud ning asendas enamuse tema ainevahetus- ja immuunsussüsteemist. Vereanalüüsid ei näita enam vähirakke. Vanamehe veri sarnaneb terve, kuid vitamiinipuuduses vana inimese verele. Enamuse oma ajast veedab vanahärra magades, ei kontakteeru. Siiski annavad spetsialistid lootust, et..."

Seda vaadates-kuulates olin mina magama jäänud. Mul oli kõrini üheainsa teema pidevast leierdamisest. Mu noor naine müksis mind, kuid mina tundsin seda vaevu-vaevu. Siis puges ta minu käe alt välja ja läks kuhugi, ilmselt voodit tegema. Nägin läbi suletud laugude, kuidas tema väheldane siluett lahkus elutoa telerisinisest areaalist.

Ma pean sellest roidumusest välja rabelema, mõtlesin läbi une. Saade lõpeb ka varsti otsa. Sohval külitada on küll mõnus, kuid voodis naise kõrval palju mõnusam. Seal on minu nõrgem astja, ma pean minema.

"... Siiski loodetakse haiglast põgenenud Waltersloot peatselt üles leida," teatas teler ükskõikselt. Ah, jälle see Waltersloot, Waltersloot - justkui kedagi teist enam maailmas ei olekski, pahandasin hajameelselt. Ja iseteadvalt haigutades klõpsutasin ma teleri kinni.

Suundusin pimeda magamistoa poole. Küllap on minu abikaasa juba voodis, mõtlesin. Küllap ta ootab mind kannatamatult, arutlesin. Kuid midagi tundus olevat korrast ära. Magamistoa poolt hoovas külma hingust.

Astusin pimedasse magamistuppa. Seal oli lausa põletavalt külm nagu Walterslooti jääkambris. Sõrmele, mida ma panin lüliti külge, jäi jääkülma härmatist. Vajutasin lülitile. Valgus süttis momentaalselt. Veendusin, et põhiliselt oli tuba endine. Voodi oli tehtud, tekk korralikult sirgeks tõmmatud. Rõduuks oli irvakil, kuid pragu oli õige väike.

Voodil lamas Laura-Lotta, käed-jalad laiali. Selles poosis olin ma teda juba kord näinud. Siis oli tal pikk valge öösärk seljas, ta libistas oma siidiseid käsi edasi-tagasi mööda tekki ja küsis minult, kas ta pole mitte sureva luige moodi. Mina muidugi neelatasin kolm-neli korda, sest mu kurk kuivas. Kogelesin mingi vastuse. Minu süda kloppis tol korral, nagu oleks viimnepäev. Laura-Lotta pahvatas pööraselt naerma ning me hakkasime sureva luige tiibu otsima ning mõistatama, miks luiged surevad. Laura-Lotta pakkus väsimuse ideed: ta arvas, et luikedel on raske lõunamaale lennata. Mina ei pakkunud enam midagi, mul oli "sureva luigega" juba liiga palju tegemist.

Nüüd oli Laura-Lotta keha otsatult alasti. Tema käed olid krampunud suleteki sisemusse, just nagu jääks sureval luigel sulgedest puudu. Pikk peenike sõrm abielusõrmusega oli teiste sõrmede ühtlasest reast pisut eemal, osutamas kuhugi väljapoole. Sõrmuse ümber eretas punakas ring. Tema saledad sääred olid kistud nii laiali kui vähegi andis. Naise kogu keha kattis pärlendav kiht, väga loomulik selles kangestavas külmas.

Laura-Lotta lamas keskelt lõhki käristatud öösärgil. Kujutlesin, kuidas tema keha selle liigutuse juures oli rappunud, kuidas ta lõpuks oli oma riietest välja kukkunud nagu laps emaihust. Kuid see polnud vägistamine. Rindade ja häbeme seisund ei viidanud vägistamisele, minu arstipilk fikseeris selle kohe.

Püüdsin naist kätega toetada. Teda puudutades oli mul tunne, nagu paneksin ma käed vastu härmatanud puitu või vedela lämmastikuga üle tõmmatud suurt soolatüügast - naine oli raudkülm. Ta oli täpselt külmutuskambrist äsja välja võetud laiba moodi.

Toetasin teda parema käega ning püüdsin talle otsa vaadata. Tema pea kukkus ebaloomuliku lõtvusega tagasi. Kael oli välja venitatud ning kaetud suurte tumelillade plekkidega. Seda oli ebaloomuliku jõuga kokku pigistatud. Ilmselt oli naise kõris katkenud kõik, mida katkestada andis. Minu professionaalsus andis mulle märku, et see elu on jäädavalt läinud. Seda ei taasta enam ükski aparatuur.

Kõige tähtsam elu minu elus.

Pole vist mõtet peatuda sellel, kuidas ma taskurätikuga oma armastatu kehalt tardunud verd nühkisin, kuidas ma talle keele suhu tagasi lükkasin. Tahtsin näha ainult ta silmi härmas kulmude all.

Need olid tüüpilised laiba silmad. Neis oli õudu. Ja võimetust saatusega toime tulla. Ma ei tea, kas koletis oli tulnud tagant või eest ja mida ta üldse minu naisega tegi. Kas õrn Laura-Lotta pidas sekunditki vastu sporditarvete füüreri raudkäppade vahel? Tõenäoliselt oli ta vaid paar korda tõmmelnud. Kas surm saabus infarkti või kägistamise tagajärjel, seda otsustab lahkamine. Juba kujutlesin ma iseennast selle protseduuri juures.

Kõik see, mida ma praegu tajun, on unes, mõtlesin. Küllap ma olen ikka alles teleri ees tukkumas ning mu kummaline kujutelm seostab vägivaldselt Walterslooti ja minu naise isikud. Küllap on kallis Laura-Lottake ikka veel voodis ja ootab mind, et siis minu kaissu pugeda ja mulle mõni hell saladus kõrva sosistada. Ma olen ennast lihtsalt üle pingutanud ja näen vaimusilmas totrusi. Pean ennast viivitamatult välja puhkama.

Aga kuidas unenägu lõpetada? Kuidas üldse lõpetatakse unenägusid? Keegi äratab üles. Keerad teise külje ja unenägu muutub ilusamaks. Küllap on see lihtsalt erootiline unenägu, mõtlesin. Meesterahval juhtub ikka selliseid. On enesestmõistetav, et kõigi muude unenägude kõrval eksisteerivad ka erootilised. Erootika seostub armastatuga. Minu ees lamab vaieldamatult väljakutsuvas poosis seksikas naine. Minu oma naine. Ma ei uskunud siiamaani, et minu. Mõtlesin, et ka laulatus toimus unes. Võib-olla oleme kõik ühe superisiku unenäotegelased, superisik omakorda on tegelane veel tähtsama isiku unenäos ja nii lõputult edasi. Nõnda on kõik vaid väljamõeldis.

Ma pidin enda Laura-Lottat suudlema. Panin suu punakale armile tema lõuapäral, mis pärines tema lapsepõlvest ja mida ta oskas juustega varjata. Mu ülemine huul jäi hetkeks jääkülmale pinnale kinni ja tuli raksatusega lahti. Oli kohutavalt külm. Naise juuksed rippusid ükskõikselt üle mu külmast kange käe.

Mäletan, kui kerge oli elus Laura-Lotta. Armastus teeb kõik naised kergeks nagu inglid.

Ent tema laipa hoides väsisid mu käed iga hetkega üha enam. Tundsin, et peagi olen ma täiesti jõuetu selle määratu raskuse all ning vajun lõplikult kokku. Seepärast lasin ma langeda hoopis Laura-Lottal, kes tardus uuesti oma jäiselt tasakaalukasse luigepoosi.

Minu sisemus täitus pehme voogava valgusega ning mahe naisehääl teatas:

"... Siiski loodetakse haiglast põgenenud Waltersloot peatselt üles leida."

Nüüd teadsin ma kohutavat tegelikkust. Koletis oli naise läbi mulle kätte maksnud. Ta ei hävitanud mitte mind, elajalikum oli hävitada kõige kallim minu elus. Minu surm olnuks üürike: sekund piina ja igavene rahu. Laura-Lotta hukkamine oli aga tõeline kättemaks: paar minutit täiesti mõistetamatut ning aastakümneid pöördumatut, unustamatut, hävimatut julma mõistusevastast piina, mis degradeerib isiksust eksistentsi mõttetuse pideva tõestamisega. See on selgus, mille küüsis ei saa enam rahu, sest see põletab minu sureliku hinge. Ei saa elada teadmisega, et täiuslikult naiselik olend, kelle südame sa olid raskustega võitnud, litsuti sinust kümme meetrit eemal surnuks. Ei ole võimalik olla inimene ning samas aastakümneid teada, et sa magasid rahulikult ajal, mil sinu kaitsetu naine väänles surmaeelses agoonias sinu enda loodud monstrumi mammutiraskuse all. Niisiis: naine oli täiuslik, meie armastus oli täiuslik, selle lõpp oli täiuslik ja selle lõpetaja kättemaks oli täiuslik. Finita la commedia.

Ma karjusin nagu mu kõri võttis. Kuid ma ei palunud abi. Selles loomalikus, artikuleerimata häälitsuses oli isase ürgset kurbust ja kättemaksuiha. Aastatuhandeid on seda kuuldud Maa põhjatutes laantes, seda kuuldes on pidanud värisema hiiglaslikud ürgimetajad, kes tundsid inimhäältes noolte ja odade valu. See on muutnud teiseks meie igavesti ärkava maailma.

Tundsin igas enda liikmes ja lihases karu jõudu ja mao nõtkust. Tundsin kotka küüsi ja kulli kavalust. Eeldatavasti kisun ma selle elaja lõhki, ma riputan ta soolikaidpidi üles. Ma piinan teda, kuni ta keel ei kuula enam sõna. Ma ei puhka enne, kui mu eesmärk pole teostunud. Minu surm ja mädanemine võivad oodata, sest elus on mul veel maksmata viimne lõpparve. Pärast seda näen ma uuesti Laura-Lottat ja siis tuleb õndsuse igavene riik. Ta on siis igavesti noor ja ilus ning me ei lahku teineteisest iialgi. Selleks on vaja lihtsalt kätte maksta, surnuks piinata koomas vanamees, kelle hüsteeriakrampi oli jäänud minu kõige kallima vaid veerand tundi tagasi rahulikult hinganud kõri. Hüppasin kergelt üle rõdurinnatise. Minu ees vilksatas lai lumine lagendik ja mustav taevas. Lörtsi paiskus laiali. Siitkaudu oli Waltersloot läinud. Märkasin sulalumel tema jälgi. Nende suurus ja sammu pikkus jahmatas mind. Jälgi, mida kunagi olin tahtnud suudelda, mahtus Walterslooti omadesse kolm või isegi neli. Koletise jälg kordus iga pooleteist meetri järel.

Kummaline - veel haiglas oli tema jälg täiesti normaalne, isegi väikesevõitu. Kunas see paisuda jõudis? Kas Waltersloot oli omandanud uued mõõtmed?

Mind see kõik ei huvita. Ei saagi huvitada. Ma kas maksan kätte või hukkun, kolmandat võimalust ei ole. Tõenäoliselt tahan ma surra nii või teisiti, sest inimkond ei oska veel elustada kägistatud kaunitari. Enam ei aita ka armastus. Sellesse uskumiseks on jäänud vaid üks võimalus: uskuda uude, paremasse maailma, mis tuleb pärast surma.

Ja paljakäsi, vaid kuue väel tormasin ma hiiglase jälgi mööda edasi, taamal mustendava padriku suunas.

Ma igatsesin rinda pista tolle monstrumiga, millised ka polnud tema tegelikud mõõtmed. Valiku "kas Laura-Lotta või mitte kedagi" asemel oli elu andnud mulle dilemma "kas võit või surm". Ma olin armastaja ja pidin enda ülesannet hästi täitma, armastust korralikult teenima. Minu naise püha mälestus lausa kisendas selle järele. Kahju oli vaid sellest, et Laura-Lotta kohta ei saanud öelda seda, mida öeldakse traagilistes armastusromaanides: tema keha oli alles soe, mälestus ei jõudnud veel teoks saada.

Koletise jälgi mööda läbi talvepimeduse sööstes tundsid mu käed vajadust lüüa, kägistada, väänata - vastandina hiljutisele paitamis- ja suudlemissoovile. Valmistusin mõttes hetkeks, mil näen süngete puude vahel jälitatava võigast kogu.

Gigantsete jalgade jäljerida kulges halastamatult edasi. Sealt oli läinud teel olev tegelane, kes teab, et ta jõuab mingisse sihtpunkti. Olendina võõrast ajast ei saanud ta oma esimese peatuse nime teada. Tema vaid läks, sest oli teinud midagi sellist, mida inimkond taunib ja mille eest saab karistada. Monstrum ei soovinud saada teenitud karistust, võib-olla ta kartis seda. Jah, küllap kartis, vastasel korral oleks ta jäänud seisma ja kuulatanud, mida on mul talle öelda. Kuid mul polnud midagi öelda. Tõenäoliselt poleks ma temaga kohtumise korral kulutanud ühtegi sõna.

Mets oli väga vaikne. Kuu tuli pilve tagant välja. Puhus jahe sulailma tuul ja tõi pisarad silmadesse. Kuuskede okstelt kukkusid mütsatades lumerullid ja lörtsimügarad.

Selja taga plinkisid linna kollased tuled. Pöörasel rutul mööda kihutavad ja üksteise järel selja taha jäävad puud loopisid mind lumega.

Nii et mu selja taga oli siis valgus. See oli Jäänaise valgus. Mu eluraamatusse ei jäänud enam ühtegi lehekülge, kus Jäänaine võiks elada. Kõik oli julmalt välja rebitud. Ja ometi olen minagi veel teel, ma võin isegi uuesti armuda. Kui kiiresti muutub kalli vere pühadus ja puhtus kalmu rehitsetud puhtuseks!

Siiski ma tundsin, et pean kohe pärast vastase tapmist puudutama tema käsi. Võib-olla on nendel ikka veel minu naise viimne ohe. Niikaua, kuni kättemaks pole teostunud, oleks naine justkui veel suremas. Parem Surev Luik kui surnud.

Minu Surev Luik aga oli surnud mu enese embusesse. Ma olin omaenese kätega valmistanud talle verdtarretava lõpu. Ma olin hoidnud käes hapnikuballooni ja toitelahuseanumat armastatu surmaga.

Kui ma enda naise mõrtsukat jälitasin ja selle lõpuks tapsin, kas te mõistsite, kes on armastatu? Kui ma seda elajat lõpuks nägin, siis suutsin ma kahetseda vaid üht: miks ei vaadanud ma kauem jumalikku iluinglit, kui ta elas? Elas naise kujul? Miks ei salvestanud ma tema häält? Miks on temast nii vähe ülesvõtteid? Miks ei viibinud ükski imekaunis hetk, vaid sööstis kõigi unistuste absoluutse finaali poole?

Ma olen Walterslooti vastiku rasvase käpa isiklikult maha surunud ja see näitab minu biitsepsi sitkust ning vastupidavust, samuti minu sihikindlust ja eesmärgipärasust. Ma lihtsalt astusin Walterslootile jalaga pähe ja surusin, kuni järele jäi vaid märg plekk. Mina olen seda kõike teinud, sest mina olin temast tugevam, liikusin jälgi mööda eesmärgi poole ja panin selle mehe paika.

Ma tõin järgmisel päeval kangi ja labida, kaevasin külmunud märtsimulda augu ja viskasin "sporditarvete kaupluse juhataja" sinna sisse. Siis ladusin külmunud pinnase paika tagasi. Värskest hauast ei jäänud järele ühtegi tähist.

Mul ei lubatud Laura-Lottat lahata ja ega ma tahtnud ka. Laura-Lotta siiski polnud surnuks ehmatatud, ta oli surnuks kägistatud. Laiba külmumise mehhanismi ei osatud seletada.

Nädal aega pärast naise matuseid tulin uuesti tööle ja jätkasin vaevaliselt oma arstipraksist. Laipadega ei tegelnud ega tegele ma enam iialgi. See on mulle vastumeelne.

Enam ma ei abiellu mitte kunagi. Ma ei taha enam ühtegi naist. See segaks minu mälestusi. Ainus, mida ma tõeliselt tahan, on elada. Ma elan iseenda pärast - mulle meeldivad ihuliikmed, mille abil on tapetud suurim mõrtsukas. Ma ei mõtle surmale, kuid hetkel, mil see tuleb, olen ma õnnelik, sest ma saan Laura-Lotta juurde. Kindlasti saan, ma usun seda. Kõik, mida ma tean inimese kehast ja hingest, räägib sellele vastu. Kuid too, kes usub ilu, usub ka surematust.

Mida olin ma Walterslootile teinud, et ta mind nii karistas ? Äratasin ta ellu? Kas elu on siis tõesti nii jube? Kas see ei tasu üldse elamist?

Kui me olime Laura-Lottaga kahekesi voodis, tõmbas ta end minu kaissu kerra, surus näo mu juustesse ja sosistas mulle kõrva oma koolipõlve õnnetu armastuse loo. Neil hetkil tundsin, et ma tahan elada tuhat aastat. Ent kui Laura-Lotta minult nuttes küsis, mida ma temast tahan ja kas ei mõtle ma talle mingeid ootamatusi valmistada, ei tahtnud ma enam elada. Teadsin küll, et tõeline mees läheb teise juurde, kui talle selge ei öeldakse ja leiab seal automaatselt oma õnne. Sellise loogika järgi kannatab tõelist valu vaid naine - inimolend, kes saab kasvatusest ja koolist kaasa põhimõtte: last ilmale tuues saab sul väga valus olema, kuid sinu pühaks ülesandeks on oma valudest üle olla. Minu Laura-Lotta tahtis omale last, kuid ta ei jõudnud oma mõtet teostada. Ehkki laps jäi mul nägemata, on mu silmad siiski näinud suuremat ilu kui ükski inimolend suudab ette kujutada. Kõik, kes mulle selles lühikeses elus otsa vaatavad, teadku, mida ma olen näinud.

Ilusaid liblikaid võib näha vaid päikesetõusust loojanguni. Öö saabudes tahavad nad pugeda Kuu kaissu ja ja lennata kaugele, sinna, kus pole enam ühtegi armastavat hinge. Kuid mida kõrgemaks muutub nende lend, seda halastamatum on tuul, seda külmem ja veripunasem Veenus, naiselikku ilu kaitsev planeet. Väeti liblikas ei suuda kanda kuklal universumit, ta peab hukkuma.

Väärikalt sulgeb ta oma sametised taevamustad tiivad, libiseb läbi Kuu peene valguskiire ning kaob lõpmatusse. Ja kui kõigist ta sõpradestki on jäänud vaid peotäis tolmu, saab lõpmatusest unustus.

***
Vaata ka Delfi Naistelehe konkurssi ja õudusnovelli "Patsient" kommentaare