Salapärane neeger

Uudiseid 
kurjategijate maailmast

1981. aastal, mil kirjeldatud sündmused valdavalt juhtusid või näisid juhtuvat, oli Lasnamäe karjäär, millest põhiliselt jutt, mitte praegune getostunud kivilinn, vaid metsik jäätmaa. Seal tegutsesid osavad stalkerid - kümneaastaste komando Salapärane Neeger oma marssali Andre Ernesaksa juhtimisel. SPN teadis igat soppi karjääris, igat väikseimatki abajat, kivinukki või maja.

Asustuse kohta karjääris võib öelda, et see oli paiguti sõjaeelne, paiguti aga isegi ürgne. Osa elemente oli otse sõjast. Hüpohondriliste vanamuttide asula, mis lösutas otse vaba vetevälja kõrval, oli lausa viirastuslik, sest see oli mattunud nõgeste, ronitaimede, kõikvõimalike puhmaste, osjade ja putkede merre. Vanamuttide mehed olid hukkunud või kadunud sõjas, karjääri ilmus aga järjest kummalisemaid tegelasi: jõugud, üksiküritajad, kodutud, kes püstitasid sinna oma plekk- ja plokkubrikuid. Aeg-ajalt uhtusid võimsad lained välja mõne pundunud laiba, mille algupära ei osatudki kindlaks teha...

Püstol
Mittemidagiütlev kirjatükk

+ Tulin koolist, läksime Aarne juurde. Jõime seent ja lugesime märkmikke. Mõtlesin, et võiks minna Karjääri. Mõeldud-tehtud, võtsin portveli ja läksime. Karjääris oli kõik rahulik. Ainult Pätivõsastikus soristas vana rattavaras. Läksime Kummikumeeste Sillale. Seal oli veel vaikne lõunatund. Aarne ütles, et lähme Sulev Lisongit otsima. (A.Ernesaks, 1981)
+ Tuhnisime Andrega ühe kahtlase auto juures, millel oli peegliks plekitükk. -kki hüüdis Andre: >Vaata, mis mina leidsin!>
Auto juures lamas meist kolme sammu kaugusel PÜSTOL!
Alles ööseks jõudsime poodi. Andre unustas püstoli hoopis. Poest väljudes sattus miilits VOOMEKURT II peale.
See vilistas ja kostis KLÕPSATUS. Mitte miilits ei pannud bandiidil käsi raudu, vaid kurjategija viskas käerauad poriloiku. Nüüd tuli teine miilits. Need kaks kainestusmaja miilitsat aga arvasid, et ta on purjus ja tulid teda kainestusmajja viima.
Mati Sorgu aga nägi tagaaknast miilitsa vormimütsi ja ehmus sellest nii ära, et jooksis kommilettide juures edasi-tagasi ja ajas isegi ühe laeva kapteni pikali.
Siis tormas juba rühm miilitsaid tagavarauksest sisse. Mati Sorgu võttis välja oma pika pussi ja tormas oma soome helkivaga miilitsaid tapma.
Kui ma sealt mööda jooksin, et vaadata, mis Maksimenko teeb, siis nägin, kuidas Mati oli pikali paisatud ja noad lendasid õhus. Ta oli kinni võetud. Maksimenko ei teinud aga midagi. (A.Ruben, 1980 v 1981.)
 

Mõrv Chicagos
Kriminull -- selline nagu nad ikka on.

+ Kord oli Chicagos selline juhtum, et hottelis liikus ringi öösel mees, kelle nimi oli Kilbert. Kuna oli öö, siis liikus ta vaikselt. Aga peale tema oli veel üks teine mees üleval, kelle nimi oli Artur. Artur oli nimelt teel WCsse. Ta ehmatus oli suur, kui ta märkas Kilbertit. Ta rabas ruttu revolvri ja sihtis. Aga ta käed värisesid nii õudsalt, et viimane kui üks kuul läks mööda. Siis tuli Kilbertile elu sisse. Ta tulistas kaks kuuli Arturile kopsudesse, aga Artur oli tsirkuseartist ja sellepärast sai ta hinge kinni hoida 10 minutit. Kuid ta tegi, nagu oleks surnud. Kui Kilbert oli Eichmanni juurde jooksnud, tõusis Artur püsti ning tõi pinsetid ja urgitses kuulid kopsudest välja ja jäi ootama Kilbertit. Siis tuli Artur ja laskis Kilbertile kuuli ribidesse, kuid Kilbert oli visa hingega ja hüppas nurga taha. Samal ajal hüppas välja Eichman ja lasi Arturile kuuli pähe. Artur langes, siis lasi Eichman talle ülejäänud kuus kuuli südamesse. Siis oli Eichman rahul, ta võttis Kilberti ja tiris talt kuuli välja. Siis läksid Kilbert ja Eichman oma tuppa ja Eichman ravis kilberti ära ning nad põgenesid samal ööl hottelist ja läksid Iisrali. (Margus Mändmets, 1981)

Juhtum loomaaias
Peaks õuduslugu olema

+ Mina isiklikult ei ole sensatsioonihuviline. Ja ma sellepärast siis ei vaadanudki teadet, et Andre on lõvipuuris käinud. Kahtlemata toimus kõik see seiklus öösel. Meil Tallinna loomaaias on raudvarbade asemel hoopis raudvõrk. Ma ei tea, kus marssalil Varssavis see on, kuid meil on lõvipuur nõgesepõõsas. Noh, oletame, et -barik tuleb suure jooksuga ja ronib lõvipuuri katusele, milleks on samuti võre. Lugupeetud marssal jookseb ka suures jälitamistuhinas ja näeb, et Äbariku jalg vilksatab, ja võtab jalast kinni. Nüüd tõmbab ta Äbariku ülevalt ära. See kukub plartsatades maha, aga õnnetuseks otse marssali varvaste peale. Sellest saab marssalil hing täis ja ta tõukab -bariku vastu lõvipuuri. Äbarik purustab suure hooga raudvõre ja langeb lõvidele söödaks. Aga et lugupeetud marssalil sai hing täis (tina), siis läks ta ise ka raskemaks ja tõmbas Äbariku kogemata puurist välja. Aga siis pistis lõvi sealt lahtisest mulgust pea välja, ja niipea, kui Äbarik rabelema hakkas, õgis lõvi ta ära. Pool osa jäi muidugi marssalile. Ja tema võttis selle taskust kinopileti ja läks õhtust seanssi vaatama. (A.Ruben, 1981)

ESIMENE MÕRV!
Nagu Kalle Blomquist või Marek Piegus

Ta nägi, et ma jätkasin oma teed ja lõpetas hirmuga tapmise. Nüüd tungisid talle ühest muldonnist koerad kallale. Ta põgenes. Ma tahtsin koerte tähelepanu kurjategijalt ära võtta ja rahulikult jälitada. Pakkusin kumbagile ühe saia ja silitasin neid. Siis jälitamine jätkus. Ta jooksis edasi ja meile tuli vastu rohtukasvanud trepp. Vladimir Ivanov astus esimesele astmele, libises, kukkus ja langes trampliinist alla. Lõpuks maandus ta suurest kõrgusest. Mina hüppasin ka trampliinist. Kuna ma pigistasin silmad kinni, ei näinud ma, kuhu kurjategija jooksis.

Me läksime põõsaste vahelt välja, noh, teate küll, millest Oru tänav väljub. Sellel teel ei juhtunud midagi erilist. Aga siis, kui keerasime Oru tänavale, algasid seiklused peale. Ainult kurjategija laskis neid kaua oodata. Kurjategija vaatas kõhklevalt Gustav Ernesaksa naabrite poole, kes lund rookisid. Siis hiilis ta Oru 11 poole. Ta tegi ukse muukrauaga lahti. Kui ta tagasi tuli, oli tal nii ükskõikne nägu peas, nagu oleks ta majaelanik. Ma jõudsin tähele panna, et tal oli käes kirju ovaalne vaas, sest ta ainult vilksatas mulle. Samamoodi tegi ta ka majadel Oru 13 ja Oru 15, ainult ta läks tagahoovi kaudu, sellepärast ma ei näinud. Rääkisin seda asja ühele tädikesele /.../

Mina sööstsin Oru 15 aeda, hüüdes: "Palun vabandust, et teie aeda luba küsimata sisenen, aga ma olen detektiiv!" Hetk hiljem ma sööstsin juba Oru 10 poole, maruvihane Vladimir järel. Asi on selles, et ma surusin kurjategija pöidla templipadja peale ja seejärel helesinisele paberile. Osavasti põikasin ma kõrvale ja kordasin jälle sõrmejälgede võtmist, ainult pool jäi seekord Gustav Ernesaks valgele trepikäsipuule. Siis ütlesin mina: "Vabandage, aga ma tahtsin teilt ainult sõrmejälgi võtta!" (A.Ruben 1981).

Kimmo Mull
Nõrganärvilistele

+ Kiirel sammul astus Putt, Heino ning valmistus täitma ülesannet. Kiirel sammul astus ta laadimiskontori trepist alla - tee viis garderoobi. Sellesse ebahügieenilisse ruumi oli tal peidetud revolver Stung ning suurekaliibriline püstol Colt. juba vajus käsi riidekappide taga olevasse tühikusse. Sõrmed leidsid jaheda revolvri. Samal hetkel vajus riietehoiu uksest sisse mees, kes pikkade sammudega astus kraanikausi poole, põsed punnis.

Kostis sutsatus. Mehe tumedalt vatijopelt lendas riide- ja vatitükke. Hetke pärast täitis bufaikal tekkinud lumivalget ava veri. Vajuval mehel purskas suust punase-roosasegust okset, mis avaldas nõrganärvilisele Putt, Heinole jäigastavat mõju. Öökides peitis relvaomanik oma tapariistad räpase pluusi alla ning astus taarudes ukse poole. Tuli välja, et mees, kes veel krampides vähkres, oli sadama uustööline joodik Kondrati.

Kahetsedes astus Heino välja ja jooksis laadimisplatvormile. just hakati Matinmetali konteinerile konkse külge haakima.

"Poisid, see tuleb kõige peale panna. Muhvi korraldus," hõikas keegi ülevalt, kui konteinerit hakati üles vinnama.
(A.Ernesaks. Kimmo Mull. -1982).

Salapärane Neeger
Must mees NSV-aegses Tallinnas kuritegusid tegemas!

+ Ühel päeval võis märgata, et lumeinimese koopa juures liigub ringi salapärane neeger. Aarne ja Andre otsustasid lumeinimese päästa. Aarne andiski lõpuks lumeinimesele märku. Too pääseski. +nnestus kindlaks teha, et see neeger, kes lumeinimest luuras, on Ben Yoyse. +ige pea põgenes Ben Yoyse NSV Liidust lõuna poole. Sel ajal ajas teda taga Sulev Lisong. Lisong oli oma autole laseri külge monteerinud. Teada saanud, et Sulev Lisong jälitab teda, põgenes Ben Yoyse lennukile. Sulev Lisong jõudis lennujaama just viimasel momendil. Lennuk oli õhku tõusmas. Lisong kihutas villisega lennukile järele. Ta võttis laseriga sihikule Ben Yoyse akna... Kiir sähvatas...
(Saamaks teada, kuidas läks edasi, tuleks kontakti võtta autoritega. 1982.)