Ohtlik küllastumus ümbritsevatest kunstiteostest võib turisti tabada kunstirohketes pealinnades nagu Pariis, Praha, Rooma ja Viin, aga ka mujal. Kunstimürgitust ei saa iga inimene, vaid see hetk saabub paljude asjaolude mõjul. Siis avalduvadki ebameeldivad sümptomid nagu peapööritus, viirastused, iiveldus ja väsimus. Loomulikult võib see juhtuda Saksamaa kohtades, kus eksponeeritakse Boschi, Brueghelit jt geeniusi.
See mürgitus, Pariisi ehk Stendhali sündroom, võib vahel võtta ohtlikke vorme, eriti nende puhul, kel juba eelnevalt on psühholoogilisi probleeme. Kõik teavad Michelangelo “Pietàd”, noormeest kätel hoidvat naist, millele Vatikanis Peetri katedraalis on leitud pigem õige tagasihoidlik koht peaustest paremal pool. Kuulikindlad klaasid seati aga kuju ette 1972. aastal, mil seda kuju ründas keegi vasaraga isik, kes kinnitas karjudes, et hoopis tema on Jeesus ja teda pole keegi niiviisi hoidnud. Muidugi võis see ungarlane ka eelnevalt haige olla. Dr Youcef Mahmoudia, kes töötab Prantsusmaa pealinna südames Hôtel-Dieu de Paris' kliinikus, on kirjutanud, et reisil olles soovib inimene vabaneda pingetest, mis tekivad igapäevarutiinist. Kuid see ootus saab petta, kuna reisil tekivad uued, kuid hoopis teistlaadi pinged. Lõpuks võib kõik muutuda psühhopatoloogiliseks. Dr Mahmoudia patsiendid on olnud näiteks jaapani naised, kes Chartres' katedraali külastuse järel on hakanud kuulma Neitsi Maarja häält. Muidugi räägib neitsi naistega nende emakeeles.
Pariisi sündroomi haigestunute ööpäevaringne usaldustelefon töötab kõigis Jaapani saatkondades üle maailma. Just jaapani turistid on sündroomi kõige tõenäolisem riskigrupp. Aastatuhandeid tekitas Korea väin jaapanlastele võimaluse konstrueerida oma rahvustraditsioon ilma olulisemate välismõjutusteta, selles kujunesid välja kõrge suhtluslävendiga viisakad pöördumised, formaalne, pesueht jaapanlik mõtlemis- ja tajumiskultuur. Jaapani turismigruppide juures seisatades on hästi näha jaapanliku viisakuse tuum: vahelesegamine giidi juttu on välistatud, giidi peetakse autoriteediks, kelle jutu järel peab valitsema vaikus. Alles siis võtab jaapanlane sõna.
Lääne kunstis mõjuvad jaapani turistile esialgu šokeerivalt rohked alasti kehad. Antropoloog Ruth Benedict on jaapani kultuuri pidanud häbikultuuriks vastandina lääne süükultuurile. See tähendab sedagi, et alasti jaapanlast näevad vaid tema pereliikmed. Külalise tulles on jaapanlane valmis ametlikuks situatsiooniks, hästi istuv kimono seljas. Kujutav kunst ongi tema jaoks avalik ruum, ametlik situatsioon, kus alasti kehad esitavad pidevaid väljakutseid etiketile. Õhtul hotellis hakkab see kõik tema sees keerlema ning ta ei saa magada. See ongi kunstimürgitus.
Teine läänemaailmas jaapanlasele halvasti mõjuv nähtus on liig-familiaarsed pöördumised, tema isikliku ruumi ootamatud hõivamised, eriti ladina rahvastega asustatud riikides. Suhetes võõrastega eeldab jaapanlane enam formaliteeti. Äsja eesti keeleski ilmunud 17. sajandil elanud luuletaja Matsuo Bashō reisimärkmed kujutavad jaapanlase reisi sisemaale, kuid ei sisalda mingit jälgi kultuurišokist, seda ei juhtu isegi röövlitega suheldes. Lihtsalt sellepärast, et kõik oli tuttav ja oma. On eestlaselgi mõnikord mugavam reisida Kapa-Kohilasse kui maailma teise otsa. Ja kui keegi ütlebki bussis “anna raha”, on see ometi turvalisem kui väljamaal. Aknast libisevad ju mööda tuttavad maastikud.
Kolmandaks ohuallikaks Euroopa riikides turismireisil viibivale jaapanlasele on sagedased Ristilöödu kujud oma asjatus vägivaldsuses. Kirik presenteerib Jeesuse haavu. Jaapanlase rahvuslik esteetika on hoopis teine. Nad ei tunne vere imetlemist. Neil on hanami ehk lillede imetlemine, tsukimi ehk kuu imetlemine ja yukimi ehk lume imetlemine. Jaapanlane tavaliselt ei mõista, miks laskis Jeesus end ristile saata ega elanud kooskõlas dō ehk kulgemisega. Miks ta ei lasknud segastel asjadel iseenesest paika loksuda? Pealegi pole poolalasti ja avalik surm ristil jaapani sõdalasreeglistiku bushido kohaselt väärikas. Jaapanlased teavad palju teisi väärikaid surmasid. Aga kõike seda ei hakka ta võõrustajale ette heitma, sest jaapani vanasõna kohaselt tavade üle ei vaielda.
Tänavakunst Pariisis. Foto: Kaido Einama
Dokfilmi “Pariisi sündroom” autorite arvates ohustab see reisitõbi jaapanlasi Euroopa suurtes ja klassikalistes pealinnades, isegi Londonis. 1986. aastal jalutas üks jaapani üliõpilane mitu tundi Pariisis ringi, sulges siis end Gare Du Nordi hotellis oma numbrituppa, kust ta ka administratsiooni nõudel enam ei väljunud. Teda tuli keelitama isa, seejärel avas ta tõesti ukse, kuid nägi välja kui kuutõbine, silmad suletud. Kunstimürgituse ohver oli harjunud, et teda kõnetavad vanemad pereliikmed. Isa abist hoolimata vaevasid noormeest veel tükk aega hallutsinatsioonid. Pärast seda juhtumit kolis Jaapani psühhiaater Hiroaki Ota Prantsusmaale, et aidata Pariisi sündroomi läbi elanud kaasmaalastest turiste.
Doktor Ota sõnade kohaselt kannatab üks promill kõigist Pariisi külastavaist jaapani turistidest intensiivse kultuurišoki all. Tänasel päeval töötab Hiroaki Ota Tokyos, kus tal on hõlpsam abivajajaid aidata. Koduses interjööris avanevad psühhoteraapiapatsiendid paremini.
“Kunstikrambid”, mida kirjeldas Stendhal oma Napoli-reisi järel, võivad ohustada kõiki, kas või araabiamaadest Lissaboni reisijaid. Intelligentsete inimeste haigus tabab vaid kunstiteostel mõttega kaasas olijaid, kes kunstinäitusel viibides kõnnib saalist saali ja üritab tähelepanu pöörata igale pisimalegi detailile. See on kõrgesti haritud inimeste tõbi, mis ei ohusta näiteks saekaatri töötajat, kes välismaal viibides peab end prostalt üleval.
Tõepoolest, Pariisi sündroom ei ole neile, kes peavad Michelangelo Sixtuse kabelimaali odavaks litsimajaks ja Louvre'it hullemaks kui püstijalabaar. Haiguslikud nähted tekivad kõrgematest nõudmistest kui seda on punnivinn ja pissuaar. Võrk produktide jaoks ja korralik heeringas tomatis ei ole veel need asjad, mille abil lahendatakse kõikvõimsat Da Vinci koodi. Ja kui näete mõnes euroopalikus kunstisaalis asjameest, kes bulgaaria veini toel madistab saepuru täis topitud raudrüütliga, teadke siis, et see ei ole kultuurišoki ohver. See on Eino Baskini sketši “Kunstisaalis” peakangelane.
Psühhiaatrid on üksmeelel, et kultuurišokk ei ole mitte ainult kaugete kultuuride häda, vaid võib ilmneda igal pool. Kõikidega, kes lähevad kohtadesse, kus kunsti tagajärjel on liiga peen ja inforohke. “Pariisi sündroomi” asjaolusid on aga kritiseerinud Pariisi Charles De Gaulle'i lennuvälja arst, kes vastutab toimunu eest kogu aeg. Tema on täheldanud, et lennujaamas ilmneb küll mõnikord luululist ja maniakaalset käitumist, kuid need pursked tulevad esile mitte nähtud kunsti tõttu, vaid johtuvad lennujaamade keerukatest ajatabelist, lõputust kiirustamisest transiitlendude vahepeal.
Nõnda ei tasuks reisi planeerides Pariisi sündroomiga eraldi arvestada. Küll aga kehtib raudreegel: kui kodus on su sees ebakindel, siis ka võõrsil valitseb ikka sama kindlusetus.
