New York oma vaatamisväärsustega oli mulle täiesti tundmatu, Niagara joast olin palju kuulnud, kuid polnud veel kordagi näinud. Arvasime sõbrannaga juba kodus, et näha võimalikult palju tuleb meil üürida auto. Plaan oli sõita päevaga nii kaugele kui jaksu ja otsida siis ööbimiseks hotell ning hommikul jätkata. New Yorgis saime peatumiskoha ühe kena eestlanna majja. New York on huvitav ja kirju linn, kaheksa miljoniline linn, elanikest pooled on immigrandid.
Plaanid plaanideks, aga kohapeal pidime kõik, mis meeltes, ka teoks tegema. Esmalt auto. Kohalikud New Yorgi eestlased soovitasid vaadata Internetist ja teha reserveering. Olin varem Budget autodega tegemist teinud, nüüd leidsime et odavam on Entrepeneuri sõiduautod. Saigi tehtud sobiva hinnaga pileti reserveering reede õhtuks, kohale mindud ja ka samal päeval tee Pensylvania suunas ette võetud. Kuna aega oli tervelt nädal ja sõit Niagaarani ja tagasi New Yorki oleks võtnud heal juhul vaid neli päeva, otsustasime käia külas kohalikel eestlastel. Üllatus oli, et New York on vaid kolme sõidutunni kaugusel Pensylvaniast. Pensylvania on Ameerika Ühendriikide osariik alates 1787. Aastast, pealinn on Harrisburg ja suurim linn Philadelphia. Nime on see suhteliselt väike osariik saanud kveeker William Penni järgi, kes rajas sinna asunduse 1681. aastal. Piirneb Delaware ja Marylandi osariikidega edelast, Ohioga läänest, New Yorgi osariigi ja Kanadaga põhjast ja New Jerseyiga idast. Pennsilvaania osariiki tuntakse ka kui Keystoni (Nurgakivi) osariiki, nimi, mis tuletatud lähtuvalt ta kesksest asukohast kolmeteistkümne esimese liitunud osariigi hulgas. Pennsylvanial on 82 kilomeetrine piir Erie järvega ja 92 km Delaware lehtersuudmega. Enne valgete tulekut oli osariigis kodu paljudele indiaanihõimudele, sellistele põlistele metsarahvastele nagu irokeesid, eried ja shawneed ja pole paha ka mainida et Pennsilvaania metsad moodustavad endiselt suure osa USA metsadest, tervelt 9 %-ti.
Oh mis tore oli külaskäik eestlaste juurde. Peale kohaliku elu-olu nägime ka Philadelphiat, matkata Apalatšides ja külas olles lobiseda oma emakeeles.
Apalatšid sündisid 460 miljonit aastat tagasi esimeste mäestikutekke protsesside tagajärjel ja vulkaanipursete saatel.
Matkamise ajal mäestikus oli mul segadust tekitav tunne. Kas see mäestik, mis olla kerkides viinud maailma kliima tasakaalust välja ja hukutanud kaks kolmandikku Maad asustanud liikidest oli ikka sama. Kus on nüüd suur kõrgus ja lumised vulkaanitipud? Metski madalate mägede veerul ja tipus oli hõre, puudusid igasugused järsud pinnad. Apalatšid on vanad ja ajahammas pole halastanud. Ka on oma mõju olnud pärast pursete lõppu toimunud jääajal. Geoloogide selgitus jääaja kohta: atmosfääris olev süsihappegaas põhjustas happevihmu, see reageeris vulkaanilises basaldis oleva kaltsiumiga, moodustades lubjakivi, mis uhuti merre. Nii seoti tohututes kogustes CO2, kuniks seda jäi atmosfääris nii väheks, et vulkaanituhast varjutatud päike ei suutnud Maad soojana hoida ning algas jääaeg.
Kahe logelemispäeva möödudes pidime teele asuma oma tõelise sihtmärgi - Niagara suunas. Pikem sõidupäev joa poole oli esimene, juba teisel olime kohal. Pennsylvania sügiseselt kirevad metsad jäid seljataga, New Yorgi osariik rataste all, sõitsime läbi mitmete idülliliste külade, mööda pikkadest saadjärvekujulistest järvedest. Peagi olime oma tublil ``hobul`` läbi ratsutanud ka Niagara Fallsi linnakese ja jõudnud Kanada piiri lähedale. Seal otsustasime, et parim viis on panna auto siiski korraks puhkama ja lasta end ekspertidel-giididel natuke juhtida. Maksime reisifirmale kenakese summa ja meid juhatati bussi, mis viis Kanadasse.
Tõeliselt vapustav vaade mõlemale joale avaneb Kanadast. Maailmakaardil on olemas ka Niagara jõgi, 50 km pikkune väike voolusäng Erie jua Otario järvede vahel. Üks neist järvedest on madalamal 99 meetrit, kuid kumb? Samas on jugade süsteemini langus vaid 2,7 meetrit. Juga asub New Yorgi osariigis, Buffalo linnast 27 kilomeetrit põhja ja loode suunas ja Torontost Ontario osariigis 120 km lõunasse. Veehulk on suurim sügisel (5,720 m³/s). Kui mõõta veehulka keskmiste näitajate järgi, siis langeb igas sekundis alla 3000 kuupmeetrit vett. Seega on pool veest suunatud arvukatesse USA ja Kanada elektrijaamadesse. Victoria juga oma maailmas esimesel kohal oma võimsuselt, langeva vee jõud vihmaperioodil on 545 miljonit liitrit minutis ja veepiisapilved ulatuvad 500 meetri kõrgusele. Sellise uhke vaatepildi kõrval on Niagara muidugi lapsemäng, ometi tagab veehulk Niagarale jugade edetabelis siiski teise koha. On palju erinevaid teooriad joa nime saamisloo kohta. Irokeesist õpetlase Bruce Triggeri järgi on nimi pandud iidse suguharu niagagaregade järgi, kes elasid neil aladel 17 sajandil. Niagara joa astang, millelt langeb vesi, on osa Niagara astangu klindinõlvast, mis ulatub Ontario järvest idas Michigani järve läänekaldale. Astangu peal kõvem kivimikiht on moodustunud Kesk-Siluris lubjakividest, astangu alapoolel asuvad kergemini erosioonile alluvad kiltkivid. Jääaja lõpus 10 000 aastat tagasi asus juga Niagara astangu joonel Ontario järve lõunakalda lähedal. Vesi on seega sjandite jooksul astangut 11 km lõuna poole uuristanud. Keskmiselt on toimunud muutumine 1–2 m aastas. Kanada ja Ameerika haru eraldusid Kitsesaare tõttu ja selle saareni jõudis juga umbes 700 aastat tagasi. Kanada-poolne juga taganeb oma suure vooluhulga tõttu kiiremini. Väikese vooluga Ameerika joa taganemine on aeglasem, sest ta ei suuda varisenud rusu eemaldada, tõenäoline on et kivirusu ladestumisel muutub see aja jooksul koseks. Joa liikumisekiirus väheneb ka hüdroelektrijaamade tõttu, juhitakse ju suurem osa vett sinna. Läheb veel vast 20 tuhat aastat, ning juga võib ulatuda Erie järveni.
Öeldakse sellel kaunil kohal on mitu kaunist nägu. Meie nägime vaid ühte, udupritsmetes sügisest. Ometi jätkub ilu igasse aastaaega ja uudistamas käib miljoneid turiste. Nägime mesinädalaid nautivaid noorpaare, keda kahtlemata ahvatleb romantiline väikelinn hingematvalt ilusa vaatega joale; noori peresid lastega, keda lisaks loodusimele köidavad Marinelandi lõbustuste- ja loomapark ning muuseumid ja mängukeskused. Mis puutub kuulsamatesse mesinädalate veetjatesse, ses piirkonnas siis 1953 külastasid Niagarat Marylin Monroe ja Joseph Cotton. 1980 aastal vändati siin filmi ``Superman.`` Kõige viimasen ja kõige kuulsam oli vast 2006 aasta oktoobris Kariibi mere piraatide seeria ``Maailmalõpp`` väntamine .
Ameeriklased on uhked selle üle, et kõrgeim – 56 meetrit kõrgune ja 328 laiune juga kuulub neile. Igas sekundis sajab vett alla üle kahe miljoni liitri ja suurim mõõdetud vee kiirus joast alla langedes on 109 km/h. Ei kujuta ettegi kui võimas võib juga olla kevadel, mil turistide ja joa vood suurenevad ühekorraga, annavad ju lisa talvel sadanud lumesulamisveed. Nii tohutu veehulk ei luba kevadeti laevaga joa alla sõita.
Igal aastal külastab Niagarat keskmiselt 12 miljonit turisti, külastajaid on kõige enam USA-st ja Kanadast. Ka selles sügispäeval oli Niagara ümbruses meeletul hulgal turiste. Restoranidest-poodidest tulvil hiiglaslik maja otse joa ees on piirete taga. Piirete eest läbi jalutades oli mul raske leida kuiva kohta, kust võimas juga ilusasti ja aparaadile ohutult fotosilma ette saada. Mul oli juba Eestis välja mõeldud kuidas pilte teha, on ju Niagara oma vahu ja võimsa veemölluga igale fotograafile ihaldatav pildistamisobjekt. Joast lendavad udupritsmed langevad möödujatele jõe piirdest isegi pooleteist kilomeetri kaugusel. Meeliülendav oli seista Skylon Toweri 238 m kõrguselt vaateplatvormil ja pildistada avanevat suurepärast vaadet vetemöllule ja vikerkaartele. Meie reisi hinna sisse jäi peale IMAX kinokülastuse, tornist joale vaadete ja pildistamisi ka leavareis joa alla. Enne ettevõetavat tulid külmajudinad peale. Oli see võimalik, minna sellise vahumassi alla ja ellu jääda!! Loendamatul hulgal inimesi seisis järjekorras, et minna laevale ja lasta end märjaks teha. Saades sinise vihmakeebi sammus pikk rodu neist aurikule kutsutud Maid of the Mist. Sellist lõbustust korraldab see laev alates 19 sajandi keskpaigast.
Sügis on Niagaral oma värvikirevuses võrratu aastaaeg. Kanadale iseloomulikult loovad meeleolu uhked vahtrapuud. Tegelikult on Niagara kärestike süsteem, üks maailma veerohkemaid ja tuntumaid. Selle nimetuse alla mahub kolm omavahel ühendatud juga, mis eraldatud saartega. Hobuseraua juga Kanadas on suurim. Kitsesaar on pisike maalapike, mis teeb vahe sisse Ameerika ja Kanada jugade vahele. Väikseim on Pruudiloori juga, mis eraldatud Ameerika joast Luna saarega. Kaarekujuline Hoburaua juga on ligikaudu kilomeeter lai ja selle kaudu langeb enamus Niagara jõe veest; vaid 10 % langeb Ameerika joa (laius 300 m) kaudu. Veehulk on nii tohutu, et Hoburaua joa all peaaegu puudub kivirusu, on vaid suured lahmakad kivid ning juga langeb otse vette.
Kahjuks ei saanud me osaleda õhtuvidevikus toimuval atraktsioonil, kus jugadest alla valguvat vett valgustavad erivärvilised lambid ja värvus muusika rütmis muutub. Grande finaalis pidi saama näha äärmiselt kaunist ilutulestikku. Millest on minul kui piltide ihaldajal aga äärmiselt kahju on Niagara Fallsis suurima liblikakollektsiooni (ligikaudu 2000 elus liblikat) külastusest ilmajäämine. On võimalus minna ka vahakujude muuseumi, dinosauruste parki, delfinaariumi, sõita rippraudteega jõe kohal või kiirkaatriga kärestikel jpm. Kõik see jäi ära, sest...aeg kiirustas tagant ja raha polnud kah varnast võtta.
