Jägala region

Reisijututuba 1. aprillil nalja ei teinud. Sellist naljapäeva tunnetki polnud. Võibolla kui oleks päike taevas siranud ja muud meeleolu loonud võinuks asjad olla ka teistpidi. RJ võttis autorataste alla jätta seekord ligi  250 km, et vaadata Tallinnast idapoole jäävaid jõgesid.
Vt pilte "Joad ja jõed 1.04.2006" ja "Joad ja jõed II 8.04.2006.

Esimene jõgi oli kõigile teada tuntud – Pirita jõgi.  Jääminek oli seal küll päris kindlalt alanud. Suured jäälahmakad olid liikvel ja otsisid kitsaskohtadest läbipääsu. Kaane alt vabanenud jõgi oli kaldale meelitanud ka kalapoisi (-mehe).

Teine veekogu. Maardu järv. Tihedalt veel kalamehi täis. Võibolla ka kuskil vett jääpeal aga muidu rahu ise.

Kolmas möödutud paik. Jõelähtme. Kuidagi kuiv paistis kui mitte arvestada mõnda suuremat veeloiku külmunud põllul.

Nüüd saab iga aasta teha ära selle rattatuuri: alustame Loo muna juurest, teeme tiiru Maardu mõisa ja Kostivere tagant tagasi Peterburi teele, siis jääb ette Jägala juga, linnamäe elektrijaam, Ülgase, Maardu, Muuga ja tagasi Tallinna.

Varem oleme sellest ka kirjutanud.

Nüüd aga sai jälle midagi uut avastatud. Kuni Kostivereni tundus kõik üsna selline, nagu eelpoolnimetatud lingil kirjeldatud, vaid Loo alevis on vilgas ehitustegevus toonud juurde hulga vundamendiplatse ja pooleliolevaid villasid.

Kostivere karstialalt otsisime jälle kohta, kust jõgi maa alla läheb. Leidsime augu, kus jõgi korraks maa alt välja tuleb ja siis jälle maa sisse kaob. Suurt kadumist aga ei leidnudki...