1990ndatel kulgesid Eestist Euroopasse mitmenädalased bussireisid, Itaalia oli üks väga populaarne sihtkoht. Muidugi tehti peatus ka Veneetsias. Kuid nüüd enam nii tihti sinna Eestist reisijatel asja pole, kuigi puhkusevõimalused on hoopis teised.
Veneetsia 1993. aastal, pildistatud ühel bussireisil läbi Euroopa.
Kui 1993. aastal kraapisid Eesti inimesed kokku olematud säästud ja võtsid ette ühe esimestest välisreisidest Euroopasse, siis lennuk ei tulnud tavaliselt kõne allagi. Küll aga oli tekkinud nagu seeni pärast vihma igasuguseid matkaklubisid, reisibüroosid ja muidu ettevõtjaid, kes 30 aastat vanade läänest humanitaarabina saadud bussidega mitmenädalasi ekspeditsioone Euroopasse korraldasid. Üks meeldejäävamaid elamusi oli siis Leedu-Poola piir, kus võis juhtuda, et tuli oodata päevi ja öösiti polnud haruldased ka autode mahapõletamised või kummide läbilõikamised, kuna õhkkond oli närviline. Altkäemaks oli tavaline ja kes maksis, sai kilomeetrite pikkusest sabast mööda. Mõni müüs ka oma järjekorrakohta ja lasi teisi ette, neile tehtigi ööpimeduses kättemaksuaktsioone.
Veneetsia oli ka 1993. aastal turistidest väga ülerahvastatud, kuid enamus saabus siiski maismaad mööda kas rongi või bussiga. laevaga toodi turiste ka populaarsest rannakuurortist Lido di Jesolost, kus olid puhtad rannapromenaadid ja suured hotellid juba 1993. aastal. Kui mälu ei peta, siis just sel retkel oli Lido di Jesolosse kosta ja näha ka samal ajal Horvaatias toimuv kodusõda - silmapiirilt kostsid paugud ja sähvatused. 10 aastat hiljem sinna reisides näitas giid rannamajadel kuulipildujavalangute auke ja mürsulehtreid rannas.
1993. aastal oli siiski turistidevoog nii palju väiksem ja hinnad piisavalt odavad, et San Marco katedraali sai muretult sisse, 2019. aastal peab seisma ligi tunni järjekorras, et sisse saada.
1993. aastal olid San Marco peaväljaku äärsed vabaõhukohvikud rahvast täis, 2019. aastal aga suhteliselt tühjad. Õues söömine pole populaarne röögatute hindade pärast. Restorani sisse minnes kuskil tagaruumis on odavam ja seal inimesed istuvadki, varjul ka päevase kuumuse eest.
San Marco väljaku õllehinna rekord 2019. aastal on 22 eurot.
Kuidas tulla Veneetsiasse?
Kohale saab liinilaevaga (variandid kuskilt Itaaliast, lähedastest kuurortidest, näiteks Lido di Jesolost) või kruiisilaevaga (mõni Vahemere tuur). Kuna kruiisilaevad ujutavad väikese linna massiliselt turistidega üle, siis on räägitud ka nende ligipääsu piiramisest, sest juba paar hiigel-laeva paiskavad kitsastele kanaliäärsetele teedele kümme tuhat turisti. Selliseid laevu käib Veneetsias aga rohkem kui paar tükki päevas.
Rongiga saab ka - saare maismaapoolsel serval raudteejaamas peatub isegi Idaekspress. Lähimatest metropolidest on näiteks Milaano hea koht, kust Veneetsia raudteejaama rongiga mugavalt kulgeda (ja edasi jala astuda).
Lennukiga tulles on saabumine erilisem kui mõnesse teise tuntud turismimekasse. 10 minutit kõndimist ja oled vastuvõtuterminalis, kus pole ootel mitte taksod, vaid liinilaevad ja veetaksod. Erapaadiga on päris kallis kohale saada, aga kiire ja samas otse "treppi", kui trepp kuskil kanalis lõpeb. Veetaksod ei hooli ka kiirusepiirangust postidega tähistatud mereteel lennujaamast Veneetsiasse, vaid kihutavad täiskäigul aeglaselt kulgevatest liinilaevadest mööda.
Kus ööbida
Hotellid Veneetsia linnas on kallid ja täis, kuid puhata saab ka näiteks Leedu Nida poolsaare sarnasel mereäärsel saarel - Lido di Venezias. See on ligi 12 km pikk ja mõni km lai liivariba avameres, mis ääristatud liivarandadega. Hotellides on ruumi rohkem ja paarikümne minutiga saab iga natukese aja tagant sõita paadi või laevaga linna. rand pole massiliselt kõrghooneid täis pikitud, vaid mõnusalt lopsakas ja hõre. Vaid paar suuremat hotelli on rannaala blokeerinud. Majake rannas maksab üheks päevaks 18-20 eurot. Öömaja - alates 50 eurost.
Vaata näiteks ühe villahotelli arvustust siit.
Kellega tulla?
Veneetsias saab väga hästi üksi ka hakkama, inglise keelt oskavad pea kõik teenindajad või kui mitte, siis saksa keelt ikka. Äärelinnas või kuskil kõrvalisemas kohas peab natuke käte abile lootma, et end selgeks teha.
Tulla võib kahekesi - Veneetsia on väga romantiline. Kui 80 eurot kallis pole, saab kahepeale gondlisõidu osta.
Tulla saab ka perega. Laste jaoks on veneetsia nagu üks suur teemapark. Laevaga saab sõita nõrkemiseni. Paatide ja gondlitega ka. Kui randa vaja minna, siis Lidod on lühikese laevasõidu kaugusel.
Väikeste lastega võib ainult keeruline olla, sest titekäru rahvamassis üle treppidega sildade vedada võib olla natuke ebamugav. Aga saab hakkama.
Pensionärdiele sobib ka, sest vahemaad pole pikad ja kõik tähtsamad vaatamisväärsused saab ühe jalutuskäiguga kätte. Ära väsides on kulukavõitu, sest siis tuleb leida paat. Veetakso on kallim kui muidu takso ja see ei saa igale poole treppi.
Filmi- ja kunstisõbraga tasub ka tulla, sest Veneetsia filmifestival (Lido di Venezia saarel, muide) ning Veneetsia bienaal on nende jaoks magnetina mõjuvad märksõnad.
Söögid-joogid
Kuna Veneetsia on väga turistilik, siis pitsasid-pastasid peab hoolega valima, kust osta. Suure tõenäosusega on massiturismi radadel pakutavad toidud kallid ja tihti ka otse sügavkülmast tulnud. Eelista näiteks kohti, kus kohalikud käivad ehk kust kostab põhiliselt itaaliakeelset jutuvada või siis võta restoran, kus näha, et asju valmistatakse ahjus. Mõned reklaamivadki oma äri pitsa-ahjudega.
Jookidest tarbivad kohalikud roosakat lahjat jooki jääkuubikutega - suure tõenäosusega on see Aperol Spritz. Selle retsept on järgmine:
- 1 osa Aperoli
- 1 osa kuiva vahuvein
- mullivett
- jääd
- kaunistuseks apelsiniviil
Tundub mõrkjas, aga jääga jahutab mõnusalt ja ei tüüta magususega ära.
Pitsa maksab tellida kohast, kus seda kohapeal ahjus küpsetatakse. Muidu on õhukesed pitsad samasugused nagu meiegi kiirtoidukohtades, aga originaalsed isevalmistatud pitsad muidugi ei anna võrrelda siinsetekiirpitsadega. Need on paksud ja mahlased.
Jäätis on Itaalias stabiilselt hea. Raske on leida jäätisemüügiletti, kus ei müüdaks head Itaalia gelatot. Mõni aga on veel parem kui teine. Jäätis sulab kiiresti, ega palavaga üle kahe palli ära limpsida ei jõuagi.
Mida osta?
Tüüpiliselt saab muidugi osta Itaalia Murano klaasi (mida on keeruline koju viia, aga mis on haruldane ja iseloomulik), suveniire, maske, nahktooteid. Suveniirid on 26 aastaga jäänud samaks - müüakse külmkapimagneteid, maske, Veneetsia gondlite makette jne.
Otsudest tähtsamad on emotsioonid. Neid leiab Veneetsiast palju. Kultuuri- ja kunstisündmusi toimub aastaringselt.
