Kaido Einama
Visioon, 2004 kevad
Keset jaanuari, kui tavaline inimene ihkab lõunasse, viis EMI EWT juht Tiit Tammemägi seltskonna ettevõtjaid nii lõunasse, kui üldse saab: Antarktisesse. Sest seal oli jaanuaris parajasti südasuvi ja palavus kohati tervelt mitu kraadi üle nulli. Maailmarändurid, kellel kõik maailma mandrid läbitud, käivad lõpuks ära ka Antarktise-reisil. Aga ka ettevõtjatel on sinna kindlasti asja, sest Antarktise elusloodus õpetab kõige paremini loodushoiust aru saama ja pingviinide seltsielu näitab ka inimesele tema veidrused hästi kätte.
Antarktisesse minekuks on mitu võimalust: kas laevaga Lõuna-Ameerika tipust, Austraaliast, Uus-Meremaalt või Lõuna-Aafrikast ning kohale saab paari tunniga ka lennuki abil. See viimane variant on kahtlemata kõige igavam, aga ka kõige mugavam. Lõuna-Ameerikast Antarktisele sõitjad loksuvad aga tavaliselt päevi maailma kõige tormisematel meredel Drake´i väinas, enne kui jäämägedest kubisevale Antarktise rannale jõuavad. Siiski on see tee rohkem kui kolm korda lühem kui Lõuna-Aafrikast, kust tuleb ületada 3600 km merd, enne kui maa või jää vastu tuleb. Koolitusfirma EMI EWT korraldab õppe- ja huvireise igal aastal, Antarktise-reis aga oli tugevalt õppekallakuga: sest mida muud kui teadurite loenguid kuulata jäisele mandrile üle mere päevi seilates ikka teha. Ka kohapeal on loodus niivõrd põnev, et ei saa eneseharimiseta. Endisele vene uurimislaevale mahutati 100 reisijat, 18 lektorit ja 40 meeskonnaliiget. Kaliningradis registreeritud laevale olid reisima tulnud rändurid enamuses USAst, Kanadast ja Austraaliast, nende seas ka EMI EWT poolt kogutud grupis 11 eestlast.
„Me tekitasime imestust,” meenutab Tammemägi EMI EWT kontoris mõni kuu hiljem, kui Eestisse on saabunud ilma poolest tüüpiline Antarktise südasuvi – s.t kergelt plussis, päike paistab ja lumi sulab. „Olime üldse esimene grupp Ida-Euroopast.” Siiski ei ole eestlased Antarktise uurimisjaamades ja Argentiina sadamates võõrad: kümmekond aastat tagasi tegi eestlaste uurimislaev Livonia jäisele mandrile samasuguseid turismireise. Kui reisilaevad Ushuaiast Bellinghauseni merele jõuavad, on jälle põhjust Eestit meenutada: selle kandi oletatav esmaavastaja oligi Eestist pärit Tadeuzsh von Bellinghausen.
Selleks aga, et kaasmaalase avastatud veteni jõuda, tuleb ületada Drake´i väin, kus tormistes lainetes loksudes ligi kolmveerand reisijatest otsustasid lõunad vahele jätta. Siiski prooviti merehaigushoogude vahepeal käia kuulamas 18 lektori loenguid ja lugeda kaasavõetud raamatuid. „Eestlaste grupp oli hästi ette valmistatud,” meenutab Tammemägi, „kõigil olid raamatud kaasas.” Lisaks sai laeval tutvuda ka Antarktises käitumise reeglitega: sinna ei tohi midagi viia ega midagi jätta. Mandril ööbides oli keelatud ka „vett lasta”, selleks olid tualetiasendajad laevalt kaasa võetud. Reisiprogrammi polnud paika pandud, sest muutlik lõunapooluse ilm ei võimalda täpselt ekskursioone planeerida. Südasuvi tähendas Antarktisel -25…-30 kraadist „sooja” poolusel ja mõni kraad üle nulli Antarktise poolsaarel. „Esimese etenduse saime vaaladelt,” räägib Tammemägi sellest, kuidas nad Antarktisele lähenesid. „vaalad tegid sabaga seda tuntud lehvikutrikki, mis tihti fotodelt on näha. Järgmised lõbusad tegelased olid pingviinid, kes ujusid nagu delfiinid 5-15 liikmelistes gruppides. Õhust läbi lennates õhutavad nad oma kasukat.”
Mandril on aga pingviine koloonias sama palju kui inimesi mõnes suuremas linnas. Enamasti seisavad nad oma pesade kohal haududes, pesa on kuival kohal kividest ja prahist tehtud. „Neid on nii palju, et pidev rida pingviine marsib kogu aeg merre sügavalt sissetallatud maanteed mööda,” näitab Tammemägi piltidelt, kus pingviinikoloonia näeb välja nagu frakkides seltskonna pidulik vastuvõtuball. „Pingviinide maanteel valged kõhud tulevad ühes suunas, mustad seljad lähevad teises suunas.” Tammemägi kirjeldab, mismoodi pingviinid vette lähevad: „kamp ootab kaldal, kuni esimene vette hüppab. Esimesel on nimelt kõige suurem oht leopardhüljese saagiks langeda. Kui keegi ei julge vette hüpata, siis lihtsalt üks lükatakse vette, prooviks.” Reisijad nägid pingviine varitsevat leopardhüljest mitu korda. Kogu selle loomariigi ilu üle valitses spetsiifiline linnuhais, millega Tammemägi sõnul harjub aga kiiresti. Pingviinile ei tohtinud läheneda lähemale kui viis meetrit.
„Muidu ta lihtsalt võib su täis lasta,” põhjendab Tammemägi. Samuti ei tohi hülgele läheneda vee poolt, et mitte ära lõigata ta taganemisteed. Laevalt mindi maale nn. sodiaakidega, mis on suuremat sorti, mootoriga banaanikujulised kummipaadid. Kuue sektsiooniga paati mahub koos juhiga 13 inimest, sellise sodiaagiga pääses maale kahekümne minutiga. Kummikud tõmmati jalga, tuulekindel riietus selga. Kiiresti võis ilm plusskraadidest miinusesse pöörata, nagu reisijatega ühel järsul mäenõlval juhtus: minnes oli rada porine, tulles aga kiilasjääs, kallakul oleva raja kõrval haigutas kuristik ja selle põhjas karge jäämeri. Seal saadi aru, kui vajalik oli kaasa võetud jalutuskepp. Kellel seda polnud, pidi peaaegu eluga riskides tagasi paadini komberdama. Ka merelaht jäätus mõne tunniga silmnähtavalt.
„Kogu elusloodus püsib Antarktises ühel pisikesel vähilisel, keda kutsutakse krilliks,” räägib Tiit Tammemägi sealsest haprast loodusest. „see vähiline toidab kõiki suuremaid loomi, näiteks pingviine, keda omakorda söövad leopardhülged. Kui üksteist parasjagu ei sööda, ollakse rahulikult kõrvuti, näiteks vedelesid suured elevanthülged rahulikult pingviinikoloonia kõrval ja keegi ei teinud sest numbrit. Antarktis pole siiski igal pool asustamata ja inimtühi koht – nii leidis laevaseltskond rannast ukrainlaste uurimisjaama, mis kunagi inglastelt ühe naela eest ostetud. Peagi plaanivad ka eestlased Antarktisel uurimisjaama avada. Ukrainlaste jaamas käib aastas 10 000 turisti, seal on isegi väike baar. Turism ongi ainus majandustegevus, mis Antarktisel rahvusvahelise kokkuleppe põhjal lubatud.
Uurimisjaam teenib lisaraha eritemplite ja postkaartidega, suveniire müüa aga ei saa, sest kaasa ei tohi mandrilt midagi võtta. Ehkki kaldal vedelevad vaalaluud ja loomade selgroolülid tunduvad atraktiivsed. Korra ööbisid turistid ka mandril endal, jäädes magamiskottidega kaldaäärsesse lumme. Hommikul asusid kutsumata külalisi ründama suur-ännid, kes on Antarktise pingviine tülitavad jultunud linnud ja inimestel ning pingviinidel nad suurt vahet ei teegi. Kui pingviinidelt virutati toitu ja mune, siis inimestelt ei õnnestunud suur-ännidel seekord midagi pihta panna.
Antarktise reis läheb kulukaks
Antarktise reis läheb turistile üsna kalliks maksma. Lisaks teise maailmanurka lendamisele, mis maksab ligi 10 000 krooni tuleb sajal reisijal üleval pidada kogu laevameeskonda, mis kokku teeb ligi 4000-5000 dollarit inimese kohta. Seda saavad lubada endale tavaliselt eakamad inimesed, nii harjumatu, kui see idaeurooplasele ei tundu. Laeval kohtabki enamasti elunautivaid USA või Austraalia pensionäre, kes jaksavad sellise reisi eest ka elu jooksul kogutud säästudest maksta. Tavaliselt on seltskond erihuvidega: kes pildistab, kes vaatleb linde, kes õpib uutmoodi looduskeskkonda tundma. Selleks puhuks on askeetlike laevakajutite kõrval korralik temaatiline raamatukogu, 24 tundi ööpäevas saab pääseda ka laeva juhtimissillale. Jaanuar on Antarktise külastamise tipphooaeg, siis on ka hinnad kõige kallimad.
Tiit Tammemägi arvates on just ettevõtjal eriti kasulik Antarktise habras loodus ära näha: „see õpetab meid loodust hoidma ja näitab, kui õrn on keskkond. See peaks põhjendama, kui kerge on loodust tegelikult haavata ja et raha kulutamine loodushoiuks tasub end ära.” Raha suunavate inimeste teadvuses peaks koolitusfirma juhi arvates selline kogemus olemas olema. „Turistide arvu hakatakse aga varsti piirama,” teab Tammemägi, „seepärast on hea seal enne ära käia, kui enam ei saagi.”
