Jõeveed on tõusnud kevadise suurvee tasemele ja kui väljas veel 20 kraadi sooja, saab huvitava vee-elamuse. Päästevestid selga ja jõgedele...
Proovisime täna Keila jõge, kummipaadiga Kiisalt allavoolu RMK puhkeplatsini. Terve hulk aednike paadi- ja veevõtusildu olid vee all, käepidemed vaid paistsid veest välja. Kujutan ette, milline vaev tavalise veeseisu ajal sel jõel võib olla ringi sõita, sest kohati oli ikka üsna risune. Nüüd aga tuli vaid ühes kohas end puu peale upitada, et paat üle tõsta ja kahes-kolmes kohas ka mööda kallast paati vedada. Üle puu ronimine oli ka ainuke ohtlikum hetk, kui küljega end korra vette sai kasta.
Nii kolmes-neljas kohas sai risust kuidagi läbi, kuid see kuidagi võis lõpuks väljenduda ka kummipaadi aeglases tühjenemises. Ühest kärestikust vedasime paadi rinnuni rohus mööda, kuid siis tundus, et sõiduk kahtlaselt pehme on. Linnulennult 2 km oli jõge mööda ikka 3-4-5 korda pikem, sest mõnetunnise sõitmise asemel loksusime jõel ligi 3 tundi.
Reigo arvas, et kummipaadimatkal on kaks õnnelikku hetke: siis, kui paati saab ja siis, kui paadist välja. Sest kaheinimese-paadis, kus muda, vesi ja praht põhjas loksumas, oli kahekesi üsna ebamugav lamada-külitada-põlvitada, vool oli ka piisavalt aeglane, et niisama ei saanud passida. Jalad tahtsid pidevalt ära surra. Aga maastikud, suvine üleujutus ja metsik loodus kohe Tallinna külje all olid elamust väärt.
Järgmisena tuleks proovida mõnd kärestikulisemat jõge. Vihmasid selleks paistab jätkuvat.
