Kevad toob uut algust. Nii meiegi ellu. Leidsime vee ja kanuu – kiiruse, jõu, adrenaliini allika, piisas vaid korraks sattuda selle juurde, kui huvi kasvas ja kasvas ja ... kasvab edasi.
Saime nii suurt indu, et võtsime peale mõne korra trenni ette Leevi Slaalomi. Kohale jõudes näis see küll võimatu, kuid me entusiasm jäi meiega ja tasus kuhjaga ära. Kõik oli oma parimas kooskõlas, norida võib ainult ilmaga, mis veel kevadsooja ei tahtnud anda, samas säästes meid lausvihmast, lumest või mis iganes võimalikust-võimatust. Oli vaid külm – sellegi vastu oli võimalusi palju, alustades tulest ning lõpetades sellega, et piisas kanuusse istuda ja sõuda.
Mis me nägime – seda, kui kaunis on me ümber. Laager oli korraldatud Võhandu ürgorgu, sihvakate mändide alla.
Mis me tundsime – jõesängi embust, veevoolu tugevust ja tantslevat keerutamist.
Mis me kuulsime – looduse laulu, sõprade-tuttavate-võõraste sõbralikku juttu, kitarrihelinaid ja lauluviisi öövaikuses.
See oli ajatu voog, kuid aegades. Aegades, mis tiksus päevas ja öös, stardis ja finišis. Lõpuks ajas, mis ajatu – jätkub me mälestustes ja piltides ja juttudes...
Kilomeetreid 6 soojenduseks, lisaks 2,5 aja peale. Just nii oli treeningutel. Kahel nädalal, kolmel päeval nädalas, sai tutvutud kanuuga Leivajõel, millele poisid, Margus ja Märt, ka 4 reeglitele kohast väravat olid üles riputanud. Kevadine lumi hakkas jõgedest kaduma, vihma aga ei tulnud ega tulnud. Veetase Leivajões alanes, alanes niivõrd, et mõla vette enam ära ei mahtunud. Seda kiirem oli vool, seda vaevalisem sõita vastuvoolu, kohati pea võimatu tundus. Seetõttu vahetasime viimasel kahel treeningul Leivajõe Vaskjala veehoidla vastu. Seal polnud voolu aga ollagi, pea seisev vesi. 4 km ülesvoolu ja teist samapalju tagasi andis meile siiski võimaluse koostöö ja jõurammu arendamiseks. Viimase trenni sõitis kaasa ka haigevoodist välja astunud Margus. Seda äsjasaadud uhiuue läikivpunase matkasüstaga, mida kõik "leevilised" vastavalt soovile hiljem ka proovida said.
Kogunesime reede õhtuks Eestimaa erinevatest paikadest, muidugi oli tulijaid ja minejaid ka laupäeval-pühapäeval. Esimene päev möödus taaskohtumises, tutvumises ja laagri ülespanekus. Uudishimu kõikjal kannul – mis, kes, kus. Meile oli see esmakordne osaleda Leevil või kanuuüritusel üldse. Juba algselt tekkis lummus ja me avatud südamete jaoks jätkus seda lõpuni, kui mitte öelda, et saadab meid siiani. Laager püsti, koha ja eluoluga tutvunud, läitsime meiegi oma lõkke, saamaks sooja ja toitu. Julgemad proovisid Võhandu jõe võlusidki, nii kanuu kui süstaga. Üle pea märjaks said vaid need, kes liiga uljaks läksid. Õhtuhämaras ühineti põhilõkke äärde, mis koos kitarri ja laulujoruga soojendas nii südameid kui niiskeid ihuliikmeid. Taevas oli ääretult selge, täis tähti, mis jõeääres vaadatuna kaasa haaras. Kaks tähte kihutas alla. Helklevad tähed mustavas taevas, jutt-muusika-laul – kogu see lumm meid lõpuks unemaailma saatis, hommikul vaja ju värske olla, ees ootamas kaks teguderohket päeva.
Laupäeva hommik võttis meid vastu udusombuse külmaga. Kraadiklaas autos näitas vaid 4 soojakraadi. Kell 11 avati start slaalomile, nii süstadele kui ka tunduvalt kohmakamatele veesõidukitele – kanuudele. Margus ja Märt olid esimeste seas, kes oma ürituse kanuuga teoks tegid. Kaldalt vaadates pea võimatuna näivad manöövrid, kanuu jäi aga kindlalt veepinnale, poisid ise näisid üritust täiega nautivat. Peale finiši läbimist olid nad üliõnnelikud, slaalomirada läbitud edukalt, vahele jäid vaid 3 väravat 22-st. Edusammud mullusügisese võistlusega olid märgatavad.
Põhiagitaator Märt oskas oma mõjuva meelega köita meid mõttega, et slaalomit peab proovima ja kindlustustunde andmiseks segapaaridena. Selle peale Ef ja Dix oma pisikese suure sisetahtega kaasa ka läksid.
Esimestena läksid veele navigaator Dix ja kapten Märt. Kõigepealt sai mõlatud jupike maad vastuvoolu, tiiruke ümber kivisaare, allavoolu tagasi, et natukenegi koostööd tekkiks. See koostöö tuli. Esimesed 2 väravat läbiti puhtalt, ilma puuteta. Edasi läks pea sama edukalt. Voolus-kärestikes-kivide vahel sai läbitud 17 väravat, mõnes teenides 2 sekundilise trahvi puute eest, mõned ideaalselt. Päästev finišivärav läbitud, sai kanuu taas starti tassitud. Navigaator Margus ja kapten Ef ootasid oma võimalust. Tiir ümber kivisaare ja... rajale! Seekord sai kanuu puuteta läbi juhitud 6-st esimesest väravast. Seda küll allavoolu, küll vastuvoolu, küll nina ees kihutades, küll saba ees tasahilju voolul end kanda lastes. Vahepeal tuli ka vaikses vees kaldasse peaaegu seisma jääda ja aru pidada, kuidas rada edasi kõige targem ja ökonoomsem läbida oleks. Lõpptulemuseks oli 18 väravat 22-st. Puhtalt, ilma puuteta, neist isegi 11.
Emotsioonid olid kõigis lõkkele löönud. Nii polnudki enam palju astuda samm selle poole, et isekeskis kahekesi sõita, salamahti taas ajalugu teha ihates: üle mitme-setme aasta osaleda slaalomil klassis C2N (maakeeli – kahese kanuu naispaarina). Osalemine on võit iseenesest. See oli kogemuse saamiseks, kuid saime ka enamat – rahulolu. Ja meid ei heidutanud mõnest väravast viuhti möödasõit, sest vool sattus aitamisega nii hoogu, väravaposti kolksatus vastu kanuud, ka trummilööjaid esmasaavutusele vaja. Raja läbimisel polnud me jaoks oluline ilul või ajal, see tuleb hiljem – iga korraga enam ja enam. Möll oli vägev, õndsus kui finišiväravast läbi – hakkama saime! Oli hetk, kus Võhandu oli valmis meid ka ristima. Kaldalolijad-pealtvaatajaid olid veendunud, et suplusest me ei pääse, kuid seda rõõmu me neile siiski ei pakkunud.
Sõit oli naudingu pärast ja seda kingiti avasüles. Nõnda tundsid ilmselt kõik, kes olid sinna kokku tulnud. Võistlus kestis mitu tundi – osalus kanuude-süstadega, erinevates klassides, piiramatu vanuse ja oskustega.
Kui kohtunikud õhtu hakul arvutustega tagasi laagriplatsile jõudsid, oli ärevust palju. Kanuu segapaaride tulemused pidid olema huvitavad. Olidki, Ef ja Margus vaid 2 punktiga/sekundiga jäid alla Dixile ja Märdile. Oh oleks vaid veel üks värav olnud puuteta! Kuid esimese korra kohta läks ikkagi päris hästi – II ja III koht Eesti Karikavõistlustel oli võidetud. Poisid isekeskis polnud ka sugugi kehvemad, oma sügisese 9. koha vahetasid seekord juba peaaegu auhinnalise neljanda vastu.
Kell käis omasoodu ja aeg tiksus õhtusse. Neis unelmais rändasime ka pisut eemale sest maalilisest paigast – linnulennult 2 km Päkapikumajani, muinasjutuline seegi koht. Varaõhtusel jalutuskäigul tibutavas vihmas ühtäkki külataksi me kaaslaseks avastasime olevat, nii truult, et jäigi me lähedusse. Uudistanud natuke metsamätaste-kändude vahel, päkapikk maja juures piilumas, sai geopeituseaare peagi viperusteta leitud.
Laagriplatsile naastes oli õhtu veel noor ja vesi jões nii kutsuv. Laenatud sai lisa kanuu ning me ei pidanud paljuks sõita läbi ka rallirada, saamaks teada, mis meid järgmisel päeval on ees ootamas. Õieti tegime, mõeldes sellele, mida kogesime sel sõidul. Retke algus kulges mööda slaalomirada, kus oli oluline jälgida nii kive, voolu, kallast kui põhja, järgnes käänuline teekond pisut rahulikumas vees, seejärel ootas ees astang, kelle jaoks esmakordne ületada, kelle jaoks mitte. Emotsioone tagasi hoida ei saanud. Niisamuti polnud tagasihoidlik vesi, mis astangul lainetena kanuud ja meid üle kallas. See läbi, tuli lõpp, siiski lõpp enne lõppu. Jäime küll pidama ühes kohas, kuid välja ronimiseks oli parem teine koht, oma sadakond meetrit eemal käänaku taga. Üheaegselt meiega olid kolmanda alusega sõitma tulnud Ago ja Vahur, nendega ühes noorukene Sixten. Margus ja Märt olid endaga kaasa saanud hoolikalt päästevesti mähitud üliagara väikese neiu. Sixteni, kes agaralt kaldale oli hüpanud, kanuu oli juba teel õigesse randumispaika. Kuna me täpselt ei teadnud kui kaugel see õige koht on, võtsime poisi igaks juhuks endaga ühes. Ago ja Vahuri kanuu läks ees, kuid ühel hetkel oli see silmapiirilt kadunud, mistõttu allavoolu liikumise kiirust kasutades õigest kohast mööda uhasime. Saanud oma eksest aru, tuli kanuunina ümber pöörata ning asuda tagasiteele. See tähendas meeletut võitlust vastuvooluga. Olnuks me paadis kahekesi, oleksime kuidagi ikka hakkama saanud, ükskõik siis kuidas. Kuid me pidime arvestama ka meie väikese seltsilisega (tol hetkel me veel ei teadnud, et poiss vee peal kasvanud on), vaja oli jõu ja ilu võtteid, närv oli sees. Algaja kogenematus – oleks pidanud minema veel edasi, leidma rahulikuma koha tagasitulekuks. Kuid edasiminek õiges suunas ju magusam, kui tagasiminek vales suunas. Ef läinuks ühtpidi, Dix teistpidi – juhtub sedagi vähese harjutamise tõttu. Ei heitunud, vaid murdsime lõpuks läbi ja kallas oli meie. Veri surises soontes, süda trummeldas – õnnelikud, et kaldal ja mitte vees või vooluga eemalekantuna kaugustes. Me ei saanud hakkama ükskõik kuidas, vaid võiks öelda, et päris hästi. Ja seda tänu Sixtenile :).
Õhtu lõpetasime lõkkeääres grillimisega, hinges ja mõtteis mööduv päev.
Hommikul äratas koer, vihm sabistas telgikatusel. Põnevus eesolevast päevast ei lasknud kaua kurvastada, hommikukohv ja söök turgutuseks enne tõsiseid tegemisi. Ja tegemised tulid peale kella 11, mil taas avati start, tõsised. Lisaks eelmise õhtu kontrollsõidule läksid esmalt veele segapaarid, et käänuline ja osalt kärestikuline 1,5 km pikkune rada kõigi oma üllatuste ja riukalike plaanidega täiesti selgeks saaks. Jällegi kõigepealt Dix ja Märt, seejärel kanuu kibekiirelt starti tagasi, Ef ja Margus stardivalmilt juba ootamas. Ajad tulid peaaegu võrdsed, eilse 2 sekundilise kaotuse sõitsid Ef ja Margus täna 7 sekundiliseks võiduks. Peale segapaare läksime tegudele meie, ürituse ainuke kanuunaispaar – Dix ja Ef. Kõik klappis me omavahelises koostöös ideaalselt. Vool ei paisanud vastu liivakaljut, kivid ei kinnitanud meid enda külge, loogus puud ei kutsunud kallistama. Finišisse jõudes olime küll väsinud, kuid enesega ülimalt rahul. See oli meie sõit! See ihaldatud rosin, mis ühes korralikus ürituses olema peab – parim sõit, mida oskasime hetkel ihaldada, nii kindel, viperusteta ja heas ajas.
Peale meid läksid Märt ja Margus – neil oli juba tiitel, eelmise sügisene ralli esikoht, kaitsta. Margus haigevoodist tulnuna, peale selle veel valu tegev selg, mille pärast oli lausa kahju vaadata, kuidas ta istus või astus. Me pöidlad pihus, saatsime neid niikaugele kui silm ulatus, suur heasoov järgi, et olge tublid. Istusime veel kaua teadmatuses, sest ralli lõpp-punktist läks aega, enne kui tagasi jõuti. Sõiduga jäid nad ise rahule, antud sai endast kõik. Alguse kurvid ja kärestikud läbiti edukalt, vaikse vee peal oli tarvis aga musklite rammu. Vaatamata külmale ilmale olid poiste laubad higist leemendamas, vesijahutus veskipaisu lainetes, oma sadakond meetrit enne lõppu, oli ihaldatud.
Sellega said kõik meie sõidud sõidetud, kasutatud olid kõik lubatud kombinatsioonid, oodata jäi vaid ametlikku protokolli.
Seda aega tuli kasulikult täita. Kuna iga hea saab kord otsa, et järgmist head leida, panime oma laagri kokku. Põletasime viimased puupilpad, väike kurbus lõppevast üritusest selle mõnusa olemise kõrvale, mida saime igast hetkest seal mändide all.
Saabusid tulemused, algas autasustamine. Üritus sai kroonitud kõikide osalejate heameele ja tunnetega. Oli, mille üle rõõmustada, tehtud said korralikud tulemused – segapaarides Dix ja Märt jäid Efi ja Marguse järel teiseks, meesteklassis toodi esikoht, küll 2 sekundiga, kuid kindlalt.
Rõõm kaitstud tiitlist, osavõtust, tublist korraldusest ja sellest, et saame juba sügisel sinna tagasi minna. Siis vaja tegusam ja veel tublim olla, konkurentide hingeõhk kuklas annab päris tugevalt tunda...
