Kaido Einama
Eesti Päevaleht, 16. juuli 2005
Vt ka pildigaleriid Reisijututoas
Päike põletab ja orus on oma 30 kraadi sooja, kuid suusamütsides ja soojades jopedes turistid tunglevad raudteejaamas rongi peale. Mõne tunni pärast on neil asja kelgumäele või sitkemad teevad mõnekümnekilomeetrise murdmaaretke. Ikka suuskadega.
Šveitsi alpides käib vilgas turistide sagimine vaatamata sellele, et mujal on suusahooaeg juba ammu lõppenud ja mäed suletud – need, kes rannaslesimisest ja palavusest alla orgudes tüdinenud, saavad võtta rongipileti ja tõusta hammaslattraudteel otse näiteks 3500 meetri kõrgusele – seal on jää, lumi ja mõnus jahedus. Veidi uimasena kiirest õhurõhulangusest, saavad suvest talve otsijad heita pilgu pealtpoolt pilvi alla Kesk-Šveitsi tasandikele. Hulljulgemad tõukavad end kaljust lahti ja hõljuvad allapoole langevarjuga. Või vähem hulljulgetena rippraudtee gondlis.
Kõik, mis on Šveitsis seotud teenindusega, on kallis. Raudtee, mis läbi mägede ja mäenõlva serval kulgevat karniisi pidi üles tõuseb Jungfrau mäe tipu poole, on nõudnud parajaid investeeringuid ja möödunud sajandil rajatud atraktsiooni eest tuleb piletiraha maksta krõbedad 1550 krooni. Kuid nagu kohalik šveitslane soovitab, tasub üleval Jungfrau mäe otsas ära käia – see on elamust väärt.
Istmed on rongil ehitatud niimoodi, et tasasel maal on seljaga sõidusuunas istujad surutud tihedalt istmesse. Kui rong suure tõusuga mäkke ronima hakkab, on istmed juba horisontaalis. Vedur haagib end hammaslati külge ja venib aeglaselt tipu poole – esimene pikem peatus Wengeni turistikuurordis on peaaegu 1900 meetri kõrgusel – kuumusest on järgi jäänud keskmine eestimaine suvi veidi üle 20 kraadise soojaga. Hotellide vahel vuravad elektriautod – tavalist transporti sellesse linnakesse ei käi ja puhkajad on oma kohvrid autodest-bussidest kaubavagunitesse ladunud – sealt juba saab reisikohvrid elektrikäruga hingematva vaatega hotellitubadesse vedada. Rong aga jätkab tõusmist ja lahtise akna vahelt immitseb sisse aina kargemat õhku. Metsad kisuvad kuusikuteks ja lõpuks kaovad puudki ära, ümbruses laiub kidur tundramaastik. Ja madalate samblatuttide vahel liiguvad reipalt kepikõndijad.
2060 meetri kõrgusel teeb alt saabunud rong lõpp-peatuse –edasi jäötkub tee juba tunnelis, sest lume ja liustike vahel pole maa peal võimalik enam rongiga turiste vedada. Ülevalt saabuvad auravad udused vagunid uimaste inimestega – tõusta on veel ligi poolteist kilomeetrit.
Kui tavaliselt alpinistid sellisele kõrgusele minnes teevad minimaalse aklimatiseerumise läbi, siis turistidele ei halastata – 20 minutit ja peaaegu 4000 meetrit on käes. Kui rong peatub kõige kõrgemal raudteeplatvormil Euroopas (ja võib-olla ka maailmas), pudenevad tudisevate jalgadega turistid erinevatesse käikudesse – üks viib mäealusesse jääkoobastikku, teine restorani, kolmas lumeväljadele kaljuservale ja üks liftide juurde, millega saab veel sadakond meetrit ülespoole.
Kahe neljatuhandese mäe – Jungfrau (4158 m) ja Münchi (4107 m) vahel asuval vaateplatvormil, mida kutsutaks Sphinxiks, saab 3571 meetri kõrguselt alla vaadata. Lennukidki lendavad üle üsna ligidalt.
3500 meetri kõrgusel restoranis soovitatakse ära juua üks jahe klaasitäis valget vein, lööb olemise natuke selgemaks. Sealtsamast restoranist viib koobas jäärajale. Nüüd on võimalus tunda ennast ka „päris” alpinistina, sest kuigi jääplatvorm turistidele pole neljatuhandese mäe tipus, on ta siiski piisavalt tipu moodi ja ümbritsevad pilvedesse mähkunud mäetipud aitavad end tunda tõelise mäevallutajana. Platvormilt sööstab 3 kilomeetrit allapoole Interlakeni suunas langevarjur, hüpates kuristikku. Ja see pole ainus atraktsioon.
Kohe mäe teisel küljel ootavad koerarakendid – ilusa ilma korral võib lausa T-särgi väel kihutada koertekelgul nii et lumi tuiskab, isegi kui käes on juuli. Suusatamisest rääkimata – kilomeetripikkused retked on võimalikud aastaringselt ja mäesuusk või lumelaud on ka paras vahend suvemõnude nautimiseks.
Kui rong väsinud turistid alla tagasi viib, siis üksikud suudavad unele vastu panna. Rõhkude kiire muutus surub silmad kinni ka kõige erksamatel. Talvega harjunud, lööb orus kuumus näkku nagu ahjust – kuigi õhtuks on sealgi juba mäe vilus temperatuur oluliselt langenud. Suurtes parkimismajades oma auto üles leidnud, saab suvitaja juba sõita mõnesse väiksesse mägilinnakesse, kus leiab mõnusa vabaõhubasseini suvemõnude nautimiseks – mägijärvedes on vesi ujumiseks liiga külm. Seda muidugi eurostandardite järgi, sest mõned kraadid alla kahekümne on põhjamaisele turistile juba tavaline.
Šveitsi linnakesed on nagu maakohad – keset linna võib hommikul äratada kuke kiremine või ehmatada öösel üles öökulli huikamine. Ja kui minna mõnesse metsatukka, mis on küll korralikult hoolitsetud nagu park, käib põõsastes kogu aeg kahtlane sahistamine– linnud ei karda ja jänesed ei lähe ka ära. Tee ääres võib näha karja metskitsi rahulikult rohututti mäludes möödujaid vaatamas, nagu oleksid nad mägiveised. Ühelt poolt pole neil eriti kuhugi põgeneda, sest teisel pool metsatukka on juba järgmine asula, teiselt poolt ei näe nad inimestes endale enam ka erilist ohtu.
Šveits on Eesti turistile kohati tõesti kallis, eriti kui tarbida kohalikku teenindust – baarides, hotellides, transpordis. Supermarketis aga selgub peagi, et oleme oma hindadega ühele Euroopa rikkaimale riigile kohati järgi jõudmas. Näiteks spordiriided, mis Eesti firmapoodides maksavad tuhandeid, on sealses spordipoes lausa mitmeid kordi odavamad. Või elektroonika – seegi on pisut odavam kui meil. Toit on tõesti kallim: näiteks 30kroonine leib võib poes esialgu ära ehmatada küll. Kaks põhilist toidupoodide ketti on Coop ja Migros, viimane neist veidi odavam. Aga arvestades sealset elatustaset ja sissetulekuid on ostujõud meist mitmeid kordi üle. Sellest hoolimata ei kohta tänavatel nii palju uusi ja suuri maastureid kui Eestis, ehkki mägise riigi kohta eeldaks seda küll. Rahumeeli sõidetakse keskmiselt kümne aasta vanuste väikeste autodega ja jalgrattad, mis seal on ka väga populaarsed, on üsna eatud, mõned näevad välja nagu tõelised uunikumid.
Saksa keelega saab Šveitsis muidugi kõige paremini hakkama, turistide käidavamates kohtades räägitakse ka inglise keelt. Kõigis kõrvalisemates kohtades aga võib jutule saada pigem prantsuse kui inglise keelega, sest see kuulub ühe riigikeele hulka. Ülejäänud riigikeeled on retoromaani, saksa ja itaalia keel.
Mäed on lauskmaa-eestlastele alati tundunud müstilistena. Šveitsis on võimalik sellele müstikale kergelt ligi pääseda – pole vaja varustada end alpinismivarustusega ja lüüa kampa mõne ekspeditsiooniga, piisab vaid karastatud meelest ja veidi kogukamast rahakotist. Mägede müstikat saab vaadata Šveitsi suves nii ülevalt kui alt – üks vaatenurk on siis talvine, teine mõnus suvine.
Vaja teada
- Raha: frankides hind tuleb korrutada kümnega, et saada hind kroonides.
- Liiklus: politsei on saksalikult täpne, kiirust ei maksa ületada ja parkida tuleb õiges kohas, et vältida kopsakaid trahve.
- Hinnad: toit kallis, teenindus samuti. Kohv ca 50 kr, väike õlu (stange) ca 35 kr, praad (kebab) ca 100 kr.
- Jootraha: pole kohustuslik, sest on töötasus. Aga ära ei ütle jootrahast keegi.
- Transport: mugavaim on linnade vahel liigelda rongidega, turistidele on pilet ligi poole kallim kui kohalikele.
- Mäeatraktsioonid Jungfraujochil suvisel ajal: kelgurent 50 kr, köielaskumine 250 kr, mäepilet 330 kr.
