Olime taas Reisijututoa väikese kambaga Looduse Omnibussis ehk siis nii omnibussides kui omnipaatides. Saime peale kolmandale bussile.
Ühte Omnibussi kõik siiski jälle ei mahtunud, sest ilm oli ilus ja eelmise päeva hilisõhtul registreerus reisile veel 20 usinat viimase hetke soovijat. Õnneks oli korraldajal varuks varubuss (kolmas lausa), nii et kõik mahtusid lahedalt ära ja maha ei jäänud keegi.
Dirhamis oli terve laevastik vastas - kolm või neli paati hakkasid rahvast 8 km kaugusel asuvale saarele vedama. Esimene, suurim ootas aga reidil, sest madalasse kaldasse ei saanud raske koormaga randuda. Kui meie kohale jõudsime, hakkas väiksem paat merehädalisi päästma, kuid päästmise käigus keris mingi bella-paat oma köie ümber väikse laeva kruvi ja otsustas seepeale ära uppuda. Inimesed aga said kuivalt kaldale, lisaks oli neil pikem kruiis reidilsesimisega.
Marssisime läbi saare loodetipu suunas ja nägime tohutuid jaanuaripurustusi edelakaldal, kust suunast see põhituul puhus. Täiesti uued kaldavoored olid tekkinud. Ja mere äärest uhutud klibu alt paljastusid ammused militaarehitised, kohjati isegi puust seintega. Ning siin-seal vedeles ränkraskeid kivikamakaid, mõned arvasid, et äkki meteoriiditükid. Igatahes väga rauased tundusid nad olema.
Kabel-kiriku kõrval leidsime mälestuskivid kõigile seitsmele perele, kes saarel kunagi elasid, neid küüditati juba eelmise vabariigi ajal. Vene baaside jaoks oli saar vaja tühjaks tõsta ja kuna siis veel Siberit võtta polnud, läks rahvas Vormsile.
Me aga otsisime lammaste vahelt üles kauglaskepatarei, mille ülesandeks oli Soome lahe värava lõunapoolt kaitsta ja maha võtta igaühe, kelle sisenemine lahte on ebasoovitav. paraku olid lahkuvad sõjaväelased kahurilt endalt kupli maha võtnud, kuid 2 korrust maa all olid roosteselt ja talvise külmaga täitsa säilinud.
Saare tipus sai avamerelainetes ujuda, majaka ümber näis käivat ka kohalik elu (või olid need suvitajad). Majaka juures on peidus ka geopeituse aare.
Tagasiteel tabasime põgeneva nastiku, tuul oli kaldale uhunud hunniku üsna terve väljanägemisega pomme ja ühe üsna katkise kalatraaleri, mis keskelt pooleks ja vaatas vööriga ahtrit. Lindudele see paik ka meeldis. Sadamasse jõudes pistsime kinni mõned ahvenad, lestad ja latikad, kõrvale klaas kama ja laevad hakkasidki bussitäisi tagasi kaldale viima. Servast müristas merel äikest ka, aga napilt pääsesime selle alt.
Vt lisaks www.osmussaar.ee
Osmusaarel on nüüd Geopeituse aare "Oden".
