See nädalavahetus läks tormiliselt sõna otseses mõttes.
Vt pilte ka.
Vaatamata ilmahoiatustele eelmisel õhtul startisime Reisijututoa seltskonnaga pühapäeva hommikul kell 10 Vormsi suunas. Ilm oli nagu Islandil - ühel hetkel päike, järgmisel paks lumetorm, siis vihm, siis jäätumine, siis sula jne. ja nii terve tee kuni Haapsaluni. Siis, nagu tellitult, kiskus jälle klaariks. Mere äärde jõudes oli jäätee lahti ja mõlemas suunas vilgas liiklus käis. Tuisk oli aga juba alanud - kohati oli pakse vaalusid, kuid need minnes ei takistanud.
Käisime kõigepealt Vormsi "8" idapoolsema aasa läbi - vaid Tiby külas oli mingit suuremat liikumist, muidu aga oli üsna vaikne ja rahulik. Geopeituse aaret ei hakanud otsima, ehkki kellegi jäljed läksid 2,7 km pealt õiges suunas. Proovisime enne pimedat ikka saare läbi käia.
Kirik oli ka kinni, Hullos aga oli avatud kohalik trahter, kus me olime ainsad külalised. Sõime-jõime head paremat ja siis edasi Rumpo poolsaare poole. Seal aga oli juba tõeline orkaan lahti. Poolkülili liikusime edasi püstkojani, kus sai mõne hetke tuuevarjus olla ja vantsisime veel ilmatu aja, kuni tuli vastu teine vaatetorn. GPS näitas, et oleme veerandi poolsaare peal. Pöörasime tagasi. Merel kerkisid hiiglaslikud lumesambad ja kuna samal ajal paistis ka päike, oli vaatepilt võimas.
Jäätee tormis
Tagasiteel enam me oma jälgi eriti ei näinudki. Kõik oli kas minema või kinni tuisanud. Veidi murelikuna asusime läänepoolset "8" aasa läbima. Suuremõisas laperdasid tuules vaid vana küüni uksed, tuulelipp vehkis siia-sinna ja ei suutnud otsustada, kust suunast tuul puhub.
Saxby rannas aga oli juba selline orkaan, et võis käe peaaegu maha panna vastutuult liikudes. Läänes paistsid suured jäälahvandused ja oli alanud jääminek - silmapiiril tõusid suured tumedad lained. Kogu seda orkaani sisemaal ilmselt polnudki. Nüüd oli selge - kähku tagasi teisele poole saart, enne kui hilja pole. Tagasi minnes leidsime sadamast eest dþiibi. Ootasime. Dþiibijuht tuli ise rääkima. Jääle ta otseselt minna ei soovitanud, kuna keegi olevat kuskil merel juba kinni jäänud, laevale aga ka väga loota ei maksnud, sest sellise tormi ja jääga ta arvatavasti ei sõidagi. Nii ootasime veel natuke, kuni üks 4x4 Audi Quattro otsustas mereretkele minna. Veidi hiljem sõitsime talle järgi - orkaanis polnud midagi eriti näha peale lume.
Saime vaevalt paarsada meetrit sõita, kui korraga paistis lumest liiklusmärk, mis viitas paremale. Jäime ka kohe kinni, sest ootamatult keerates kadus hoog ära ja paksus lumes enam paigalt ei saanud. Õnneks oli auto rahvast täis ja saime lükates kohe iikuma.
Edasi läks higimull otsaees 8 km ilma eriliste vahejuhtumiteta - kiirus 40-50 ringis ja lumi tuiskas, hoogu maha ei lasknud ja paksus lumes sai ilusti edasi. Kui möödus silt "2 km lõpuni", hakkas eemalt paistma midagi sellist, nagu jaanuaris nägime Peipsil - nii oligi, tegemist oli autodega ja mitte kala püüdmas, vaid lumes kinni. Meie ees läinud Audi oli proovinud teelt ära pöörata vastassuunavööndisse, mis paistis lahti tuisanud olevat, aga masin oli põhjaga lumel kinni mis kinni. Kõige ees seisis mingi mersu lumes ja teadjad rääkisid, et see auto enam ei liigugi - hakkas kärssama ja suri välja. Lõplikult. Teised üritasid end välja lükata ja tagasi tagurdada, punane kastiga auto sai vastassuunavööndisse ja läks mandrilt abi kutsuma. Teised ukerdasid edasi.
Me üritasime välja tõmmata meie ees olevat Audit. Kui Audi põhjaalune puhtaks sai kraabitud, saimegi ta liikuma. Nüüd tuli natue tagurdada ja 4x4 kimas hooga hangedest läbi vabale teele. Meie siis jälgi pidi järgi ja olimegi pääsenud. Alla kilomeetri kaldale läks juba libedalt, kuid vahetult enne kallast oli kerkinud üles jääserv. 2 dþiipi olid selle serva vältimiseks jälle paksu lumme sõitnud ja istusid kinni. Meil aga oli hoog sees ja raksakaga sai servast üle - pärast kontrollisin, pamperid jäid õnneks terveks. Kogu selle jamaga olid kaotused vaid 1 ilukilp ja teises ilukilbis lisamõra. Tagasi Tallinna sõites oli tee ikka vägagi libe ja vaheldusid märg-jäine-lumine-kuiv asfalt.
3x ekstreemselt saarel
Kui nüüd meenutada, siis on kõik minu reisid Vormsile olnud ekstreemsed (3x olengi seal käinud). Esimene kord oli n.ö nõidade kokkutulek. Siis läksime pendlikõigutamise- ja psühholoogialoengute vahepealt saarele kondama ja otsustasime forsseerida ühe pealtnäha ilmsüütu lahekese. Sellest sai aga jälle ekstreemekspeditsioon, kuna lahe teine kallas oli mudane ja kõrkjane ning meie olime paljajalu. Lisaks algas meie roostikus ragistamise peale pardijaht ja haavlid vihisesid õhus, kui hambad ristis pilliroovõsudel komistades kaldale kargasime. Teine retk oli mullu talvel - siis forsseerisime Voosi kurku ja nagu hiljem selgus, on seda julgenud teha vähesed - Vormsi ja Noarootsi vahel on kiire hoovus ja väin sealkandis ei jäätu peaaegu kunagi. Meiegi saime tippida õhukesel jääl ja ületada jääpragusid. Ning nüüd kolmas kord siis seiklus autoga tormisel merel. Jäätee sulgemise sildid ja tõkepuud olid tormiga minema pühitud. Ei teagi, mis järgmisel korral Vorsmis ees võib oodata...
