Kaido Einama
Äripäev, Puhkepäev, 7. aprill 2006
Pildid jõuludest Palukülas ja rabamatkast Loosallu
Lumel on verejäljed. Tee ääres seisab oranži vestiga püssimees. Jätame auto seisma, et teada saada, kas edasi saab. Loosalu matkaraja alguses käib väike jaht. „Minge-minge, meid kolm tükki ainult ongi,” juhatab vestis jahimees edasi ja soovitab põllu äärde parkida. Jätame auto lagendikule, mis on kunagine soosaar. Künka servast paistab trepp – kunagisest talust on järgi vaid vundament.
Liigume jahimeeste-koerte-sigade-kitsede jälgi mööda edasi ja need eksitavad meid matkaraja juurest eemale – võpsiku serva, kus posti otsas on suur hallikas „telliskivi” - sool põtradele. Lisaks on rändrahnu otsa unustatud kingikott – kas tõesti hilinenud näärivana? Jahimeeste jälgede järgi saab siiski selgeks, et tegemist on vist söödaga. Sealsamas on puu najale püstitatud värske varitsustorn.
Loomi tundub Paluküla Hiiemäe taga kulgeval Loosalu-Paluküla matkarajal jätkuvat. Oleme seda rada otsimas juba teist korda, sest esimene kord, kohe jõulupühade ajal, ei leidnud me päris õiget teeotsa üles. Siis tiirutasime metsaradadel Hiietaguse talu kandis, kus maja ümber olid ehitatud „hunditõkkeaiad” – räägitakse, et erineva kõrgusega lippidega aiast ei oska hunt üle hüpata – ta ei suuda hinnata aia kõrgust. Kuna igal pool on paks ja värskelt sadanud lumi, siis ei saa huntide rohkuse kohta veel midagi öelda.
Kui jahimeestest oleme mööda jõudnud, algab Kõrvemaad meenutav rahutu voorestik – tegemist on jupiga nn. Vahe-Eestist, mis on rabade ja voortega vahelduv suhteliselt inimtühi maastik Lahemaalt põhjarannikult Pärnu taha välja. Kaasa võetud detailkaardist on näha, et kahel pool laiub metsa all tihe kraavidevõrgustik – siin on kunagi sootalud märjast maast põllu jaoks tükke juurde võitnud. Ja nüüd on see kõik soometsale tagasi antud, kuna ühtegi tegutsevat majapidamist enam seal Paluküla tagustel sooserva voortel ei ole.
Loosalu rabajärveni on veel mitu head kilomeetrit, enne kui rada laia kraavi äärest sillaga raba peale suundub. Tumepruun jäätunud kraavivesi näeb välja nagu nafta- või õlioja, aga tegelikult on puhas rabavesi – ehkki kraavijääl saab vabalt käia, immitseb pruuni vedelikku mätaste vahelt jää peale ja see nagu lisab kraavi välimusele ohtlikkust.
Laudtee pole Loosalu rabas kaugeltki mitte selline, nagu paljudes tuntud ja paljukäidavates rabades, kus on vaatetornid ja infotahvlid ning lai rada plankude peal. Lume alt ei saa aru, millest täpselt see laudtee on tehtud, aga kohati tunduvad lauad või pilpad nii kitsad, et jalg hüppab pealt laudadevahelisse prakku. Matkarajast pole saada kuigi palju infot, kuid see mitmekümneaastane rada on ilmselt hästi hoitud kohalik saladus. Teel Loosalu järvele ei kohta me hingelistki.
Kui jõuame järvesooneni, näeme eemal kollaseks värvitud posti. Sellised ongi rajale jäävate vaatamisväärsuste juures. Postil oleva numbri järgi saab kaasavõetud legendist lugeda, mida on selles kohas vaadata ja kus me asume. Järgmine post on järvehiie juures – see on rabasaar, kus kasvab peal suurem mets. Nüüd alles algavad ka laukad, milles leidub isegi allikate moodi kohti, kuhu jää peale pole tekkinud. See tundub põnev, nii et unustame jalguväänava laudtee ja läheme otse laugaste vahele. Eesti suurim rabajärv ilmub samuti kipakate mändide vahelt ootamatult lagedale. Siin on juba rahvast näha silmapiiril kükitamas – kalurid. Ja tõepoolest võib öelda, et silmapiiril, sest järv on oma mõõtmetelt aukartustäratav ja laiub kohati päris taevapiirini.
Loomulikult on seisva veega rabajärv jääs ja selle jaoks on meil kotist võtta uisud – saab mõne kilomeetri kiirelt lõigata üle järvejää teise kaldasse. Paraku pole see jää suurem asi, kuigi jalakäimisest kiiremini saab kuidagi krobelisel lumel edasi koperdada. 34-hektarisel veteväljal on sügavust kuni viis meetrit, puuritud aukude järgi elab seal ka piisavalt kala, et kalamehi rabaületust ette võtma sundida. Aga matkajaid pole me ikka veel ühtegi kohanud. Kalameeste jääauke uurides selgub, et jää on paks üle 10 cm.
Kuigi on veel lausa lõunaaeg, kisub ootamatult hämaraks. Hommikul teatati raadiost, et linnas pole õhk eriti hea ja maksab väljaminemist vältida. Nüüd on see põhjus näha ka keset Loosalu raba – ligi hiilib väga niiske ja tihke udu, mis katab kõik asjad veepiiskadega – isegi paber käes muutub esialgu niiskeks, aga hetk hiljem jäätub kõvaks. Linnas hoiavad sellise ilmaga heitgaasid maadligi ja muudavad hingamise raskeks, tuju ka. Keset rabajärve aga enam kaugemaid lahesoppe silm ei seletagi, kuid meil on suund teada – kuhugi peaaegu põhja peab jääma Väike-Loosalu järv, mis suurest ligi kümme korda väiksem. See ei tähenda, et ta oleks ka kümme korda ebahuvitavam – matkarada me enam ei silmagi, kuid laugastest tekkinud järve leiame üles üsna kohe. Tegelikult tuleks ka siin uisud alla panna, sest Väike-Loosalu on väga põnev laukasaartega ja keerulise kujuga veekogu, saarte vahel uiskudega tiirutades leiab huvitavaid maastikke, kuhu suvel sattuda on raske.
Nüüd satume raja jälgimisel jälle kimbatusse – matkarada kadus käest ära ja infotulp nr 4 – kuivlohk – pidi jääma kuhugi põhja poole. Laudteed enam ei ole, kuid nüüd võib puude küljes märgata kollaseid kileribasid, mis meid õigele teele tagasi viivad. Ega Kuivlohku ilma sildita millekski eriliseks ei oskakski pidada, kui just geoloog pole. Meie ei ole geoloogid ja sellepärast võime vaid matkaraja juhendi järgi (1998. aasta augusti Eesti Loodusest) aimata, et muust rabamaastikust madalamal asuva lohu tekkepõhjus on rappa „uppunud” rabasaar, mille tipp ulatub veel lohuni. Sinna rabasaare tipu karstiaukudesse vesi kaobki, jättes lohu kuivaks ja tekitades aeg-ajalt huvitavaid maa-aluseid helisid.
Tundub, et loomad olid edaspidise matkaraja ühildanud oma looma-asjade ajamiseks mõeldud teega – edasi Loosalu küla poole liikudes kõnnime juba rebasejälgi mööda. Loom oli teinud matkarajast vaid lühikesi kõrvalepõikeid ja siis jälle tagasi õigele teele pööranud matkaraja märke järgides. Talvel pole sellel vaevumärgataval teel liikumisega probleeme, suvel ilmselt läheb vaja kummikuid, sest laudteed meie jala all enam tunda pole, enne kui tee ristub joonlaua järgi tõmmatud laudrajaga, mis viib Loosalu külast otse suure järve äärde.
Sellel teel on juba palju jälgi – inimestest ja koertest jäetud. Loosalu kunagisele järvesaarele jõudes leiame ka parkla, kus mitu autot kalamehi ootavad. 1998. aastal Eesti Looduses kirjeldatud matkaraja Loosalu poolne ots, kust tegelikult õpperada algabki (me läbisime selle esialgu n.ö tagurpidi), vastab endiselt 6 aastat tagasi antud kirjeldustele: rabast kõrgemal künkal on kaks talukohta, ühes neist elatakse, teine on mahajäetud. Mahajäetud maja külje alla on rajatud ka üsna värske piknikukoht koos katusealusega, kus saab puhata ja kus kindlasti on eriti ilus jälgida varahommikust udu lahkumist luhtadelt soo peale.
Meil aga oli sellest kohast jäänud veel vaid üks retk – Loosalu raja algusest lõppu sama teed pidi tagasi minna, kus ootas meid auto. Ja nüüd võib kogu loo tagant ettepoole läbi lugeda kuni selleni, et pimedas ja tihedas udus tuli üles otsida oma sõiduvahend ja siis matk edukalt lõppenuks lugeda. Selja taha jäi ligi 16 kilomeetrit omapärast maastikku kunagise jääaja-järgse hiigeljärve põhjas ja saartel.
