Proovisime kuumal kevadisel pühapäeval läbida soo Simisalust Selijärveni mööda Simisalu-Matsimäe matkarada ja tagasi veidi ülevaltpoolt, Tammsaare "Tõe ja Õiguse" oletatavatest toimumiskohtadest sooküladest läbi mööda suveteid. Taliteed olid ka GPSis sees, aga ei hakanud lausa mädasoos sumpama, sest maa oli juba pehme.
Pildid: Tammsaare radadel, 07.05.2006.
Loe neid kirjeldusi ka:
- Simisalust Matsimäele (Eesti Loodus)
- Ühe geopeituri Simisalu pildid
- Simisalu-Matsimäe matkarada
- Simisalu-Arasti-Laeksaare matkarada
Tammsaare majamuuseumis oleksime äärepealt Tammsaarele endale tere öeld, kuid siis selgus, et see on kunagise Eesti Ühispanga vahakujude kollektsiooni eksponaat, kes nüüd muuseumis seisab. Muuseumist saime aga 1989. aastal rotaprindis välja antud brozhüüri (15 kopikat!), mis juhatas Simisalust Seli järveni. Simisalu matkamaja juures käis vilgas maaelu ja kui turistid tornist olid lahkunud, veendusime ka meie, et nii kaugele kui silm ulatub laiub (soo)mets. Kunagi laius aga lage soo ja olid näha üksikud soosaared. Nüüd on enamuses mets igal pool, peale Jägala jõe sirgekstõmbamist ja kuivendamist kuuekümnendate maisikasvatustuhinas.
Matkaraja alguse leidmisega pidi olema probleeme, aga meil polnud: ühelt poolt GPSi träkk (mis ka Marveti Kolhoosis olemas) ja teisalt - mis seal salata - olid igal pool ka viidad väljas.
Algus oli paljutõotav - muda ja vesi. Mina valisin kummikud, teised tagavarajalanõud ja kummikud. Kohe läks üsna vesiseks ja kummikuteta oleks lootusetult märjaks saanud. Proximity ehk lähenemise-hoiatus tuli sättida 150 meetrist väiksema peale, sest rajapunkte oli nii tihedalt, et GPS piiksus kogu aeg uue tahvli lähenemisest. Kui jõudsime siirdesoosse, läks õige vesiseks, aga siiski oli kummikuga võimalik Selijärveni välja jõuda.Seal pesitses suurem kari kajakaid, kes mingit kullilist eemale peksis, samas meie pool lahesopis tegeles keegi veelind püügiga - eemalt paistis part, aga Jüri fikseeris, et ujub nagu vesikana. Nii saigi ta määratletud vesikanana.
GPSis oli meil kruusateeni jõudmiseks salvestatud ühe kraavi koordinaadid, kraav oligi seal kus pidi ja selle otsas pidi olema maja. Oli aga hoopis jahionn. Ehk siis kõik klappis. Jalad olid juba väsinud, aga läbitud vaid 6 km. Läksime põhja poole edasi.
Salvestatud oli meil ka talitee Laeksaarde, kuid vaatamata ilusale ilmale otsustasime siiski mõned km pikema suvetee kasuks (mis oli ka etteruttavalt öeldes väga märg). Just seal, kus talitee suurele teele jõudis, oli keegi keenjus maha kallanud hunniku ehitusprahti koos märkmike ja laste mänguasjadega. Need lapsed kasvavad siis sellise eeskujuga. Suvetee silt, nagu enamus teisigi, oli jalalt läbi mädanenud ja vedeles maas. Tõstsime ta üles ja rühkisime edasi. Vahepeal GPSi ekraanile vaadates selgus, et olime suveteed mööda metsasihti lõiganud. Nii jõudsimegi Laeksaarde natuke kiiremini. Olid tõesti võimsad kiviaiad ja kivimüürid - nende vahel lugesime põneva loo sealsetest sündmustest 1945. aastal. Nimelt olevat kaks venda, veel üks sõber ja üks tüdruk põgenenud 45ndal aastal laeksaarde redusse. Olnud seal päris mõnda aega, aga ühel hetkel puhkenud armukadedusetüli ja kaks venda lasid sõbra ja tüdruku maha. Sellest Tammsaare enam ei kirjutanud, aga arvatavasti mängiti seal keset soid maha järjekordne karmi lõpuga romaan.Ka Laeksaarest Simisallu ei hakanud me otse taliteed pidi rühkima, vaid valisime suvetee. See oli esialgu üsna mugav, kuid õige pea jälle tüüpilisele sooteele kohaselt vesine. Jõudsime Jägala jõe äärde - GPS pakkus, et 200 meetrit jõeni, kuid jõgi jäigi leidmata. Jõudsime küll hiljem Google Earthist vaadates ca 150 meetri kaugusele, aga jõge läbi metsa küll näha polnud.
Arasti talu jäi samuti tee peale, see on tüüpiline selles mõttes, et elumaja on kuskil soosaare servas madalas kohas, et mitte raisata põllumaad mäe otsas. Tagasi jõudes olime läbi soo käinud 15,8 km. Polegi palju - aga tunne oli, nagu 25 km vähemalt, kui mitte rohkem.
