Peale öist vihma sai selle töise suve laupäev veedetud Kaberneeme-Ihasalu rannas. Tegelikult väga ei kahetsegi puhkusepuudust juulis, sest kõik nurgatagused on sel kuumal kuul jõmme täis. Ja parme ka, kes hammustavad taldadeni paiste. Aga muidu on muidugi lahe looduses :)
Kaberneeme restos hommikusöök tehtud ja WiFi testitud, asusime skuurimürina saatel teele poolsaare tippu. See polnudki (veel) eravaldus - sai randa ja puha. Öine vihm oli metsaaluse veel märjana hoidnud. Aga lõkkeasemeid oli igal pool ja mõni lõke oli natuke ka pesast välja läinud. Nii need tulekahjud tekivadki.
Poolsaare lõunaküljel aga nii vabalt kulgeda ei saanud ja sealt pidi sisemaad pidi rigi tegema, enne kui jälle mereni jõudsime. Sealgi oli maju mere ääres, aga sai kasutada kallasrajal kulgemise õigust. Rannainimesed, sh ka suure kuldketiga tüüp tugitooliga oma maja ees merevees meist välja ei teinud.
Ülejäänud rand oli äärmiselt parmurohke. Nende eest sai natuke põgeneda vette, kus kahlasime liivasaarekesel piknikku pidavate toolidega tüüpideni. Venelased, kes rääkisid pidevalt telefoniga inglise keeles. Dziip oli neil pargitud mere piirile. Just seal oleks tahtnud ujuda, kuid jätsime ära ja suundusime jõe deltas asuvasse tihedasse puugivõssa, et murda läbi männimetsani. Õnnestuski. Isegi muda ja vett leidsime metsa alt, mingi kraav oli veel täitsa vett täis ja tee kulges vee alt läbi koolmekoha.
Ihasalus aga olid iga teeotsa peal eramaa sildid ja merd me enam ei näinudki - marssisime sisemaad pidi tagasi Kaberneeme poole.
Imeilus kaberla oja aga oli paraku kuivanud. vette hüpata ei soovita. Kivid olid mustad ja täiesti kuivad, haruldane nähtus sügaval jõeorus.
Asfaldile jõudes kohtusime kõigepealt kohe jõmmidega. Auto lähenes meile selja tagant, pööras meie suunda vastassuunavööndisse ja tahtis meid rammida, ise signaalitades. Olime vasakul teeservas muru peal. Maniakk pihta ei saanud. Edasi jõudsime enne Kaberneeme järvekese kaldale, kus igast põõsast kostus tümps. Keel oli slaavi. Ei hakanud nende seltskondade vahelt ujuma trügima. Mõistagi põlesid lõkked ja grilliti.
Kauplus Kaberneemes suleti kohe, kui mudaste jalgadega sisse astusime. Õnneks saime ostud ikka tehtud ja muidu oldi lahked. kell oli ka seitse, mis oligi poe kinnipanemise aeg.
Tagasiteel kohtasime sellesama maniakk-autoga, kelle sabas sõitsime Peterburi tee poole. Maniakk sõitis keset teed ja mööda saada oli võimatu. Kui tast lõpuks mööda saime, nägime Opel Kadeti sohvri ka ära - vana mees, tõenäoliselt purjus.
Sellised lood siis. Ja sellised pildid.
