Suvisel laupäevahommikul oli kohe ilm nii ilus, et pidin liikuma hakkama. Kaalusin nii Kohtla-Järve kui Riia poole minemist. Aga kuna kell oli piisavalt palju, jäi Põhja poole minek ära. Jäi üle Lõuna.
Võru-Aluksne buss juhtus just paras olema. Paar tundi sõitu ja võisimegi mikrokast välja kebida. Vana hea Aluksne, kus kooliplikana piisavalt palju käidud sai, oli täiesti oma koha peal. Järve äärt mööda linna siisesõit samuti. Saare peal lossivaremed, laululava. Tagasi Võru bussini jäi parasjagu niipalju aega, et ma teps mitte õhtuse kojujõudmisega rahul polnud. Busse liigub ka Riia poole. Mis mõeldud see tehtud. Ostsingi pileti Riiga. 5-tunnine sõit 4,6 rahaühikut.
Riia bussini veel poolteist tundi aega. Poest seljakott, sokid, käterätt (tulin kodust välja ju 5-tunnisele Aluksne-reisile). Ja et aega veel, siis muuseumi. Väga ilus on kesklinnas asuv loodusmuuseum. Et olin sel momendil ainus külastaja, saime ka peremehega vestelda. Luupide all igasugu putukad, kivimid. Seinal liblikad, linnud. Unustamatu mulje jättis kivimite tuba. Üle maailma kokku kogutud valgustkorjavad kivimid, mis tule kustutades säravad igaüks ise värvitoonis... Riiga jõudes (oli laupäeva õhtu), tundus see kanaliäärne bussijaam väga trööstitu. Ja kesklinna hotelli peale raha ka nagu polnud arvestanud. Egas midagi. Vanast ajast meeles Jurmala.
Taas umbes 20 min sõitu ja olingi mere ääres. 0,2 rahaühikut küsiti sõidu eest ka. Öö Jurmalas oli tõeliselt ilus. Nautida päikeseloojangut, merelaineid, päikesetõusu. Et mul polnud ju mingit ööbimise varustust (peale käteräti, mis poest ostsin ja suure kilekoti, mida lahked rannapuhveti pidajad mulle sugugi ei keelanud), siis hakkas vastu hommikut ka külm. Sellest aitas välja rulluvate lainetega meri ja paar võimlemisliigutust. Ja kella 5-ne kohvi koos 100 g viinaga (taas aitas kohvikuonu mind hädast välja). Ja ka keset suve oli seal öörahvast vähe. Pisut häirivaks muutus venekeelne muusika, mis mulle abipakkujate telgist kostus. Tagasi Riiga.
Lido mängumaailm oli veel avamata, ometi ei keelanud mul keegi seal jalutada ja pilte teha. Oli seal teisigi minuseguseid kondajaid. Riia vanalinna jõudmiseks tuleb läbi tunneli minna. Rahateenijaid leidus seal küll noortest pillimeestest tudiseva vanatädini. Üks keskealine daam teadis isegi seda, et mul 2 latti raha just tema jaoks taskus on.
Vanalinna hooned on fassaadi poole pealt väga ilusasti korda tehtud ja samal ajal kinga- kella- ja riidepoode täis topitud. Kirikutes jalutamine, mis mulle juba varasemast ajast on meeldinud, oleks võinud seal lõpmatuseni kesta. Aga paraku oli see 30-kraadises kividel kõndimine (ja ka äraeksimine, kuigi ajasin kaardi pealt näpuga järge) jalad üpris ümmarguseks teinud. Ja oma osa mängis ka see, et järgmisel päeval pidin taas tööl olema. Niisiis ei jäänudki muud üle, kui taas bussijaama suunduda.
Riia-Tallinn busse käib päeva peale üpris mitu, ja niipalju, kui nägema juhtusin, olid suured bussid. Riia-Tartu mikrokas oli sel õhtul enamuses eesti tudengite päralt. Neiu, kelle kõrvale istuma juhtusin, ütles, et edasi-tagasi pilet on neile alla 100 EEK-i. Linnaliini bussi ja trammipiletid tuleb osta kohapeal bussist või trammist. Olid olemas ka mingid automaatidest ostetavad piletid, kuid ise asjale pihta ei saanud (aega jäi väheseks).Linnaliini transpordis maksin piletiühikuks 0,20. Ja mis veel silma jäi: nädalapäevi tähistavad seal nr-d 1-7. Alguses ei saanud hästi asjale pihta, aga kui ära harjusin, oli väga mugav. Ei saa jääda arusaamatuks, et laupäev=subbota= ????. on nr. 6 ja kõik.
Lõpuks koju jõudes, ja ka nüüd, kuu aega hiljem, pean sõitu õnnestunuks.
Ära kahetse õieti tehtut, ära kahetse valesti tehtut, kahetse tegemata jäänut...
