Neljapäevast pühapäevani kestnud loodusfilmifestivalil on nüüd parim film valitud. Valimise ajal kogunes festivali naabrusse tuhandeid linde.
Reisijututuba käis kohal ja tegi ka pilti.
Piltidele jäi küll rohkem Looduseomnibussi traditsiooniline õhtuine linnuvaatlusretk, kuid pimedast kinosaalist räägime rohkem siin jutu vormis.
Avamisel neljapäeval oli üsna rahvavaene kuni 10 minutit enne algust. Siis imbus ootamatult kohale rahvast üsna korralikult. Kohalik kava rahvatantsuga, sissejuhatavad sõnad, keskkonnaministeeriumi kantsler avas festivali ja läks lahti film Euroopa loodusajaloost. Näiteks saime teada, et Roomat vaevavad hiiglaslikud kuldnokaparved, kes pasandavad kõik kohad täis ja keda peab sellepärast eemale peletama, Prahas aga hävitab kivinugis ühe ööga 100 auto elektrisüsteemid.
Laupäevasel programmil sai aga viibida pikemalt. Loodusfoto osa jäi küll seekord natuke tähelepanu alt välja, aga see-eest sai filmidele rohkem rõhku pandud.
Näiteks "Salton Sea - mure ja rõõm". Uksumatu lugu. Californias on hiiglaslik järv, mis tekkis möödunud sajandi alguses kogemata. Nimelt uuristati natuke üht orgu, kust Colorado jõe vett veidi kõrbealadele suunati, et neid roheliseks teha. See kanal aga ummistus ja siis tehti paar sälku juurde. Aga ilma kindlustamata. Korraga murdis jõgi end (arvatavasti kunagisse) süngi ja voolas kõrbesse, ujutades selle üle tohutul maa-alal, enne kui uuesti tamm ette saadi. Tekkis Salton Sea. 50ndatel oli see popp puhkekoht ja müüdi krunte nii nagu meil praegu - suurt arendajat polnud, tohutult krunte ja spekulante. Farmerid tellisid endale rohkem vett kui vaja ja ülejääk lasti jälle kunstmerre. See ajas mitu korda üle. Kaldaäärsed linnad hävisid. Nüüd seal haiseb. Meeletult tekib kalu sooja järve, kuni hapnik lõpeb, kõik surevad ja uhutakse kaldale, järelikult haiseb. Sellest tekib huumus, vohavad taimed, tekivad jälle kalad ja surevad jälle ära. Üks katastroof teise otsa. Lisaks otsustati hiljuti üldse Salton Seasse minevad kraanid kinni keerata. Seejärel soolaseks muutunud järv sulab ja algavad soolatormid, mis kanduvad poppi rikasterajooni Palm Springsi. Sellele järgnes veidi lihtsakoeline ja tavaline film Leigo järvedest, kuidas omanik seal süvendab. Ajakirjanduslikult ühekülgne - ei küsitud kohalikelt, mis nad järvedest arvavad, ei intervjueeritud kaameranurka sattunud keskkonnakaitsjaid.
Karude plokk kell 14-16 oli asjalik. Ilmselt oli see programm koostatud Ruhnu karu kriisi ajal - sai karude hingeelust üsnagi palju teada. Rootslaste "Karu ja inimene" oli ka NG filmide stiilis dramaatiline - verd ja ohtlikku loodust.
Lisaprogrammist ka. Valgevenel olid küll lahedad veidi stagnalikud looduskaitseteemalised reklaamid, kuid toonekurgede film nii tavaline maaelu kirjeldus, et isegi kinosaalis sellele fokusseerudes ei tekkinud väga suurt ja võimast elamust. Telekast vaadates oleks arvatavasti kanalit üsna kiirelt vahetanud. Aga õpetlikku-harivat oli seal kindlasti ka kuhjaga. Eriti ´paadunud urbanistidele.
Iisraeli "Eluaegsed vaenlased" aga oli üsna hea stsenaariumiga, võiks öelda, et parimaga mis sel festivalil nägime. Jälgiti ussiperekonna ja kassiperekonna elu ja tegemiste ristumisi. Vägagi hariv. Ja üsnagi verine. Nagu 9 surnud neegrit - iga natukese aja tagant saab mõni madu otsa. Ja üks kass ka - ühe mao tõttu.
Aga muidu olid dþunglikassid karmid tegelased - ujusid nagu hülged, püüdsid käpaga igavesi mölakaid kalu ja kambakesi said ka mürgimaost jagu. Episoodides esines nt siil, kes las enda okaskera maol mitu korda hammustada ja siis mõtles, et ta ikkagi ei viitsi seda madu maha murda ja läks oma teed, verise suuga nõutut roomajat maha jättes.
Õhtul aga viis Looduseomnibuss traditsioonilisele linnuvaatlusele. Seekord olime lindudele lähemal kui kunagi varem. Lausa nägime neid ja mitte ainult õhus. Keemu tuletorni juures oli enne päikeseloojangut üsna linnuvaene, aga niipea kui loojang toimunud, hakkas neid karjakaupa saabuma. Oma 4-5 tuhat nägime ära. Sookured 90% ulatuses, aga oli ka muid - luiki merel, hanesid, laglesid.
Võitjafilmi kohta ei oska kahjuks midagi öelda, kuna seda vaatama ei sattunud.
