Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu.
Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale. Samas on ka see pakkumine kutsunud teatud isikutes esile oi-teid-lihtsameelseid-küll naeru. Võidu korral ootab meid ees üks tore päev Tallinnas, kus viiakse mereranda jalutama (irooniline, mis?), kunstimuuseumi ja kinno. Kui juhtume aga kihlveo kaotama, peame Hiiumaale veel ühe ringi peale tegema. Vot nii siis.
Proovime oma seiklused siia veebi kirja saada – ilmarahvale hoiatuseks või innustuseks, kuidas soovite. Selgituseks neile, kes juurdlevad, miks blogil just selline pealkiri on: inspiratsiooniallikaks oli Eesti Ekspressis ilmunud artikkel , kus loo autor Katrin Kull kasutab võrdlust musta mandriga