Eile sattusime Soomaale ajal, kui seal turiste eriti ei konda - suusamatkad on läbi, veematkad aga pole veel suure pauguga viiendast aastaajast alanud. Täielik vaikus, rahu ja vee tilkumine. Esimesed kevade märgid on vaevumärgatavalt kohal.
Jõesuus valitses menüüs samuti veel talv, kuna praadidest oli esindatud vaid 30-kroonine plov ning ühtki klienti Kodu kõrtsi polnud eksinud. Kohalikud käisid aga pudelis olevat kraami kõrvapoest hankimas, parkides autod risti-rästi. Peagi saabus aga kamp porioseid tsiklimehi - kah kevadekuulutajad.
Meie aga suundusime Riisa rappa. Tee hakkas juba lagunema ja pritsis oranzi löga auto katuseni täis. rabas oli isegi inimjälgi, kuid poole kilomeetri kaugusel need lõppesid ja üle jõe paistis vaid terve rivi kummuli kanuusid, mis suurvett ootasid. Kanuude juurest aga läksid suusajäljed rabale ning lõppesid veelompides, mis juba laugaste jääle tekkinud.
Seda, kui lagunenud või mitte see Riisa laudrada oli, eriti näha ei saanudki, sest enamus laudu olid jää all. Aga akrobaatikat kaldus laudadel sai teha küll. Kuskil eksisime ka korra ära, sest üks silt näitas laukani (180m), teine aga edasi järgise talukohani, kuid 180 meetrit laukani oli see õige tee.
Järgnes vaheldusrikas rabamaastik lagedal ja metsa all, laugaste ja mändide vahel, tee peal noppisime ka geopeituse aarde.
Suurvee potentsiaali Soomaal on. Lund jagub ja kui lähinädalal lubatud pidev sadu tõeks osutub, siis suur sula päästab üleujutused valla. Kuid mitte enne kolme-nelja nädalat. Siis tasub juba kanuutama tagasi tulla.
