Uiskudega Varbla laidude ja mägiveiste vahel

Äripäev, Puhkepäev, 16.03.2007

Kaido Einama
Väinamerel võis uisutada veel eelmiselgi nädalavahetusel, kuid enam ei luba Eestis võimust võtnud kevad merejääle minna.

Varbla laidude kandis merejääle minnes võib kohtuda kummaliste sarviliste ja karvaste, kuid sõbralike loomadega ja avastada end kosmilistelt maastikelt, mis võiksid hoopis paremini kuuluda mõnele teisele päikesesüsteemi planeedile.

Pühapäeva hommikul Varblasse sõites võib Tallinnast eemaldudes nentida, et tõepoolest talv on kuskil lõuna pool rohkem võimust võtnud – mustad soolalögased teekatted muutuvad esialgu lumetriibulisteks ja kuskil Vatla kandis Läänemaal päris lumisteks, mis annab lootust, et tõepoolest mõnes kohas Eestis võib ka meri jäätunud olla. 

Seikleja.com jäämatkakorraldajad olid kolinud esimestelt selle aasta uisumatkadelt madala ja kiireltkülmuva Matsalu lahe pealt nüüd juba Varbla kanti, kus samuti meri vaikne ja jäätub ruttu, kuna laidude vahelt ei pääse jää liikuma ja sügavust on ka vähe.

 Jäämatk on selline retk, mille puhul mõnikord ei teagi, kuhu järgmisel päeval peab uisutama minema. Jääolud muutuvad kiiresti ja Seikleja.com-i nelja aasta pikkuse jäämatkade kogemuse jooksul on üsna mitmeid kordi pidanud korraldaja eelmisel õhtul kõik osalejad läbi helistama ja teatama, et näiteks seekord me Soodla veehoidlal ei kogune, vaid sõidame hoopis Väinamere äärde, sest oleks patt sealset värskelt tekkinud merejääd kasutamata jätta.

 Seekord aga oli Varbla ette planeeritud juba õige mitu päeva varem ja pakane püsis, tuult ei laamendanud jää kallal ning kohtumispaik jäi muutmata.

 Seni, kuni ligi paarikümne inimese suurune grupp koguneb, võtab võimust hommikune tihe lumesadu, mis on mereuisutaja üks suurimaid vaenlasi sula kõrval. Paksus lumes madalate matkauiskudega kaugele ei jõua. Aga õnneks on abiks ka kümmekond kraadi külma ja maha sadanud suured räitsakad puhutakse korraliku edelatuule poolt siledalt jäält kohe minema. Sellest hoolimata muudab jää oma olekut ka selle lühikese aja jooksul, mil jäämatkajad eelmine päev laidude vahel käisid.

 „Nelja aasta jooksul, millal me oleme mereuisumatku pakkunud, on jääd jälgides tekkinud tunne, et mida rohkem me uisumatku teeme, seda vähem on võimalik aru saada, miks jää üht- või teistmoodi käitub,” kommenteerib matkajuht Bert kiiresti muutuvaid olusid Läänemeres, mis panevad marsruute mõnikord ümber planeerima. Siiski on läbi merejää kukkumisi praktiliselt olematu arv – vaid paar korda on tulnud praktikas kasutada teooriat, mida Bert iga matka alguses kõigile räägib. Teooria seisneb selles, kuidas käituda juhul, kui jää ei kanna ja leiad end väga külmast mereveest. Esimene reegel on jääda rahulikuks.

 Reisivarustus koos tagavarariiete komplektiga pakitakse veekindlatesse kottidesse, mis käivad omakorda igaühe kaasavõetud seljakottidesse – nende kottide eesmärk on lisaks varuriiete kuivana hoidmisele ka uppuja vee peal hoidmine, kui ta peaks läbi jää vajuma. Lisaks saab igaüks kaela jäänaasklid, millega end jääservale vinnata. Bert soovitab veel õigeid liigutusi jääaugu servale upitamiseks ja juhendab, et läbi vajudes peab pöörama tagasi tuleku suunas, mitte hakata välja vinnama end edasisuunas, kus pole teada, kas jää läheb nõrgemaks või tugevamaks.

 Siiski, nagu öeldud, on olnud läbivajujaid vähe ja seda ka tänu põhjalikule eeltööle, mis tehakse enne mereleminekut. Seiklejad käivad kahtlasemates kohtades alati puurimas ja paksust mõõtmas. Ehkki Rootsi rahvasportlased veavad end ja pereliikmeid jääle juba ligi neljasentimeetrise jääpaksusega, lähevad Seikleja matkad lahti alles siis, kui paksust kõvasti rohkem kui 6 cm, mis on inimese kandmiseks piisav.

 Jäämatk on saanud alates eelmisest aastast peaaegu et massispordiks. Uiske ei jää enam üle, kui kuulutatakse välja järjekordne rahvamatk. Seegi kord on rahvast murdu. Sellepärast hoiatab matkajuht, et merele minnes tuleb üksteisest veidi eemale hoida. Kui kõik kogunevad troppi ühte kohta, võib juhtuda, et grupi raskuse all annab järele ka paks jää.

 Varbla laiud on jäämatkaks lausa ideaalsed – esimene väikesaar asub mandrist vaid paarisaja meetri kaugusel ja kõik kuus suuremat maatükki on külastatavad ca 12-kilomeetrise merematkaga. Rohkem kui paar kilomeetrit korraga merd ületada ei tulegi, et jõuda järgmise kindla maani.

 Esimene jääpragu, mida vähem kui 24 tundi tagasi veel polnud, ootabki meid juba Kitselaiu ja Pihelgalaiu vahelises väinas. Tugev tuul on oma töö teinud. Kuid ka pakane on vaeva näinud ja jääpraost immitseb vaid üsna vähe värsket vett, mis kohe kinni külmub. Peab vaid vaatama, et uiskudega sujuvalt konarustest üle saada.

 Võtame suuna kõige tagumisele laiule – Pöörilaiule, kus asub ka tuletorn. Selle taga laiub avameri ja jääd enam pole. Silmapiirilt on laineharjad juba näha. Aga muretsemiseks pole põhjust – arhipelaag hoiab tekkinud jäämassid kindlalt kinni ja pakane vaid kinnitab neid veel rohkem rannakivide ja kaldaklibu külge.

 Uhame esimesi peegelsiledaid välju pidi, kus GPS näitab kiiruseks ligi 20 meetrit sekundis järgmise rüsini. Merejääl, ehkki pealtnäha tundub see maastik sile ja igav, on iga natukese aja tagant oodata üllatusi. Ja kuigi uisumatkal on ilmselt kõige kohatum küsimus, kui suur on kõrguste vahe reisil, on ka jääl võimalik lühikesi lõike üles-alla sõita. Kui üks jäälaam sõidab teise peale, kerkib üks serv üles ja teine vajutatakse alla ning ongi jäänõlv olemas.

 Selglaiuni jõudes selgub, et ega me tuletornini lihtsalt uisutades välja ei jõuagi. Siin on tuul jääpanku kõvastu vastu sopilist rannikut peksnud ja edasikulgemine sarnaneb pigem jääronimisele. Seegi on talviti väga populaarseks saanud, kuid uisud on ronimiseks siiski vale varustus. Silmapiiril paistab aga ekstremistide grupp, kes jääkuhjade vahelt teed majakani rajavad, uisud seljas. Meie aga imetleme värskelt tekkinud neljakandilist basseini, mis ilmselt viimase öö jooksul kohe endale uue katte on saanud – peegelsileda.

 „Liivi lahes pesitseb enamus Läänemere hüljestest,” räägib matkajuht Bert, kui küsitakse võimaluse kohta, kas neid loomi ka on lootust näha. Veebruari lõpus tulevadki hülged jäärüsi vahele poegima – kui on karm talv, siis kuhugi kaugele avamerele, kui aga meri on jäävaene, siis võib neid üsna kalda lähedal kohata. Sel aastal on lootust hülgeid lähemalt näha.

 Meie küll neid veel ei näe, kuid see-eest kohtume peagi hoopis muude karvaste olenditega.

 Lõunaeine jaoks sobib hästi Pihelgalaid, millel on kõrgemaid kadakaid ja varjulisem rannakülg. Kui oleme uisud jalast saanud ja kadakate vahele piknikule suundume, leiame sealt eest kohaliku elaniku – ðoti mägiveise. Teatakse rääkida, et nad on nii rahulikud, et kord lasknud üks isegi hulkuval koeral oma kõrva nahka panna.

 Noor mägiveis teeb näo, et tegelikult on tal saare teise serva asja ja eemaldub uisumatkajate kirevast seltskonnast nagu muuseas rohutuuste näksides. Need karvased ning praktiliselt „hooldusvabad” veised on laidudel lambad välja vahetanud, sest viimased on liiga pepsid – ei söö kõike. Mägiveis aga pistab ka võsa, kui vaja. Paks karv aga aitab hakkama saada ka karmi pakasega. Ðoti mägiveis võib aastaringselt ise, poputamata looduses ära elada.

 Kui loom on meie uudistamisest isu täis saanud ja meie tema pildistamisest mälukaardid täis klõpsinud, läheme lahku. Eemalt paistab Varbla puhkekeskus, millest enamik uisutajaid on mõnedel suvepäevadel merd hoopis teisest suunast vaadanud. Seekord aga jõuame puhkekeskuse külje all taas ühe täiesti peegelsileda platsi äärde, kuhu matkajuht lubab ükshaaval ideaaljääd proovima – see on veel nii noor, et ei riski kambaga peale minna.

 Veidi eemal sikutavad kalamehed võrku välja ja saevad mootorsaega 20x20x20 cm jääkuubikuid lahti. Võrk on jääga altpoolt kokku puutunud ja selle külge külmunud, mis on kalamehele tõeline nuhtlus. Nüüd tuleb suur hulk jääd merelt maha koorida. Askeldamist on vaatama tulnud ka koerarakendiga suusataja – sel ajal, kui meie oma kondiauruga vastutuult uhame, laseb tema end koerajõul vedada.

 Küsimus, kas jää ikka piisavalt kannab, saab lõplikult ammendava vastuse poolteist kilomeetrit enne finiðit, kui ületame autojäljed. Heinatuustidega märgitud tee viib laiule, kuhu on õige mitu korda autoga käidud, järelikult on taliteede hooaeg mõnes Eesti nurgas juba käes.

PILDID: http://www.reisijutud.com/gallery3/index.php/Varbla110207

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.