Minu viiendast roheliste rattaretkest on nüüdseks möödunud juba mitu kuud. Saja seitsmekümne nelja vändatud kilomeetri väsimus on ammu lihastest kadunud. Nüüd, retkel tehtud fotosid vaadates, on aeg neid kolme päeva taas meenutada.
Mis on siis see, mis tagasi vaadates esimesena meelde tuleb? Nurmenukud! See algas juba esimese peatuspaiga juures, kui otsisin rada, mis viiks Kirbla kiriku juurest astangule, Eerik Kumari mälestusmärgi juurde. Tee läks üle väikeste küngastega karjamaa, mida kaunistasid kollased õied. Mõtlesin, et nii palju ja nii tihedalt pole ma nurmenukke ammu kusagil näinud, kuid see oli alles algus. Neid jagus ohtralt igale raja äärde jäävale niidule terve retke vältel. Kuid nüüd eredamad hetked järgemööda.
Algus. Rahvas koguneb reede varahommikul Ülemiste keskuse parklasse. Rataste autole laadimise juures ütleb keegi naljaviluks, et küll te inimesed olete ikka lahked - lastekodulapsed rõõmustavad väga, kui selle rekkatäie jalgratastega nende juurde läheme.
Rattaauto jõuab aga bussidega peaaegu samal ajal kenasti Lihulasse, kuid sõiduriistade kätte jagamisega veel ei kiirustata. Teen kultuurimaja kohvikus aega parajaks. Siin võetakse noorteseltskonnalt raadiointervjuud. Kõrvallauas istub “veteranide klubi”. Need on üle keskea mehed-naised, kellel osalemiskordi kindlasi üle kümne. Silmist paistab rõõm taaskohtumisest ning eelseisvate elamuste ootus. Lõpuks hakatakse rattaid omanikele kätte jagama. Enne üleandmist kontrollitakse hoolikalt saajate käepaela numbrit. Kiitus korraldajatele! Selline suhtumine sisendab kindlust ja turvatunnet. Varustuse pakiraamile paigutamine võtab veidi aega. Minule meeldib kogu oma kraami ise kaasas vedada. Mitte, et ma ei usaldaks retkel pakutavat pakiveo teenust, vaid koos telgi ja magamisvarustusega rännates on rohkem tõelise matkaja tunne, on rohkem sõltumatust. Ja nüüd see algab! Sadulasse ning teele! Hommikune vihm on järgi jäänud. Helibussi valjuhäälditest laulab Jaan Tätte: “Pikk ja sirge mees on pikal sirgel teel...”. Retkelisi ees ootav tee ei ole sirge.
Eerik Kumari mälestusmärk Kirbla astangul. Just siin külas sündis mees, kelle tähtsust Eesti linnu-uurimisele on raske ülehinnata. Võibolla vaatas ta poisina selsamal astangul kaugusesse ning mõtles, et kes see tiivuline küll oli, kes just praegu mööda vihises.
Kasari vana sild. Keset silda räägitakse jõe ajaloost ning mõjust ümbritsevatele luhtadele. Minul on aga hoopiski plaan minna lähedusse peidetud geopeituse aaret otsima. Ratast parkides tunneb minu kõrval peatunud daam huvi, kas mu kaameraga linnuportreed saab pildistada. Siin olevat tegemist väheuuritud linnuatlase ruuduga. Paraku jääb minu optikast selle tarvis väheks. Suundun mööda jõekallast aarde peidupaiga poole. Muiates kuulan sillalt kostvaid hüüdeid, kus mind rajalt eksinud retkeliseks peetakse. Aare ei paljastugi kergelt. Olen juba loobumas ning sean end tagasiteele, kui saabuvad neiu ja noormees, kellel käes GPS. Pole see esimene kord, kui mind teolt tabatakse. Tutvume, räägime geopeituse kogemustest ning ühiste jõududega leiame ka aarde.
Kloostri linnutorn. Õngitsen jalgrattakoti küljetaskust binokli. Vaatlusriist pole küll kõige väiksemate killast, kuid retkel linnuriiki ei tahtnud ma sellest kuidagi loobuda. Torni pääsemise järjekorda oodates märkan taevas suurt lindu tiirutamas. Tõstan binokli silmadele - kotkas! Täpset liiki määrata ei oska. Lind on kõrgel ning minu teadmised röövlindudest tagasihoidlikud. Olen rahul, et binokli kaasa võtmine end ära tasus. Sellist tiivulist ei kohta just iga päev. Ka tornist avanev vaade on võimas. Jõgi kulgeb pika lindina. Eemal paistab roostik ning veel kaugemal võib aimata merd.
Keemu sadam. Peetakse loengut rannaniitudest. Mõned retkelised kasutavad juhust ning lustivad külakiigel, teised jalutavad katkematu reana sadamamuuli tippu ja tagasi. Pärast väikest järjekorda pääsen linnutorni. Ühes suunas paistab roostik, teises ilmakaares näen läbi binokli sadu valgepõsk-laglesid. Hiljem saan loengul teada, et kui seoses kolhooside lagunemisega loomade karjatamine rannas lõpetati ning karjamaad kulu täis kasvasid, hakkasid lagled talumeeste viljapõldudel maiustamas käima. Nüüd teevad veised taas tanuväärset rannaniitude hooldamise tööd. Kividel istuvad kormoranid. Nende kohta kirjutas Eerik Kumari 1974. aastal ilmunud “Eesti lindude välimäärajas”, et tegu on väikesearvulise läbirändajaga. Nüüd pesitseb kormorane pea kõikjal rannikul. Hämmastav, kuidas võib loodus suhteliselt lühikese ajaga nii palju muutuda.
Laager. Esimene päev ja 74 kilomeetrit rattasõitu on seljataga. Õhtusöök on söödud. Istun telgis ning rüüpan auga välja teenitud õlut. Seejärel ronin magamiskotti ja lasen leiba luusse. Kontides on mõnus väsimus. Polegi enam viitsimist laagrimelu uurima minna. Tahaks lihtsalt puhata. Unenägude vahele kuulen, kuidas ansambel Ursula soovitab neegreid hüppesse ajada.
Teine päev. Kukerand. Siin toimusid kunagi filmi “Viimne reliikvia” võtted. Püüan leida kohta, kus võis olla mere äärde ehitatud Pirita kloostri maketi juurde viiv tee, kuid ettevõtmine on lootusetu. Maastik on sellest ajast kindlasti väga palju muutunud. Sellegipoolest on paik väga imetlusväärne ja ainulaadne. Kõigepealt kadakatega loopealne, siis paarimeetrine savine astang ning seejärel kaunis liivarand.
Sepamaa. Retke trass kulgeb siin üsna mere ääres. Järsku paelub mu pilku kollane väli kaldapiiri ääres. Varsakabjad. Olen harjunud, et see taim kasvab kraavikallastel või soistes kohtades, kuid mere kaldal ja nii palju ning tihedalt polnud ma neid veel näinud. Ronin ratta seljast maha ja võtan fotoaparaadi, et nähtut jäädvustata.
Esivere. Siin jahvatavad rohelist energiat tuulikud, mis paistavad kätte nii Hiiumaa kui Saaremaa praamireisijatele. Täna on võimalus üht tuulikut ka seestpoolt näha. Pärast järjekorras ootamist selgub, et ega seal sees väga palju vaadata polegi. Kitsuke ruum, seinal ekraani ja nuppudega kontrollpaneel, kaablid ning järgmisele korrusele viiv redel. Sealt edasi üles viib lift, kuid meid sinna ei lubata. Saame muuhulgas teada, et tugeva tormiga kõigub torni tipp amplituudiga 4 meetrit. Tuulikute juurest edasi vändates ületame loopealsel pika korrapäraste külgedega puudevaba ala. Tegemist on kunagise tagavaralennuväljaga.
Puhtulaid. Paik, mida olen ammu tahtnud oma silmaga näha. Igal kevadel korraldatakse siia fotoretki ja selleks on ka põhjust. Metsaalune, mis rohkem parki meenutab, on kõikjal tihedalt vaheldumisi valgeid ja kollaseid ülaseõisi täis. Laiu tipus on taas mälestusmärk Eerik Kumarile. Tema pani aluse siinse ornitoloogiajaama tööle. Rannal asuv betoonist linnuvaatlustorn on võrreldes kahe aasta taguste fotodega taas kenasti püsti aetud. Kindlasti ei saa vaatamata jätta ka Schilleri mälestusmärki, mis on teadaolevalt vanim temale püstitatud mälestusmärk maailmas.
Laelatu puisniit. Ka siia olen tahtnud ammu sattuda. Ainulaadne koht taimede liigirikkuse poolest ning ka maastikuna kaunis ja harvaesinev. Siin on ka maja, mida kasutavad baasina bioloogiatudengid ja teadlased välitöödel. Kuulan juttu, kuidas sookured olid edvistanud peeglite ees, mis teadusliku eksperimendi tarvis niidule üles olid pandud. Uurin hoolega taimi, lootuses mõnd tärkavad orhideed märgata ja fotografeerida. Saan pildile hoopis äsja õide puhkenud kannikese.
Vatla. Raja kirjeldusest jäi meelde, et teise päeva distants pidi olema umbes 60 kilomeetrit, kuid minu rattakompuuter näitab juba numbreid 65 ning laagrit ei paista veel kusagil. Üsna pikalt olen ilma peatumata vändanud ning väsimus annab tunda, kuid puhata pole mahti. Laagripaik peaks olema juba üsna lähedal ning telkimiskohad jagatakse põhimõttel “kes ees, see mees”. Varsti suundubki trass suurelt teelt kõrvale metsa vahele. Ees on üsna järsk ja liivane laskumine. Otsustan riskida ning vabastan pidurid, et suurema hooga laskumisele järgnevast tõusust üles saada. Tuul vuhiseb kõrvus. Korraks kaotab tagaratas kontakti teega ning viskub külgsuunas. Vaevu suudan siiski vänderdades tasakaalu hoida ning kukkumist vältida. “Vägev laskumine,” ütleb minu kõrvale jõudnud taganttulija, kes mu tasakaaluharjutusi pealt nägi. “Nibin-nabin,” vastan. Vahetame veel paar lauset ning meenutame Otepää ümbruse kuppelmaastikke üle-eelmise aasta retkest.
Laager. Lõpuks ometi kohal! Telkimiseks mõeldud heinamaid on õnneks mitu ning ruumi on lahedalt. Satun täiesti juhuslikult endiste töökasaste naabrusesse, kes on esimest korda retkele tulnud. Soovitan neil kiiresti supisabasse minna, enne kui järjekorrad pikaks venivad. Pärast õhtusööki teen telgis uinaku. Kerged vihmasabinad trummeldavad vastu telki. Kuulen, kuidas ansambel Propeller mängimist alustab. Ajan ennast telgist välja, sest sellest kontserdist ei taha ma ilma jääda. Publiku hulgas satun taas kokku kunagiste töökaaslastega. Lavalt kõlavad järgemööda kõik vanad head Propelleri lööklaulud. Pärast Peeter Volkonski roppustega vürtsitatud etteaste lõppu ütlevad ekskolleegid, et nüüd tuleb sauna minna. Minu peas on üksainus suur küsimärk, kuid sellegipoolest lähen nendega kaasa. Üle heinamaade jõuamegi lähedalasuva taluni ning lähme läbi õue sauna juurde. Selgub, et tegemist on seltskonnast kellegi tuttava suvekoduga. Varsti ilmub ka peremees koos kärutäie puudega ning jagab näpunäiteid, kuidas kütta ning millisest küljest on kõige mugavam tiiki minna. Kerise kuumaks kütmine võtab omajagu aega, kuid tulemus on seda väärt. Suitsusaun koos karastava suplusega tiigis on pärast väsitavat rattasõitu eriti mõnus. Suured tänud peremehele ja seltskonnale, kes mind kaasa kutsus! Vastu hommikut jõuame tagasi telkidesse.
Kolmas päev. Tuhu raba. Retkelised on rattad tee äärde jätnud ning kõnnivad mööda laudrada, mis on inimesi nii tihedalt täis, et aeg-ajalt tuleb seista ja oodata. Rabamaastik on kaunis nagu ikka. Ka vaatetorni juurde on tekkinud järjekord, kuid kõik ootavad kannatlikult. Keegi ei trügi ega närveeri, kõik on sõbralikud terve retke jooksul.
Lihula ausamba endine asukoht. Infotahvlil kirjutatakse, et Lihula ausammas viidi ära, kuid pronkssõdur Tõnismäel seisab endiselt. Enam ei ole see nii.
Lihula laululava. Ongi kõik! 174 kilomeetrit on vändatud. Lõpetussõnad korraldajatelt ning mõnus kontsert Jaan Tättelt ja Marko Matverelt. Kas tahtlikult või juhuslikult mängiti samade meeste muusikat ka retke alguses. Ring on täis.
Miks ma küll seda teen? Väntan raske kandamiga rattal kolm päeva üksi, ilma seltskonnata. Eks ikka selleks et näha kauneid Eestimaa paiku, kus veel käimata. Ning seltskond tuleb ise, ilma kutsumata. Needsamad tuttavad näod aastast aastasse, keda ainult siin kohtan. Alati leidub ka sõpruskondi, kes lasevad fantaasial lennata ning retke kostüümidega huvitavamaks teevad. Seekord näiteks noormehed, kes kiivri asemel peibutusparte peas kannavad või neiud, kes on kehastunud mesilasteks. Kokkuvõtteks sobib tsitaat ühe seltskonna särgiseljalt: “Kolm päeva rõõmu hingele ja põrgut p****le!
Lause teises pooles toodut mina ei täheldanud.
Artikkel koos fotodega Taimo Võrgukojas
Retke teekond koos pildivalikuga Google Maps-is
Retke pildialbum aadressil http://album.taimo.pri.ee/matsalu/
