Olime kõik sellel marsruudil esimest korda. 21,6 km tundus natsa karm kevade esimeseks matkaks ja kummipaadid pole ka teab mis kimajad rahuliku vee peal, aga ära proovisime. Mõned lähevad veel pärast Võhandu maratonile ka.
Suurt kaamerat ei raatsinud vete peale võtta, oli mobla koos Aquapaci kotikesega. Colorado GPS ka, mis träkkis - vaata siia.
Algas kõik Raja tänava sillalt Kehrast tehase kõrvalt. Alguses saatis Kehrale iseloomulik hais, hiljem saabus see vaid harvemate pahvakutena puhta õhu vahele.
Jõgi oli rahulik. Linde ja loomi oli meeletult. Ristpardid, sinikaelpardid, haigrud, sookured, kullid, vist isegi üks kotkas ja veel metssiga uppunud olekus, kaks väga uudishimulikku minki meile järgnemas, karjade kaupa kuldnokki. Kaks koera ja kaks inimest. Jägala sõjaväeosa juures üks lõbus kolmene seltskond paadis aeglaselt kulgemas.
Esimene veetakistus oli selline, millest täispuhutav kanuu üksinda alla sõitis ja kaks Nõrokki kallast mööda ümber tuli vedada.
Siis sai taas üsna pikalt rahus kulgeda lindude ja loomade seltsis, kus me leidsime oma kummipaadile sobiva ballastijaotuse. Serval enam ei istunud, see muutis edasisaamise jube vaevaliseks. Uue hingamisega saabusime teise veetakistuse juurde.
Ja siis lõuna. Seda jälgis kass. Seegi sild polnud autodega ületatav, kuid vesiveski näis olevat hõivatud ja tegi kasulikku tööd elektrienergia tootmisel. Vähemalt midagi mürises sees.
Siin algas ka väike kärestikulisem lõik, nii et vesi isegi üle ääre paar korda lõi. Ja siis rahulik loksumine, aina rahulikum kuni Peterburi tee sillani. Ja sealt edasi - Kaberneeme sillani ja siis väga madalas vees kuni suure saareni, kus teise Nõroki tiim valis parempoolse haru - see tähendas, et harude ühinemisel enne juga tuli joa eest vasakkaldale lipsata. Otsustaval hetkel kadus muidugi neil seal üks aer ja juga lähenes väga ähvardava kiirusega, kuid viimasel hetkel õnnestus neil paremkaldale ühe aeruga ära pöörata.
Kokku 21,6 km. Metsikult päikest. Isegi lumi oli pealt soe. Raftijaid nägime ka.
