Suur Kanjon.
Kanjonite, sh. Bryce kanjoni ja ka Suure Kanjoni ja paljude teiste punaste huvitavate kivimivormide tekkeks on vaja, et aluspõhi koosneks vooluvee poolt suhteliselt kergesti erodeeritavatest kivimitest.
Kanjonid on järskude seintega sügavad orud, mis erodeerunud tuule või vooluvete tegevuse mõjul. Tihti on kanjoni järskude seinte püsimise seisukohalt oluline, et kanjoni alaosas paljanduksid suhteliselt pehmemad kivimid kui ülaosas.
Kanjoneid tekitavad eelkõige kõrgetel settekivimitest platoodel vooluveed. Kanjoni moodustumist soodustavaks teguriks on see, kui jõe erodeeriva tegevuse kiirus on suurem ümbritsevate kivimite murenemiskiirusest. Aeglane murenemine on omane eelkõige neile piirkondadele, kus on vähe sademeid. Ameerikas on üks jõgi süüdi väga paljude huvitavate rahvusparkide ja neis reljeefivormide sünnis. Raske on kirjeldada kirjeldamatut, ja minu jaoks on Suur Kanjon kirjeldamatu oma ilult. GC on kui hiigel auk, lõhe maa sees mis oleks ületamiseks liig lai isegi Eesti suurimale Kalevipojale.
Kanjon asub kahe osariigi piirimaadel, tema põhjapoolsed ääred asuvad Utahi lõuna osas, lõunapoolsed ääred Arizonases. Ta pakub enneolematult huvitavat vaatepilti, nii tihti vikerkaarevärviline, igapäevaselt võimas. Lõhe seinad laskuvad aste astmelt sügavikku. Kohati tõusevad huvitavad kivivormid veerudel kõrgemale kui ülejäänud kivimitest astmed. Kui väga teraselt vaadata, siis sügavikus võib silamata looklevat kitsast jõelinti. Colorado jõgi lookleb veerult arvestades pooleteise kilomeetri sügavusel.
Maailma suurim kanjon võtab enda alla 446 km pikkuse territooriumi, on maksimaalselt 29 kilomeetrit lai ja 1,6 kilomeetrit sügav, nendele arvudele pole võrdset,samuti ka ilule. Eriti kaunid on vaated ja fotod tehtud päikeseloojangute, päikesetõusude ajal ning pärast vihma mil lõhe kohal löövad eriliselt särama vikerkaared mitmeastmeliste sildadena. Inimesed jõudes kanjoni servale, jäävad esmalt lummusest tummaks, niivõrd võimas on ees avanev vaatepilt. Paljud puhkevad nutma, ilu võib vallandada sellise reaktsiooni. Ja sellise „ hiiglase” on vorminud teine „hiiglane”- Colorado ürgjõgi. Kliimatingimuste muutumine, vooluvete jõud, kergesti lihvitavad, kergesti murenevad settekivimite kihid ja ajavool, tekitas sellise reljeefivormi tekkevõimaluse. Meistritöö on vormitud ligi kümne miljoni aasta vältel. Suur kanjon kuulub õigustatult maailma suurimate imede hulka ja on ka üks UNESCO maailmapäranditest.
Pika lõhe idaossa jääb rahvuspark, mille pindala on 4931 m². 1919. aastal asutatud rahvuspark on USA külastatavaimaid looduspaiku. Tänapäevase erosiooni kiirus on omakorda põhjustatud temperatuuride vaheldumisest. Arizonase kõrgkõrbeline platoo on ligi 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrbekliimas sajab vähe, iga päev aastas külmetab öösel, ja sulatab päeval, see ongi põhjuseks miks toimub füüsikaline murenemine, ehk rabenemine äärmiselt kiirelt. Kui võtta ette matk Grandis, siis on selleks palju võimalusi. Alati ei pea minema jõeni sügaval põhjas, võib matkata veerudel asuvatel matkaradadel, mis kõik erinevate raskuskategooriatega. Tuleb teada vaid oma võimeid. Ega päris põhjagi jalutus raske ole. Selleks peab varuma terve ööpäeva, tagasitulekuks isegi kaks.
Tagasitee on muidugi veelgi väsitavam. Suvekuumuses ei soovitaks jalgsimatku ette võtta. Temperatuur on siis üle 30 kraadi Celsiuse, ning mida sügavamale oru põhja jõuda seda raskemaks läheb kuumust taluda. Rahvast, küll aasialasi, eurooplasi, valgeid, musti, kollaseid liikub siin veerudel ringi palju, ja seda ka suvel.
Teekonda alla võtavad ette vaid vähesed. Neli tundi pärast matka algust jõuavad matkajad üle Colorado jõe viivale Mustale sillale, mis tähendas, et laskumine on õnneliku lõpuni jõudnud. Tagasitee mööda Bright Angeli rada, mis keereldes ja loogeldes mööda nõlva tervelt 15 km pikkune on, kestab märksa kauem. Rada ei tõuse otse, kalde nurk on tunduvalt väiksem kui laskumisel, ometi ohudki sellel on suuremad kui laskumisel.
Olen oma Las Vegases elatud aastate jooksul teinud paar matka oru põhja ja kümmekond Grandi veerudele nii põhja kui lõuna veerul. Kõik sellised ettevõtmised on olnud meeliülendavad. Grand on hästi tuntud geoloogilise tähtsuse tõttu, ning on ka geoloogide poolt kõige enam uuritud. Grand ehk Suur Kanjon kätkeb endas suurepärast uurimismaterjali 3-4 geoloogilisele ajajärgule, rikka fossiilide hulga ja mitmekesisust nii kivimite erineva tekkimise pärast, samuti loendamatute koobaste pärast. Seda peetakse maailmas üheks paremaks erovisiooninäiteks. Mida iganes väärtustest üles loendada, kõik need on seotud geoloogiaga.
Pargis on mitmeid ökosüsteeme. Esineb viis -seitsmest loodusvööndist, mis võrreldav loodusvööndite vaheldumisega reisidel Mehhikost Kanadani.. Esineb ka kolm neljast kõrbetüübist, ulatuslikeim neist on Kõrg Sonora kõrbetüüp.
Grandi Rahvuspark on koduks paljudele endeemsetele ja ohus olevatele looma- taimeliikidele, mis erilise kaitse all. Üliharuldasele kalifornia kondor tunneb end selle avaruste kohal liuldes ülihästi. Ümbritsevates metsades on levinud hirved ja metskitsed. Kiskjaid on raskem kohata, aga kaks kiskjatest- koiott ja ilves - on väga levinud. Kõikjal üle teede välkkiirelt ruttavad maaoravad lisavad põnevust. Pikkade kikkiskõrvadega Aberti orav on turistide radadel pidev kaaslane, kes kartmatult isegi agressiivselt nõuab tähelepanu ja toitu.
Rahvuspargis on alates aastast 1870 loendatud üle 600 surmajuhtumi. Levinumad põhjused on olnud helikopterite õnnetused, fotograafide üle ääre kukkumised, mõnede külastajate uppumised Colorado jõkke. On olnud ka turistide hukkumisi kas üleväsimuse, südame puudulikkuse või vaegsoojumuse tõttu.
Mis on veel atraktiivsem Grand Canyoni juures on see et ülimeeldiva loodusobjekti võib kergelt ühildada ülihuvitava turistiobjekti Las Vegasega. Pärast või enne GC võib külastada maailma lõbu pealinna. Otselende Suure Kanjonisse küll ei toimu aga väga lähedale saab maandudes Phoenixis või lähtudes autorendil Las Vegasest. Odavaim on rentida auto nelja-viielise grupiga ja telkides ööbides hoida kokku raha isegi motellide pealt. Eelmise aasta sügisel tegin sellise enneolematu reisi ihuüksi. Tallinn-London-Los Angeles. Los Angelesis üürisin mugavustega auto Budget Rendist ja tegin reisi 7000 krooni eest, mitte kellegagi jagades. Olin äärmiselt uhke et sellega nii odavalt hakkama sain. Muidugi oleks ökonoomsem jagades summad nelja peale.
Grand Canyoni järel läksin Bryce Canyoni, sealt tagasiteel Hidden Valley ning Valley of Firesse. Kõik kolm viimast on üldtoonidelt märkimisväärselt punased, kus huvitavaid kivimürakaid. Huvitav on «Tuleorg» oma veripunaste kaljude ja justkui puhtaks pestud puhta liivaga.
Tuleorust läks mu üksildane reis edasi kuni Hooveri tammini. Viimane on moodustatud Lake Meade'i, Las Vegast ja Kaliforniat toitva- jootva-elektrit andva kunstliku veekogu äärde. Sõitsin vist küll tuhandendat korda üle Hooveri tammi.
Autoreis lõppes Stripi peal – Las Vegase peatänaval, kus Bellagio luksushotell ees fontäänide vee-muusikamäng rahustas maha meeled ja andis järjekordse elamuse.
Järgmisel päeval võtsin ette juba tagasisõidu LA-sse läbi Red Rock Canyoni. Iga kord kardan, et see on mu viimane Red Rocki külastus, niivõrd olen armunud sellesse rahvusparki. Nimetan Suur Kanjoni väikevennaks Bryce kanjonit, sest nad on sarnaste ilmete, ehk „näojoontega”nagu ühe pere liikmed. Brycest tahaksin kirjutada järgmises artiklis.
