Bryce´i kanjonorg.
Olen tagasi USA lääneosas, mis on ääretu oma ulatuselt, rikas oma loodus- ja rahvusparkidelt. Olen siin elanud oma kümmekond aastat ja külastanud neid paiku kümneid kordi aga ikka ei saa küllalt. 2007. aasta novembris Los Angelesis rendiautoga reisi alustades sõitsin esmalt üle Sierra Nevada lumiste harjade, milledest ida pool avanevad otsatud Nevada kõrbemaastikud.
Vihmad Vaikse ookeni kohal ei jõua üle mägede ja on sunnitud heitma oma sülemi maha enne, seetõttu on nii Nevada, Utah, kui ka Arizonas kuivad USA lääneosariigid, Nevada neist kuiveim. Autot kõrbekuumuse kätte seisma ei tohi jätta, sest hiljem on võimatu roolist kinni võtta ja edasi sõita. Suvel tõuseb temperatuur meile põhjamaa inimestele kujutamatult kõrgele kuid on konditsioneeride leiutamisest alates ometi talutav. Sügisel oli kliima igati normaalne. Hommikuahetuses Bryce jõudes oli temperatuur isegi liig külm. Pidin kandma kindaid ja fotografeerima kiirelt. Teepeal esmalt Zioni Rahvuspargist läbi sõites tunnetab eriti kui erinevad on need sünnilt sarnased loodusobjektid. Zioni kohal kõrguvaid hiigelkaljusid sügisekirevuse taustal imetledes saab tunde looduse suurejoonelisusest. Bryces oru veergudelt kerkivaid punanõelu, sambaid vaadates tekib jahmatus looduse filigraansest kunstivõimest. Rahvuspark on nimetatud Ebenezer Bryce järgi, mormooni järgi kes oli esimene paiga avastaja. Indiaanlased hoidsid seda ilu kaua vaid oma silmade jaoks. Park on saanud rahvuspargiks aastal 1924 aastal.
Utahi osariik on oma lõunaosas rikas kõikvõimalike reljeefivormide ja nendega uhkeldavate rahvusparkide poolest, sest asub Paunsaugunt Platool. Kõik need huvitavad paigad on teadlaste jaoks looduslaboratooriumid ja samas ka justkui Looduse enda mänguväljakud. Et Bryce kanjoni aladel on kõrguste erinevus 650 meetrit on põhjus, miks pargis esineb kolm erinevat kliimaatilist tsooni, kus vahelduvad kuusemetsad, panderosa männimetsad ja pinioni männi-kadaka metsad. Bryce looduslik mitmekesisus on suur, esineb 100 linnuliiki, tuhandeid imetajate liike ja rohkem kui tuhat taimeliiki. Hoodood koos igivanade kuivanud puude ning maaliliste vaadetega on need mis teevad Brycest vaatamisväärsuse. Koht on unikaalse oma geoloogialt ning oma punaste kivivormide, hoburaua kujuliste amfiteatrite ja palju muuga. Ometi pole ta kaugeltki sama kuulsusega mis ta suurem „vend” Grand Canyon.
Mulle isiklikult on Bryce isegi enam meeldinud kui Suur Kanjon. Hoodood on lihtsalt öeldes hiigeltorud, mis püstised sambasarnased erosioonimoodustised ja on tekkinud seetõttu et jää ning vooluveed on uhtunud ära pehme lahtise lubjakivi Claroni kiviformatsioonist pragudest. Hoodoode geoloogilise tekke seletus on lähedalt seotud ülejäänud Grand Staircase’i regiooniga ning on osa Cedari ja Black Mountaini vulkaanilisest kompleksist samuti nagi Grand, Zion, Arches jt.. Lühidalt, Bryce sisaldab endas külladaselt geoloogilist huvitavat arengulugu, et kirjutada raamat.
Erosioon on tekitanud tuhandeid veidraid ja rabedaid kiviformatsioone, laiu ja lahmakaid, väikeseid kui kühmud, suuri kui amfiteater või kiviloss, kõik erilistes peenutsevates värvides, milledes nii roosat, valget, kollast ja punast tooni. Platoo äärtel ulatub kivivormidega kitsas riba edasi oru põhjas ja nõlvadel kuni 25 miili.
Küllap on pargi suurus ( vaid 56.2 ruutmiili) see mis lubab teda Suur Kanjoni kõrval väikevennaks kutsuda. Geoloogide jaoks pole see Utahi park kanjon, kuigi teda nii kutsutakse. Pigem on see suurejooneline seeria rohkem kui tuhandest amfiteatrist, igaüks nikerdatud vähemalt 1000 jalga kõrgusetesse värvilistesse lubjakividesse. Kõik Utahi osariigi lõunaosas asuvad unikaalsed pargid on nimetatud Suureks Trepikojaks või Trepiks. Suure Trepikoja peamised kivivormid on osa Roosadest Kaljudest, mis on kõrgeimad ja geoloogiliselt kõige nooremad. Kaljud on tuntud ka nendes domineeriva värvitooni järgi – Suur Kanjonist põhja poole Sokoloaadi Kaljudeks, Zioni pargi ümber Valgeteks Kaljudeks ja ülejaanud piirkondades kas Hallideks või Roosadeks. Kui vesi ja külm teeb erosiooni juures Bryce Canyonis peatöö, siis aja jooksul lagunevad ka hoodood ja kogu protsess liigub aeglaselt lääne suunas. Külmade pikkade talvede teha on edasine töö. Miks on hoodoodel nii omapärane kuju? Aga sellepärast et erosioon toimib väga aeglaselt ja on muutuva iseloomugaa Kogu Lääne Ameerika reljeefi kujunemisele pani alguse 70 miljonit aega tagasi mere põhjas toimunud mäestikutekkeprotsessid. Kolorado platoo kergitati üles 10 kuni 15 miljonit aastat tagasi ja segmenteeriti erinevateks eraldatud platoodeks lõhede kaudu. Navajo liivakivid platoo alumistes kihtides on meenutamaks alal esinenud kõrbet, jõesetted Kolorado ürgjõe ja tema lisajõgede poolt kantud tõid roosakaid kivimikihte selle peale. Ülemises kihis on valged Carmeli lubjakivid, settinud 145 miljonit aastat tagasi siin esinenud merepõhja. Kõigis settekivimikihtides on palju kivistisi, sest madal meri ja troopiline kliima soodustasid elustiku arengut. Vooluvesi voolates ülemistel kihtidel valgus läbi lubjakivipragude uuristas ning voolis aegade jooksul alumisse liivakivisse uurded millest ongi tekkinud niivõrd unikaalne kivilosside ja tornidega maastik. Roosakas liivakivi koosneb valdavalt raudoksiidist ja mangaanist ja on kergemini erodeeritav kui valge kiviformatsioon. Sellest on voolitud nii kivikaared, looduslikud sillad, seinad kui ka aknad. Hoodoode eripäraks on see et neil on samba tipus justkui torukübarana raskemini erodeeritav kivim. Bryce Canyon ise on üks kõige suurema kontsentratsiooniga hoodoode kogumeid maailmas. Supersarja kõige vanemad kiviplokid on ”eksponeeritud” Suures Kanjonis, keskmised Zionis ja noorimad lamavad Bryce kanjoni piirkonnas. Sõites Suurel Trepil 300 kilomeetrit Suurest Kanjonist põhja suunas, saab läbida geoloogilises skaalas kaks miljardit aastat. Bryces on kaks väravat, üks läänes ja teine idas. Esimene vaateplatvorm turistidele on kutsutud Fairyland Point.
Pargis on palju matkaradasid, parim tõenäoliselt Fairyland Loop Trail , 8 miili pikkune, aga ka Navajo, Peekaboo and Queens Garden rajad on kerged ja väga ilusaid vaateid pakkuvad. Radadel igav ei hakkaks, sest kivivormide kujundid on erinevad ning eri nurkade alt neid pildistada püüdes on kordumatut elamust pakkuv iga hetk. Kuna temperatuurid pargis on alati külmemad kui mujal Utahis siis on aastaringi matkamine võimalik ja suvel eriti mõnus. Kõrgused ulatuvad Bryces 7900-st jalast kuni 9115 jalani Rainbow Pointis, mis on viimane peatuspunkt pargi idaosas. Lumi püsib pargis kuus kuud ja isegi juunis võib olla lumelaike kõrgematel tippudel. Eriti kaunis on park päikesetõusude ja loojangute paistel, mil valgus mängib punaste toonidega vaheldudes kiirelt ja heites erinevaid varje, muutes nii maastiku veelgi maagilisemaks.
Paiuti indiaanlsed rändasid ümbritsevatele orgudele Bryce lähedal umbes samal ajal kui teised indiaanlste hõimud lahkusid. Paiutid olid need põlisameeriklaste hõimud kes seostasid oma kultuuri ja mütoloogia Bryce kivivormidega. Nad uskusid et hoodood on legendaarsed inimesed, kelle jumal-vigurvänt Koiott muutis kiviks. Esimesed valged jõudsin neisse varjatud paikadesse alles 19 sajani lõpus. Esimene teaduslik ekspeditsioon juhitud John Wesley Powelli poolt, toimus 1872. Ekspeditsiooni vältel kaardistati paljud Kolorado platoo alad. Kuigi Bryce sai samuti kaardile ei olnud ta juurde pääsemine teede puudumise tõttu endiselt kerge. Alles president Hooveri looduskaitsele eraldatud rahad aitasid rajada rahvuspargi ja sõidetavad teed selle ümber.
